Ühiskonnakorraldust kodanikukesksemaks muutmata pole maffiabosside kavandatud sulitempudest pääsu.

EPL: Nn Silvergate võtab Reformierakonna jaoks uusi ohtlikke tuure – tänane Eesti Päevaleht kirjutab, et kriminaalkahtlustuse võib saada erakond juriidilise isikuna. Kui siiani on olnud tegu konkreetsete inimeste kohta esitatud kahtlustustega, siis võimalik kahtlustus Reformierakonna kui partei vastu raputaks tervet organisatsiooni kui sellist.

http://www.epl.ee/news/arvamus/juhtkiri-mangus-on-koik.d?id=64802380

Reformierakond pole ainuke, kelle tegevuse üle tuleks kohut mõista. Kohut tuleks mõista ka teiste erakondade üle. IRL pole puhtam. Oleks roheliseks nimetatava erakonna ambitsioonikatel olnud suurem otsustusõigust (võim) poleks piirdutud kliimaagentuuriga ega „tühja-täjaga“.

Erakondade üle tuleks kohut mõista, seda ei tuleks teha aga raha poolt mõjutatavates kohtutes, vaid rahva poolt moodustatud aukohtus. Poliitiline moraalitus, üldsuse petmine, rahva tagant varastamine ja muu taoline väärib taunimist, kõige karmimat karistust.

Asju tuleb nimetada õigete nimedega. Ühiskassast erakondadele (nende tagatubadele) ressursside (raha, töökohad, positsioonid, töövahendid jmt) „eraldamine“ (võtmine) on lihtlabane vargus. Loll on see, kes põhjendusi ei leia. Erakonnad moodustatakse kodanikuühenduse korras, need aga toimivad liikmemaksudest ja tulust, mida tegevusega teenitakse. Erakondadel rahastamises on liikmemaksude osa olematu. Ühiskassast neile ressursside eraldajad (erakondade võtmeisikud otsustavad, kellele eraldada) on ka nende kasutajad. Tegemist pole normaalse nähtusega, tegemist on pesuehtsa korruptsiooni ja vargusega.

Erakondade nimekirjade koosnevad suuresti ballastist, mis võimaldab kuritegelikel grupeeringutel demokraatia varjus legaalselt toimetada ja laastamistööd Eestimaal teha.

Kodanikena tuleks meil teadvustada, et tegemist on väga tõsise probleemiga, see aga ei tulene inimestest, vaid toimivast süsteemist. Valimissüsteem ja erakonnaseadus on teinud erakondadest ühiskonnale ohtlikud elemendid, teinud neist organiseeritud kuritegevuse hälli. 

Ühiskonnakorraldust kodanikukesksemaks muutmata pole parteide maffiabosside ega nende adjutantide sulitempudest pääsu. Isegi uute erakondade moodustamisest pole kasu - süsteem viib otsustusnuppude juurde vaid nemad, rahvaesindajate teele seab ületamatud tõkked.

Riigikogulaste ükskõiksus üldsuse tahtesse on tava

Riigikogu ratifitseeris Euroopa Liidu jõukamate riikide toetamise muudatuste eelnõud. Polnud vähimatki kahtlust, et Riigikogu järgib ülemustest koosneva valitsuse korraldusi. Kummaline on vaid see, et sammu põhjendatakse eestlaste elujärje parandamisega, tegemist on aga kerjuseahelate sepitsemisega.

Nagu ikka, oli ka seekord Riigikogu üsna üksmeelne. Euroopa Stabiilsusmehhanismi (ESM) poolt hääletas 86 riigikogulast, vastuhääli ei esitatud, kaks jäid erapooletuks.

Riigikogulaste ükskõiksus üldsuse tahtesse on tava. Poliitiline tegevus Maarjamaal ei allu rahva tahtele. Lähenemine tuleneb sellest, et Riigikogusse pääsevad vaid võimuladvikutele lojaalsed inimesed, rahvaesindajatele jääb Toompea uks suletuks. Sellistes tingimustes esindusdemokraatia ei toimi.

Eestis langetab ühiskonnale olulisi otsuseid käputäis inimesi, kes arvavad surmtõsiselt, et vaid nemad teavad ainuõigeid lahendusi. Nagu sellistel puhkudel tavaks nimetatakse teistsugusel seisukohal olijaid virisejateks ja tohmaniteks, kes ei mõista otsuste nutikust. Tegemist on tõsise hälbega, kuna üldsuse seisukohtadega arvestamine ja ühine otsustamine liidab, võimaldab elujärge kiiremini parandada. 

Eestlaste elujärg on nadimast nadim, väikese seltskonna arvates langetatakse aga tarmukaid otsuseid. Kasinad sissetulekud, õbluke sotsiaalkindlustussüsteem ja inimeste küsitlustulemused (üha enam eestlasi unistab mujale elama asumisest, need, kel mujal elamiskogemus, ei kavatse kodumaale tagasi pöörduda) kinnitavad, et ühiskonnakorraldus Eestis on kaugel normaalsest. 

Eesti on diktatuuririik, diktatuuri eest põgenetakse. Väikesearvulise eestlaste emigreerumine seab eestluse jätkusuutlikkuse kahtluse alla.

Otsustajad nimetavad Eesti otsustusprotsessi demokraatlikuks. Ühiskonnas langetud otsused ei allu aga isegi enamuse tahtele (NB! demokraatia olulisem põhimõte). Eestis pole korraldatud ühtegi tõsiseltvõetavat rahvaarvamuse küsitlust, valimistest on tehtud palagan, mis täidab vaid võimuladviku tahte vormistamise eesmärki.

Euroopa jõukamate elutaseme säilitamise sunniviisiline toetamine (ESM) näitab, et riik ei kuulu rahvale, vaid rahvas riigile. Postsotsialistliku poliitilise kultuurituse juured on halvanud Maarjamaa elukeskkonna, teinud eestlastest teisejärgulise rahva. Kultuurituse väljajuurimiseks tuleb rahval ühiste eesmärkide nimel ühineda ja kultuurituse juurte kastjad poliitikapõllult minema pühkida. Vastasel korral jääbki Riigikogu rahvavaenuliku täitevvõimu ladviku korraldusi täitma, kodanike suunas ülevalt alla vaatama. Valimissüsteem ei soosi teistsugust lähenemist (esindusdemokraatiat).

Enese teadmata korraldasin rannalistele etenduse

Viimasel kümnendil olen igal aastal vähemalt mõned tunnikesed Jones Beach`il (Long Island, New York) lesinud ja sealset ookeanivett nautinud. Selle aasta esimene rannapäev toimus täna. Seltsilisteks armsad pisipõnnid. Ilm oli paras - päike vaheldus pilvedega, vesi ookeanis 26 C, lained kohati mehepikkusest kõrgemad. 

Ujumine oli keeruline, kuid adrenaliinitase kõrge. Enese teadmata korraldasin rannalistele etenduse, mille lavastajaks oli ookeanivee vool, mis mind rannavalve tegutsemispiirkonnast eemale toimetas. Loodusnähud polnud reeglitega kursis. 

Merelainete kohin takistas vetelpäästjate vilele ja hüüetele reageerimast. Abijõud olid juba vette sööstmas, kui märkasin nende hirmunuid märguandeid. Andsin ujumisliigutustega märku, et orienteerun nii lainetes kui ka veevoolu salakavalustes. Peagi olingi kaldal (vastuvoolu liikumine polnudki nii lihtne). Vetelpäästjad rahunesid, vabandasin etendusloata stseeni pärast.

Hiljem vaatasin juba kaldalt, kuidas teised minusarnased veevoolus ekslesid. Vetelpäästjate kullipilk püsis lainetes hüplevatel rannalistel ja surfajatel. Pruunistunud teravsilmsetel tuli mõnigi lainete poolt nokaudi löödu kaldale toimetada.

Elukeskkond pisiriigis ei võimalda rääkida edusammudest

EPL: Kui justiitsminister – aususe ja läbipaistvuse tootja ning etalon – ränkade süüdistuste tõttu kas või ajutiselt oma ametist tagasi ei astu, ei tee seda kindlasti ka kümned teised riigi- ja omavalitsusametnikud või riigiettevõtete juhid, kui selgub, et neid kahtlustatakse kummalistes kokkulepetes, pillamises, omavolilistes lubadustes, võltsimises. Nad saavad alati viidata, et justiitsminister ei peatanud oma ametit isegi siis, kui teda kahtlustati musta raha erakonnakassasse suunamises ning seega meie – väiksemad vennad – ei pea end üldse liigutama.

http://www.epl.ee/news/arvamus/urmo-soonvald-kuidas-ekspeaministrikandidaat-tulevasi-sulisid-ametis-hoiab.d?id=64779860

Kurb, et peame elama riigis, kus poliitikute rahva lollitamisest on saanud tava. Elame eetika- ja moraalikaoses. Tundub, et väärtushinnangutekaose keerise laastamistööd polegi võimalik peatada. Lahendust pakuks ehk vaid see, kui kõik korraga (valest ja võltskusest läbi imbunud) kodumaa tolmu jalgadelt pühiksime. Seda ei annaks vähemalt statistiliste arvudega olematuks teha, lahkujaid aga vingujateks ega vaenlasteks tembeldada. 

Poliitiline kultuuritus, mida Eestis viljeletakse, on teinud elukeskkonna Maarjamaal põrguks. Arvatavasti seetõttu tarbitaksegi Eestis teistest enam meelemürke. Narkootikumide ja Narkomaania Seirekeskuse (EMCDDA) 2011. aasta aruande kohaselt oli Eestis 1000 elaniku kohta 15 süstivat narkomaani. Euroopas oli neid kõigest 1 ja 5. Eristume ka kõrge alkoholi ja uimastavate ravimite tarbimise poolest. Uuringute andmetel kulutavad eestlased alkoholile 5,8 protsenti eelarvest. Igapäevased veinitarbijad, nagu itaallased, hispaanlased ja kreeklased, kulutavad palju vähem (0,7–0,9 protsenti).

Elukeskkond pisiriigis ei võimalda rääkida edusammudest. Elukeskkond on haige. Poliitiline eliit on sõbralikule elukeskkonnale omased väärtushinnangud peapeale pööranud. Muutnud eestlased kurjaks, üksteise suhtes hoolimatuks ja pahatahtlikuks. 

Demokraatia tähendab enamuse seisukohtade ülimuslikkust, eestlased peavad alluma moraalitu seltskonna tahtele. Praktiseeritaks Eestis demokraatiat lendaksid Michalid, Antsipid ja teised moraalitud rahvavaenlased võimukoridoridest.

Mõni aeg tagasi käsitleti Eesti meedias rõivaste hindu. 29. juunil kirjutasin blogis järgnevalt:

„Statistika võrdleb alghindu, ei arvesta aga soodustusi. Soodustused mujal on kopsakad. Müügile tulnud toote hindu hakatakse kohe langetama. Nii käituvad edukad kliendisõbralikud jaemüüjad. Paljud rõivamudelid jõuavad Eesti turule alles siis, kui mujal hinnad langevad. Ostan rõivaid ookeani tagant, kus pole harvad juhused, mil maksan nende eest (juba kuu peale müügile tulemist) alghinnast kuni 75 protsenti madalamat hinda. Soodustusi on erinevaid (kaupluse allahindlus, kupongi allahindlus, püsikliendisoodustus), sageli need akumuleeruvad. Kui uskuda statistikat, siis peaksin rõivaid ostma Eestist. Kuna raha ei tule lihtsalt, ostan neid mujalt.“

http://www.eveges.blogspot.com/2012/06/statistika-vordleb-alghindu-ei-arvesta.html

Et mitte üldsõnaliseks jääda postitan öeldu illustreerimiseks (mõne päeva taguselt ostult) ostutšeki (pojale pusa ja sokid) ja ühe toote hinnasildi, mis kinnitavad, et statistilisest müügihinnast (69,50 + 5,95$ pluss maksud) tuli tasuda tühine osa – kahe eseme eest käisin välja vaid ühe dollari. Infoks veel niipalju, et ost sai tehtud soliidsest kaubandusketist (Lord & Taylor, USA), kasutamata ei jätnud püsikliendile (tähendab „kohalikele“) mõeldud kliendisoodustust (koju saadetud rahaline kupong).

Tegemist oli küll ebatavaliselt odava ostuga, kuid see kinnitab, et müügistrateegiate erinevusest tulenevalt pole statistilised hinnatasemed piirkonniti võrreldavad. Letihinnad (statistika tugineb just neile) erinevad ostjate tasutud summadest. Osades piirkondades erinevad need vähem (nt Eesti), teistes rohkem. Letihinnast odavama hinnaga ostmist võimaldavaid  kuponge on mul rahakoti vahel mitmeid. Neid on  nii protsendilisi kui ka rahalisi (lisaks poe hinnaalandusele veel 20 %, kaks 20 dollarist kupongi jt). Letihinnaga paistavad kaupu ostvat vaid turistid, kohalikud soetavad neid odavama hinnaga.

Vaatamata elanike kesistele sisstulekutele on statistilised rõivaste jaehinnad Eestis suhteliselt kõrged, ostuhinnad (hinnad, mille eest eestlased ostavad) on isegi jõukamatest ühiskondadest kallimad.

Maffiabossid ei pea võimu nimel pingutama

EE: Kui ühiskond teaks, kuidas ja mil moel erakonnad riigiga kuluaarides mängivad, siis keelustataks kohe kogu erakondluse printsiibil väljenduv demokraatia, arvab Reformierakonnas pettunud asutajaliige Olev Vaher.

http://www.ekspress.ee/news/paevauudised/eestiuudised/reformierakonna-asutajaliikme-pihtimus-veel-kord-erakondade-rahastamisest-ausalt.d?id=64770022

--------------------------------------------------------------------------------

Poliitiline kultuuritus on tagajärg, mitte põhjus. Põhjus peitub valimisseaduses ja erakondade rahastamissüsteemis (sh riigieelarveline). Petuskeemidest vabanemiseks tuleb neid muuta. Olukord oleks teistsugune, kui Riigikogu isikkoosseisu komplekteerimine oleks valijate pädevuses, mitte parteibüroode pärusmaa.

Eesti poliitika on erakonnakeskne. Erakondi ei usaldata (usaldus 20-30%), võim tuleb aga nende võtmeisikutele 100 protsendiliselt loovutada. Kodanukuühendustest üksnes erakondadele riigieelarvest tulubaasi tagamine pole õige.

Erakondade nimekirjad koosnevad kümnetest tuhandetest, kaasarääkijate osa on kesine. Küsitlused kinnitavad, et erakondades toimuvaga on kursis alla 10% parteilastest, kaasarääkijaid on veelgi vähem. Enamus nimekirjades olijatest on ballastiks, mis võimaldab kuritegelikel grupeeringutel demokraatia varjus legaalselt asju ajada, Eestimaal laastamistööd teha. 

Erakondade liikmete passiivsus on taotluslik – maffiabossid ei pea võimu nimel pingutama, üldsuse arvamusega annab rohke rahaga manipuleerida. Tülikatest erakonnakaaslastest (kes butafoorsele demokraatiale üldsuse tähelepanu juhivad) vabanemine on imelihtne – abiks on omadest poistest koosnevad „aukohtud“, piisab ka tülikate üldsuse ees „lolliks“ tegemisest.

Eesti riigi kodanikel tuleks teadvustada, et meie valimissüsteem ja erakonnaseadus on teinud erakondadest ühiskonnale ohtlikud elemendid, neist on saanud organiseeritud kuritegevuse ohtlikum liik, mis ei hävitata enam üksikuid, vaid teritab hambaid kogu rahva peal. 

Valimissüsteemi valijakesksemaks muutmata pole maffiabossidest ega nende sulitempudest pääsu. Isegi uute erakondade moodustamisest pole kasu. Praegune süsteem sillutab teed otsustusnuppude juurde üksnes parteibüroode adjutantidele, rahvaesindajatel pole nende juurde asja.

Andrus Ansipist ja Jürgen Ligist on saanud monstrumid

E24: Saksamaa suurima liidumaa maksumaksjate liidu presidendi Rolf von Hohenhau

sõnul teab rahandusminister Ligi väga hästi, et Saksamaa konstitutsioonikohtus ei otsustata mitte seda, millal ESMi «megapank» tegevust alustab, vaid seda, kas see üldse luua tuleks. Hohenhau arvates on Ligil tõsiseid probleeme demokraatlike institutsioonidega. Saksamaa konstitutsioonikohus ühe sellisena on aga loodud oma kodanikke kaitsma ega anna valitsuses ja parlamendis langetatud otsustele automaatselt absoluutset võimu.
«Majandussurutises ei tohiks kunagi teha peata otsuseid ainult puhtalt finantskaalutlustel, eriti kui see puudutab võõramaiseid (Euroopa Liidu lõunaosas asuvate riikide) probleeme.

«Eestis on 1,3 miljonit elanikku, vähem kui Münchenis. Usute Te tõesti, et just Teie olete sobiv Saksamaa konstitutsioonikohust taga kiirustama?» küsis Hohenhau.
Saksamaal on tema sõnul 70-80 protsenti täiskasvanud kodanikest Euro päästmisaktsioonide vastu. «Need kodanikud räägivad ka oma alaealiste laste eest, kuna täiesti kontrollimatu ESMi «megapank» tooks neile vaesuse ja igavese võlaorjuse,» lisas ta.

«Lõppude lõpuks oleks Te, nagu ka Saksamaa rahandusminister Wolfgang Schäuble, üks tulevase ESMi panga regulaatoritest, mis tähendab, et Te hakkaks saama sellega seonduvalt erinevaid kümnetesse miljonitesse eurodesse ulatuvaid tulusid,» ütles ta. «On arusaadav, et see tundub kõigile eurotsooni riikide rahandusministritele väga meelitav võimalus ning seega oodatakse igatsevalt ESMi panga käikuminemist. Aga kas selle pärast peab kohe nii uljalt Saksamaa konstitutsioonikohust ründama?» küsis Hohenhau.

http://www.e24.ee/925828/baieri-maksumaksjate-liidu-president-ligile-tegelege-oma-asjadega/#.UBkKOPKEYEQ.facebook

 Jutu järgi elavad Eestis demokraadid. Ühiskonnakorralduses domineerib aga diktaat. Demokraatiast on saanud sõnakõlks, mida igasse konteksti poogitakse. 

Demokraatia toimib, kui kogukonnas langetatavad otsused vastavad enamuse tahtele. Kui need ei vasta, siis pole ka demokraatiat. Eestis puudub enamuse seisukohtadest ülevaade, rääkimata siis nende järgimisest. Ühiskonnas langetab otsuseid tühine seltskond, kellele teiste seisukohad ei lähe korda.

Eesti probleemid tulenevad väärastunud otsustusprotsessist. Otsused ühiskonnas põhinevad tühise seltskonna soovidel, vastutama peavad kõik. Õigused ja kohustused pole ühiskonnas proportsioonis, tulemuslikkuse hindamisel tuginetakse suvalistele mõõdikutele. 

Usaldamatus parteide vastu seab kahtluse alla nende vajalikkuse. Valimisseadus annab otsustusõiguse aga üksnes nende võtmeisikutele (isegi mitte erakondadele, vaid nende võtmeisikutele), kes seda siis enda võimu kindlustamise ja isiklike ambitsioonide teostamise teenistusse rakendavad.

Võim hakkab pähe. Liigne võim teeb kalgiks, teiste murede ja seisukohtade suhtes ükskõikseks. Andrus Ansipist ja Jürgen Ligist on saanud monstrumid, kellel pole teiste arvamustest sooja ega külma, kes ei väsi teiste halvustamisest ja oma joru ajamisest. Probleem ei tulene niivõrd isikutest, kuivõrd süsteemist. Nende asemel olles oleksime samasugused. Kui mitte kohe, siis mõne aja pärast kindlasti.