Eesti reiting on põhjendamatult kõrge

AA- pole küll kõrgeim reiting, kuid Eesti kohta ikkagi põhjendamatult kõrge. Arvatavasti kuulume reitingu langetatavate riikide ringi. Hoiatus on igatahes liikvele lastud. Enesekriitika asemel asume kaitsesse, justkui sellest oleks kasu.

Äriuudised kirjutavad:
Rahandusminister Jürgen Ligi sõnul ei nõustu ta S&P poolse hinnanguga ning leiab, et Euroopa mured laiendatakse liiga automaatselt ka Eestile.
«Eesti riskina on S&P õigusega välja toodud väliskeskkonna, ent mõneti on meid tavapäraselt alahinnatud, nagu ikka ja jälle juhtub. Ühelt pool toetavad nad populistlikku lähenemist, mille järgi eurotsooni näidatakse kõigi probleemide allikana ja tarbetult negatiivsemana kui Euroopa Liitu ning muid majanduskeskusi maailmas.
Samuti laiendatakse Euroopa mured liiga automaatselt Eestile, märkamata meie rahanduse väga erinevat olukorda - eelarvetasakaalu, pea olematut laenukoormust, mittesõltuvust võlakirjaturust ning väga tugevaid panku, mille reitinguid just äsja ka tõsteti, » kommenteeris S&P otsust Ligi.
http://www.e24.ee/659318/jurgen-ligi-eestit-on-alahinnatud/?t=652#l

Raske on nõustuda rahandusministri seisukohaga. Eesti võimekust pole alahinnatud, vaid ülehinnatud.

Eesti kasina palgaga maksumaksja peab üleval 12 ministeeriumi, 24 ametit, loendamatut arvu ametkondi, allasutusi, sihtasutusi, mittetulundusühinguid, riigikogu koos kohalike omavalitsustega – see on liiga raske kandam õblukesele erasektorile.

Maksukoormus vajaks vähendamist, maksudest elatuv riigiaparaat ja haldusstruktuur koomale tõmbamist. Kobestada tuleks pinnast kohalikule turule orienteeritud keskmisele ja väikse suurusega ettevõtlusele.

Eesti fiskaalpoliitika seda ei soosi.

Eestlaste sissetulekud ja sotsiaalsed tagatised on eurotsooni madalamad, maksukoormus aga kõrgeim. Rahandusminister eksib, kui ta arvab, et selline süsteem on jätkusuutlik. SKT kasv on hetkel küll teistest kõrgem, kuid see tuleneb madalast võrdlusbaasist, mitte kõrgest nominaalsest tulemist. Kahekohalise majanduslanguse järel ühekohaline kasv pole mingi kasv, vaid langus.

Valuutad põhinevad usaldusel

Valuutad põhinevad paljuski usaldusel. Suurematel valuutadel puudub tagatis, vajadusel saab seda paberkandjal juurde trükkida.

Tunnistan, et minul puudub Euroopa ühenduses harrastava demokraatia vastu usaldus, kuna tegemist paistab olevat diktaadil toimiva ühendusega.

USA ühiskonnakorralduse osas olen teistsugusel arvamusel. Tegemist on demokraatiat viljeleva ühiskonnakorraldusega. Vaatamata isegi dollarite printimise lembusele usaldan USA ühiskonnakorraldust. Mitmed makromajanduslikud näitajad (nt tarbijahinnaindeks, töötus) kinnitavad, et erinevalt Euroopa Liidust on suurriik õigel teel.
Dollarite trükkimisest kirjutasin kunagi järgnevat: http://eveges.blogspot.com/2010/11/usa-prioriteediks-on-elanike-kaekaik.html

SKT kasvust on tehtud eesmärki omaette. Vähem oluline pole valdkondade ja sektorite tasakaalustatus. Abstraktset SKTd ei kummarda üksnes poliitikud, seda teevad ka paljud analüütikud.

PMI on indikaator, mis viitab SKT kvaliteedile. Purchasing Managers’ Index (PMI) välistab avaliku sektori, kajastab üksnes erasektoris toimuvat, mille mõju ühiskondade heaolule ei tasuks alahinnata. Avaliku sektori „edusammude“ üle võib küll eufooriasse sattuda, kuid see pole põhjendatud – tegemist on siiski rahanduskriisi peakangelasega.

Markit's Eurozone Composite Purchasing Managers Index kajastab euroala tulemit, see on aga (kolmandat kuud) languses. Näitaja võimaldab prognoosida eurotsoonile IV kvartalis juba 0,6% majanduslangust (C. Williamson). Tegemist on kuu tagusest Reutersi küsitletud 30 majandusteadlase hinnangust pessimistlikuma tulemiga.

Eurovanker teeb üha suuremat kolinat.
Markiti peaanalüütik ootab (IV kv) Itaalialt (PMI 44,8) 1%, Prantsusmaalt (PMI 49,8) ja Hispaanialt (PMI 38,2) ca 0,5% majanduslangust. Saksamaa (PMI 48,4) langus on seekord veel tagasihoidlikum, kuid uute tellimuste vähenemine kinnitab, et suurem langus koputab juba uksele.

Kui 50 väiksem PMI näitab langust ja sellest kõrgem tõusu, siis novembris oli see eurotsoonis 47.

Arvestades seda, et valuutad on omavahel seotud, tuginedes globaalsetele poliitilistele ja majanduslikele arengutele, eelistan pikemaajaliste (rahaliste) säästude hoiustamist Ameerika dollaris. See tundub halvimatest parim valik olevat. Tegemist on ikkagi demokraatia kantsi valuutaga.

Unistus soojast vannist

Linnaleht: Aeg, mil vannikümblus pole enam taskukohane
http://www.linnaleht.ee/?page=99&id=2786

Demokraatia on valitsemisvorm, mille tunnusteks on kodanikkonna osalemine poliitikas ja võimude lahusus. Eesti demokraatia on sellest kaugel. Otsuste langetamisel ei lähtuta niivõrd elanike huvidest, kuivõrd kamraadlusest ja isiklikust ambitsioonikusest.
Nendel põhjusel ei täida ka seadustega paika pandud eelnõude lugemised otsustusprotsessis oma eesmärki. Arutelude asemel toimuvad vaidlused, mille tulemused on ette teada: võimukoalitsioonid kiidavad enda projekte, opositsioonide pärusmaaks jääb halvustamine. Mainitud lähenemine on üleüldine, kehtib nii keskvõimu kui ka kohalike omavalitsuste kohta.

Üleriigilised juhtumid
Vaatamata üldsuse tajutavale vastuseisule läks Eesti Euroopa päästefondis osalemise otsuse langetamine sujuvalt. Teisiti ei kulge kodanikuvaenuliku riigieelarve vastuvõtmine. Sõjaliste kulutuste kasvatamine tingimustes, kus paljudele pole isegi hambaravi taskukohane, on põhjendamatu. Toimetulekuraskustes olevate inimeste saatusele tankide eelistamine on võigas. Aga selline lähenemine pole omane üksnes keskvõimule, vaid ka omavalitsustele.

Tallinna juhtum
Võtame näiteks Tallinna Televisiooni ümber toimuva. Poliitilise kähmluse asemel võiks pühenduda üldsuse arvamuse väljaselgitamisele. Ühist raha kasutatakse sihipäraselt vaid siis, kui kasutamise otsus põhineb ühiskondlikul kokkuleppel. Lasteaedade rahastamine, õpetajate töötasud, Tallinna Televisiooni loomine ja paljud teised üldsusele tähtsad otsused ei tohiks sündida kinniste uste taga väikse seltskonna tahtel. Sellel puudub igasugune seos esindamisega või demokraatiaga – igatahes pole tegemist esindusdemokraatiaga. Diktaadil põhinev otsustamine tekitab vastandumise ning see ei mõju edasistele arengutele sugugi positiivselt.

Kohila juhtum
Et mitte üldsõnaliseks jääda, tooksin diktaadil põhineva otsustamise näite ka 7000 elanikuga Raplamaalt Kohila vallast, kus kohaliku poliitilise eliidi tahtel hakatakse ellu viima ebaefektiivset, enamikule inimestest kahjulikku veevärgi ja kanalisatsioonisüsteemi laiendamise ja uuendamise projekti. Esmapilgul võib ambitsioonikusel põhinev tegevus isegi üllana tunduda, kuid süüvimine viitab tarbija rahakotile laastavale ponnistusele.
Teenust pakkuva äriühingu Kohila Maja OÜ kodulehel on kirjas, et projekti maksumus on 180 599 488 krooni ja omafinantseering 20,95 protsenti. Investeering ületab vee- ja kanalisatsiooniteenusest mullu laekunu 34,5-kordselt. Tegemist on valla kolme aasta maksulaekumisest (sealhulgas sotsiaalmaks) suurema summaga.
Investeeringute üheks argumendiks peaks olema hinna ja kvaliteedi suhe, tulevaste kulutuste optimeerimine. Aga juba praegu maksavad Kohila elanikud vee ja kanalisatsiooni eest tallinlastest 46 protsenti kõrgemat hinda. Näiteks tualeti kasutamine neelab olenevalt loputuskastist 20–40 kroonisenti kord, duši all käimine on veel kulukam. Vanniskäik on isegi keskmise sissetulekuga inimesele luksus.
Konkurentsiamet leiab, et Tallinna veeteenuse hind on põhjendatust 36 protsenti kallim, mistõttu see peab langema. Kohila hindadel on vaid kasvuruum. Mitterikkad ehk enamik kohalikest elanikest pole rahul ning kavandavad vee- ja kanalisatsiooniteenuste tarbimise piiramist – vanniskäigu asemel enda pesemine niriseva kraani all, tualeti loputamine kartulikeeduveega jne.

Kulude kasv vajab ühist ohjeldamist
Hindade ja maksude tõstmised on tagajärjed, millel on ühine põhjus – püsikulude kasv. Samas aga vähendab kitsastel aegadel iga hinna- või maksutõus tarbimist ning halvendab elukvaliteeti.
Olen veendunud, et püsikulude kasv vajaks päitseid, mis innustaks meie ühist raha otstarbekamalt kasutama, soosiks ühiskonnaliikmete ühtsust ja tekitaks ühtekuuluvustunnet. Ma kahtlen väga, kas kaitseväe kulutuste kasvatamine, Tallinna Televisiooni ülalpidamine, Eesti Energia investeeringud Jordaaniasse ja USA-sse, Kohila veetrassi ehitamine ja paljud teised auahned, kuid samas kulukad projektid neid eesmärke täidavad. Pigem töötavad neile vastu.
Eelarvepoliitikaga annab nihutada mägesid, kuid annab ka palju untsu keerata. Sooviksin väga, et väiksearvulise kogukonnana suudaksime olla senisest ühtsemad ja edumeelsemad.

Peaminister pole UFO, vaid südametu inimene

Tallinnas on umbes viissada kodutut, kes ööbivad tänaval, kuurides või tühjaks jäänud majades, kaks korda rohkem on aga neid, kes on leidnud peavarju varjupaikades või majutusüksustes, selgus Tallinna sotsiaaltöö keskuse korraldatud loendusel.
Tallina kodutute tegelikku arvu senini ei teatud, kuid loendatud 1500 inimese andmeid hakatakse nüüd analüüsima, vahendab ERR Uudised saadet "Aktuaalne kaamera".
http://www.ohtuleht.ee/453553

Tallinna elanike arv oli 1.11.2011 seisuga 414940.

Kodutute täpne arv pole küll teada, kuid loendada suudeti neist 1500. Tallinlastest on üle 0,4% (sh imikud ja lapsed) kodutud. Meie kliimas kodutu olla võib olla jube.

Ei taha isegi mõelda nende arvust, kellel puudub sissetulek või kelle suuõõnest hambaravi kättesaamatusest hambad sõna otseses mõttes suust välja mädanevad.

Sellistes tingimustes valitsusjuhi Eesti edusammudest rääkimine on kummaline. See paneb käsi laiutama. Jõukamate ühiskondade (Kreeka jt) abistamine või kaitsekulutuste kasvatamine teeb aga lausa sõnatuks. Oma inimeste saatustele teiste ühiskondade või tankide eelistamine on võigas.

Kodanikeühenduste erakondadest ees küürutamine on kummaline

Poliitika on Eestis monopoliseeritud. Põhilise osa otsustest langetab väikesearvuline „tüüri juures“ olev seltskond, keda teiste soovid ja arvamused suurt ei huvitagi.

Jutu järgi elavad Eestis demokraadid. Ühiskonnakorralduses aga domineerib järjest rohkem diktaat. Kui okupatsiooniajal olid ülimuslikud poliitbüroo seisukohad, siis iseseisvas Eestis oleme jõudnud ajajärku, kus otsuseid langetatakse üksikisikute tasemel ja vaid nende soovide ning vajaduste kohaselt. Isegi töötukassa vahendeid saab võimuladvik oma nägemuse järgi kasutada, rääkimata siis riigieelarves olevatest vahenditest.

Rääkimata sellest, et pole harjumuseks kuulata rahva tahet, on ka erakondades kaasarääkijate osa tühine. Parteide liikmeskonnad võivad küll ulatuda kümnetesse tuhandetesse, kuid sisuliselt on see butafooria - erakondade suunised pole ammu enam saadikutele täitmiseks. Tegemist on seadustatud jokk-fenomeniga, mille valitud on endale ise kujundanud.
Esindajate niisugune sõltumatus nende taga olevast parteist, rääkimata neid valinud rahvast, on aga halvim, mida ühele väikeriigile soovida.

Eesti on maailmakaardil väga väike riik. Oleme elanike poolest võrreldavad tänavaga mõnes suurlinnas. Arusaamatuks jääb, miks peitume esindusdemokraatia maski taha, lepime kellegi tõe kuulutamisega. Eriti veel, kui teame, et elanikud erakondi ei usalda. Uuringute andmetel usaldab neid vaid viiendik inimestest (erinevate küsitluste põhjal kõigub usaldus 18 – 26% vahel).

Oma tahte väljendamisel on rahvas aga kidakeelne. See eeldaks vabadust, kuid seda eestimaalaste sissetulekud enamasti ei võimalda – sõltutakse võimuladviku (riikliku või omavalitsuse) tujudest, olenemata sellest, kas peetakse õpetaja, arsti või muud ametit, ollakse kodanikuühenduse esindaja või ettevõtjast töövõtja. Oma leppimatust diktaadiga pole soovitav näidata. Kes näitab, põrkub ringkaitsele, teenib ära halvakspanu ja halvimal juhul kättemaksu. Halva mängu juures on parem teha head nägu. Vastasel juhul kaotatakse seegi pisku.

Võimuladviku soov suurendada ühiskonnas passiivsust ja omaenese sõltumatust on taotluslik. Abiks on erakondade rahastamiskord ja seaduskeskkond, täpsemalt valimis- ja erakonnaseadused. Finantsiline sõltumatus – riigieelarvest ja sponsorlusest tagatud tulubaas – võimaldab praktiseerida nn tagatubadele rajatud demokraatiat. Valimisseadus loob olukorra, kus on lihtne sokutada (eliidile) lojaalseid asjapulki otsustusnuppude juurde. Meie esinduskoda on täidetud taltsaste tegelastega, keda tegelikult juhivad strateegilised isikud valitsusest.

Ühiskonnas langetatud otsused peaksid põhinema huvigruppide ühisnimetajal, mitte väikese grupi dogmadel. Ühisnimetaja leidmine väikestes kogukondades poleks ju keeruline. Selleks tuleks esindusdemokraatia viljelemisel vaid teadvustada, et need kes valitud pole ilmtingimata kõige targemad, kompetentsemad ega paremad. Ja et esindatakse siiski inimesi, mitte umbmääraseid valimislubadusi ega parteiprogrammilisi seisukohti.

Paljud meie probleemid ei tulenegi niivõrd madalatest töötasudest ega kesistest sotsiaalsetest tagatistes, vaid meie viljeldavast ebademokraatlikust riigi juhtimisstiilist ja väärtushinnangutest. Raha vähesuse rõhutamise asemel oleks tarvis puhastada vaimupõld umbrohust: meie riigi kodanikud vajavad empaatiat, austust ja siirust.

Statistiliste näitajatega manipuleerimine (töötute arv, töötasud jmt), valetamine (butafoorse demokraatia viljelemine, viie jõukama hulka jõudmine, majandusedu mõistega manipuleerimine jne), ja isegi varastamine (ka riigikogulaste kuluhüvitised, tasud nõukogudest ja ebaproportsionaalselt kõrge töötasu on kodanike tagant varastamine), teevad elukeskkonna Eestis paljudele vastuvõetamatuks. Suitsupääsukese ja rukkilille kõrvale on tekkimas uued rahvustunnused – pettumus, käegalöömine ja viha.

Kuidas edasi? Üks toimuv lahendus oleks tõsta ausse kodanike, sh rahvaalgatuslike ühenduste seisukohad. Kodanikeühenduste erakondadest ees küürutamine on kummaline.

Monopoolsed ettevõtted lämmatavad Eestimaad

Demokraatia on valitsemisvorm, mille tunnuseks on kodanikkonna osalemine poliitikas ja võimude lahusus. Tunnen siiralt kahju, et demokraatia on devalveerunud. Otsuste langetamisel ei lähtuta elanike huvides, vaid kamraadlusest ja isiklikust ambitsioonikusest.
Igaüht puudutavates küsimustes tuleks otsuste langetamisel tugineda kõikide seisukohtade ühisnimetajale. See ei aga ei toimi riiklikul tasandil, miks peaks see siis toimima siis valdade tasandil.
Kohilas toimuv veeprojekt puudutab kõiki vallaelanikke, mistõttu selle mahu ja mõttekuse kohta tuleks elanike arvamust küsida. Seda aga ei tehta. Grupp seltsimehi langetab otsuseid isekeskis.
Investeeringute üheks argumendiks on hinna ja kvaliteedi suhe, tulevaste kulutuste optimeerimine. Kohila kulukas veeprojekt teeb vee aga mõttetult kalliks. Juba täna makstakse nimetatud teenuse (vee ja kanalisatsiooni) eest tallinlastest 46% enam. Liitri eest käiakse välja ligi 5 eesti krooni senti. WC korra eest laotakse letti kümneid sente (olenevalt loputuskastist 20-40 senti). Suur kulu on pesuveele. Vanniskäimine on luksus. Joogivee osa (see, millele kvaliteedi lihvimisel tuginetakse) tarbimises on tühine.
Konkurentsiamet leiab, et Tallinna vesi peab odavnema. Kohila vee hinnal on vaid kasvuruumi. Veeprojekti kaasatavad finantsvahendid teevad selle omahinna veelgi kallimaks. Edasistest hinnatõusudest pole pääsu, veetarbimine väheneb, see avaldab omakorda survet uutele hinnatõusudele.
Olen hämmingus, et vallavolikogu kasvatas äriühingu toetamiseks laenukoormust maksimumini. Äriühingu ja omavalitsuse rahade ühte taskusse pistmine on mulle mõistetamatu. Pere varade sidumisest äriga tuleks hoiduda, kuna äririskid on suured. Valla vahendid on aga ühispere vahendid.
Uurisin täna ühelt vanaproualt (keda kohtasin tänaval) arvamust veehinnast Kohilas. Vastus oli järgnev:
Nemad (pensionärist abikaasaga) tarbivad vaid ühisveeteenust, kanalisatsioonile eelistavad isiklikku kogumiskaevu. Kanalisatsiooni osa veehinnast (vesi + kanalisatsioon) moodustab ca 2/3. Vanniskäik on neile (nii nagu paljudele teistelegi) luksus, mistõttu pestakse jooksva vee all. Eelnevalt suletakse väljavoolu toru. Kahe inimese pesemisest tekkiv heitvesi hoitakse hommikuni vannis, misjärel see järgmisel päeval aiamaale toimetatakse. Kokkuhoid milline – settekaevu tühjendamise arvelt hoitakse kokku, loodust ei reosta.
Vee hinna edasine tõstmine vähendab tarbimist veelgi. Tarbimise vähendamine tõstab ühiku (liiter) kulutusi, kuna püsikulu on konstantne suurus.
Kohilas pole vee puudust. Kohati on seda isegi liiast. Pole harvad juhused, kus seda tuleb pumbamajast pinnasesse lasta joosta.
Inimestele võiks vee tarbimine soodsamaks muuta. Priiskav veeprojekt, mida Kohila harrastab, teeb selle aga keeruliseks.
Kaevetööde ajal eemaldatakse liiva-kruusa segune mass, mis toimetatakse minema. Asemele tuuakse teise fraktsiooniga, kuid analoogne materjal. Terve mõistus kasutaks endist materjali, kuid järgitakse kavandatut. Otstarbekas pole rajada ka trasse eluasemeteni, kus pole liitumisest huvitatuid. Liitumistasu on aga kopsakas, mistõttu huvilisi ei pruugigi palju olla.
Hinnasurve vee ja kanalisatsiooniteenuse hindade Kohilas jääb ka tulevikus suureks. Seda muidugi juhul, kui valla eelarvest teenust ei doteerita. Veehind on Kohilas Eestimaa kõrgemaid. Vaatamata vee küllusele jääb see kõrgeimaks ka tulevikus. Põhjuseid pole vaja aga kaugelt otsida – need peituvad omavalitsuse otsustes ja võimuladviku esindajate rahalembuses, kes äriühingu nõukogus istumise eest igalt veearvelt 2% oma taskusse pistavad.

Kodanikel ei jää muud üle, kui võimuladviku oodi kuulata ja kulmu kortsutada

Täna toimub riigikogus 2012. aasta riigieelarve teine lugemine. Võimuladviku esindajad kiidavad ühendkoorina eelarveprojekti kvaliteeti. Opositsioon viitab lombakusele. Mõttetutel vaidlustel ei tulegi lõppu, kuna eesmärkides puuduvad eelistused, paigas pole tulemuslikkuse mõõdikud. Peaminister jääb ka edaspidi oma otsuseid ülistama, need aga keda need puudutavad neid kiruma.

Prognoosidel tuginetakse indikaatoritele. Turgude käitumise indikaatoritest on olulisemad ettevõtete majandustulemused ja fiskaalpoliitika. Oluline on arvestada, et majandustulemusi ja paljude lemmikuks saanud abstraktset sisemajanduse kogutoodangut (tegemist pole klassikalise majanduse kasvuga, see sisaldab ka maksuraha kulutamist) ei saa ühte patta panna.

Turgude võimsamaks juhthoovaks on fiskaalpoliitika, kuna suur osa ressurssidest kuulub ümberjagamisele. Eestis jagatakse ümber kusagil 40% . Väide, et turud ei allu juhtimisele ei pea paika. Mõjutamine toimub ka alateadlikult. Arvamus, et rahamaailma on kaosesse tüürinud pangandus pole samuti adekvaatne. Selleni on viinud poliitiliste eliitide suhtumine maksustamisesse ja ühisvarasse.

Ka paljud hädad Eestis saavad alguse riigi eelarvepoliitikast. Olgu selleks siis elanike kasinas sissetulekud, proportsionaalselt kõrged jaehinnad või siis sotsiaalsete gruppide kihistumine.
Selle asemel, et valitsemiskulude laristamisele piir panna istub käputäis nupukais kinniste uste taga ja nuputab, kuidas kodanike taskust veelgi suuremat obrokit välja meelitada. Maksumaksja võlakoormus kasvab.
Eestlaste välisvõlg kasvas eelmisel aastal 136 protsendini sisemajanduse kogutoodangust. Elaniku kohta tuleb seda 14701 EUR. See oleks veelgi suurem, kui elanike arv tegelikkusega vastavusse viia. Tulem on saadud 1,34 mln inimese vahel jaotamise teel.
USA välisvõlg oli 45836 USD ehk ca 32800 EUR elaniku kohta, mis on keskmise elaniku kuupalgaga samas suurusjärgus. Kritiseerime suurriiki, omal on elaniku kohta pea kaks korda suurem võlakoormus. Demograafiline struktuur töötab samuti Eesti kahjuks.

Eesti riigi ja kodanike laenukohustuste vahekord näitab, kuidas valitsus suhtub kodanikesse – maksudega kasvatatakse elanike väljaminekuid, riigi laenukohustused veeretatakse samuti nende kanda.

Mul puudub ülevaade elanike võlakoormuse jaotusest. Ma ei tea, milline osa on läinud eluasemele, milline hariduse omandamisele, raviteenuse ostmisele, milline lihtsalt tarbimisele. See aga polegi oluline. Oluline on see, et inimeste laenukoormus on väga suur, valitsusel aga väike. Paljud ühiskonnaliikmed on toimetulekuraskustes. Teistest suuremaid kulutusi tehakse toiduainetele, raviteenusele (omavastutus suurimaid ELs, vist 24%), riigilõivudele. Eestlaste reaalne maksukoormus on teistest kõrgem, välisfirmad naudivad aga siinset maksukeskkonda.
Maksustamisest siit: http://eveges.blogspot.com/2011/09/nailiselt-madalate-maksudega-eesti.html

Riigi rahanduspoliitika tugineb eelarvele, see aga ei soosi eestlaste elujärje paranemist. Seaduskeskkond ei võimalda lähenemistes ka korrektsioone teha. Ühisreeglid Eestis ei tugine ühiskondlikul kokkuleppel, vaid väikese seltskonna diktaadil. Kodanikena ei jää meil muud üle, kui vaid võimuladviku iseendale kirjutatud oodi kuulata ja kulmu kortsutada.