Eestist soovivad lahkuda paljud

Tõepoolest on äärmiselt kurb lugeda, et Eesti Vabariigis on tervishoiusüsteem korraldatud nii, et see ei toimi sageli inimese tervenemise huvides. Haigeks jäämine ja haigeks olemine on meie ühiskonnas kujunenud tõeliseks luksuseks.
Oleme juba pea mitu aastat ajakirjanduse vahendusel kursis, et Eestist on lahkunud hordide kaupa arste ja õdesid tööle välismaale. Juba ainuüksi minu tutvusringkonnast on lahkunud kõik meedikud tööle Soome ja Norrasse.
http://eestielu.delfi.ee/eesti/tallinn/lasnamae/arvamus/kas-sellist-tervishoiususteemi-me-tahtsimegi.d?id=46337875

Eestist ei lahku vaid arstid – lahkuvad kõik, kellel vähegi võimalus avaneb. Probleem on palju laiem kui vaid ühe valdkonna inimeste lahkumises.

Majanduskasv ühiskonnas pole tasakaalus – selles on palju sellist, mis teeb vaesemaks. Selliste hulka kuuluvad ka ebaefektiivsed ravikulutused. Räägime arstide palkadest. Asjaosalised võrdlevad tulu põhjanaabritega. Võrrelda tuleks aga kõikide tulusid. Miks peaksid arstid soomlastega võrdset tulu teenima, kui teised ühiskonnaliikmed seda ei teeni, kelle sotsiaalsed tagatised on koguni 7 korda põhjanaabritest lahjemad.

Tudengipõli on mõnus, orajatööga seda võrrelda ei tasu. Paljudes ühiskondades õpitakse omal kulul. USAs lõpetamise järel võib arstil miljoni dollarine laenukohustus olla. Eestis see on tühine. Ühiskonnaliikmed tasuvad kulud.
Ühiskonnaliikmed on fakti eest, et nad peavad arstidele palka tasuma ka siis, kui teenust ei vajata. Selline lähenemine teeb „raviteenuse“ (panen jutumärkidesse, sest suurem osa sellest on mõttetu siblimine) ebaefektiivseks, peale surutavaks.

Tervishoiu finantseerimine vajaks muutmist, raviteenuse efektiivsust tuleb tõsta. Arvan, et 13% maksu vähendamine (nt 10%le) ja omavastutuse tõstmine (nt 3%) ulatuses võiks tuua selguse ravikulutuste vajadustesse.

Tervishoiu valdkonnas toimuva laristamise asemel võiks vahendid mujale suunata.
Selline on minu seisukoht. Sooviksin väga, et kogukonnas austaks seisukohtade ühisnimetajat. Seda aga on vist palju tahta – mugavam on seisukohti peale suruda.

USAs elamise kogemusest kinnitan, et siin arstid „jamaga“ ei tegele. Õde vestleb patsiendiga, paneb vajaliku eelinfo arvutisse, alles seejärel asud arstiga vestlema. Tegevus on kulutuste ja efektiivsuse järgi paika pandud. Raviarst on aga kõne ulatuses igal ajal - isegi siis, kui istub vetsus või on lastega väljas söömas. Meil pidavat aga isegi perearstid peale mõne tunnist tööpäeva moblad välja lülitama.

Seisukohad sõltuvad eelistustest. Mina eelistaksin ravimisele tasakaalustatud (tervislikku) toitumist, haigestumist vältivaid elamistingimusi. Haigusi tuleb ennetada, mitte neid krooniliseks muuta ja seejärel ravimisele mõttetuid kulutusi teha.

Riik propageerib sahkerdamist

Erametsaliit: riik soodustab ebatervet konkurentsi kinnisvaras.
http://www.ehitusuudised.ee/Default.aspx?publicationid=f96395ea-2976-4582-9bca-48e49dcf34be

Riik soosib ebatervet konkurentsi mitte ainult mainitud valdkonnas, vaid terves ettevõtluses. Ebaterve majandamiskeskkond võimaldab mahhinaatoritel ja sahkerdajatel haljale oksale jõuda, seab aga kaikaid kodarasse ausale ettevõtlusele.

Ebatervet majandamiskeskkonda tingivad üksikutele ettevõtjatele eraldatavad toetused ja kahtlased riigihanked.

Olles pikka aega tegutsenud erinevates ettevõtlusvaldkondades, koostanud hulganisti äriplaane, võin täie vastutusega väita, et riiklikud ettevõtluse arendamise struktuurifondid (nt EAS) pärsivad (soovitud) arenguid ühiskonnas (sh ettevõtluses).

Millele tuginen, kui väidan vastupidist paljudele poliitikutele ja struktuurifondide esindajatele?

1. Ettevõtjaga manipuleeritakse.
Kui legaalselt on võimalik saada kellegi teise rahakotist ressursse, siis seda ka ihaldatakse. Isegi siis, kui neid ei vajata. Sihtotstarbeline toetuste jagamine muudab prioriteet.
Kogemustele tuginedes kinnitan, et selliseid vahendeid kasutatakse ebaotstarbekalt. Toetused innustavad tegema korrektsioone tegemistes.

2. Konkurentsi moonutamine.
Üksikute ettevõtte toetamine halvab teiste (sama tegevusvaldkonna ettevõtete) konkurentsivõimet, õhutab ebatervet konkurentsi.
Meenub kunagine juhus, kui Eestis loodi uus puusöetootmisega tegelev ettevõte, mille tegevuse alustamiseks kaasati struktuurifondide ressursse. Uue ettevõtte toodangu omahind kujunes teistest madalamaks. Näiliselt oli toetuse andmine põhjendatud – loodi uued töökohad. Kuid tähelepanuta jäi see, et need jäid loomata teistes ettevõtetes.
Konkureerivate ettevõtete arv on Eestis niivõrd väike, et ühe toetamisele kaasneb paratamatult teiste konkurentsivõimet langus.

3. Toetuste madal efektiivsus.
Hõlpsalt saadud vahendeid kasutatakse ebaotstarbekalt, seda nii struktuurifondide administreerimisel kui ka ettevõtluses. Struktuurifondide administreerimise kulud on suured. Administreerimisega ametis olevad inimesed on aga ettevõtlusele kaotsi läinud ressurss.
Struktuurifondide administreerimiskulusid ei tasuks põhjendada Euroopa Liidu struktuurifondidest saadavate vahenditega. Ettevõtluskeskkond on tugevam ja arengujõulisem, kui sellesse riik vähem sekkub. Riik peaks tagama vaid soodsa seaduskeskkonna, ressursside jagamisele pühendumine on vale. Üksikute poputamine pärsib üldist arengut.

Mainimata jäi muidugi toetustega kaasnev korruptsioon. Ametnike ja poliitikute sahkerdamised on vaieldamatult ühiskonnale probleemiks, kuid mitte nii suureks kui konkurentsivõime langusega kaasnev.

Arvude taga on võib muud peidus olla

Eesti 6. koht patsiendi õiguste tagamisel on hea näitaja, kuigi mõnevõrra küsitavaks teeb uuringu metoodika see, et Soome on meist kaks kohta tagapool, Saksamaa lausa 16. kohal. Huvitav, kas see teadmine võiks mõjuda patsientide vaba liikumise põhimõttele Eestis kuidagi pärssivalt ja samas innustada meie meditsiiniteenuste eksporti?
http://www.tarbija24.ee/?id=441442

Arvude taga tuleb tegelikkust näha. Seda polegi nii lihtne, kui esmapilgul arvata võiks.

Tundlikud näitajad (need, mis võivad võimulolijad diskrediteerida) kalduvad tuletamisprotsessis moonduma. Ametlikest allikatest olen järelepärimistele saanud eitavaid vastuseid. Konfidentsiaalselt on lisatud, et tegemist on „tundliku“ valdkonnaga, mistõttu andmeid ei koguta ega väljastata.

Ühiskonnas praktiseeritavad arvud moonutavad tegelikkust, loovad toimuvast kõverpeeglilise kuvandi.

Võtame näiteks palgatöötajate statistilise arvu, mis erineb reaalsest näitajast – on viimasest suurem. Erinevuse tingib mitmel töökohal töötamine, millele põhinedes töötajate arv tuletatakse.

Töötasu tuletamisel teisaldatakse osaline tööaeg täistööajale, mis moonutab samuti tulemust. Osalise tööajaga töötajate arv ei ole väike. Mitmel töökohal töötamine võib moonutada tulemit kordades.
Ületundide tegemine pole haruldus, vähemalt on see erasektoris nii. Olen ka ise ettevõtte juhina võimaldanud tarbimisvajaduste rahuldamiseks teha ületunde.
Eksport kasvab, töökohti lisandub aga minimaalselt. Efektiivsus saavutatakse tööjõu kasutamise arvel, selle taga on ületunnid. Seadustest tulenevad piirangud takistavad nende kajastamist.
Statistiline töötasu on näitaja, millega pole eriti midagi peale hakata. Viimasest lähtuvad aga töötasude nõudjad ja riigieelarveliste institutsioonide palkade kehtestajad. Sellest ka (suhteliselt) kõrged palgatasemed avalikus sektoris. Vanades demokraatiamaades on olukord vastupidine – erasektori palgatasemed ületavad avaliku sektori oma. Kirjeldatud lähenemisest on kasvanud ka riigikogulaste töötasud ja hüvitised põhjendamatult kõrgeks.

Registreeritud statistilise töötuse ja reaalse näitaja detailidesse pole mõtet laskuda, seda teadvustavad vist kõik. Registreeritud töötuse üldsusele avaldamine on arusaamatu ja põhjendamatu – kodanikel ega analüütikutel pole sellega suurt midagi peale hakata.

Ka tervishoidu kajastavate arvude taha tuleks kriitiline pilk heita – vormiliselt võivad need ju ilusatena paista, kuid sisu võib "mädaneda".
Hoian võimaluse piires ennast kursis tervishoius toimuvaga, teen seda nii Eestis kui ka piiri taga. Tutvusringkonnas on mitmeid valdkonnas tegutsevaid inimesi. Külastan erinevaid terviseasutusi. Erinevalt ametlikest seisukohtadest üritan süveneda tegemistesse patsiendi pilgu läbi, arvestan olemasolevaid võimalusi ja potentsiaale.
Kogemustele tuginedes väidan, et vaatamata ilustatud statistilistele näitajatele on Eesti tervishoiu eest vastutajatel põhjust punastamiseks.
Pikemalt siit:
http://eveges.blogspot.com/2011/04/innovatsioon-tervishoius-seisneb.html

Statistiliste näitajate ja reaalsuse vahelised erinevused tulenevad eluvõõrastest tuletistest. Vaatamata sellele, et sellised näitajad ei kajasta õiglaselt toimuvaid protsesse, langetatakse neile tuginedes ühiskonnale olulisi otsuseid.

Protsesside juhtimise eelduseks on adekvaatne informatsioon. Kõverpeeglilisele kuvandile tuginemine teeb protsessid juhitamatuks, tekitab kaose ühiskonnakorralduses.

Pikaajaline töötuse trend võtab peagi suuna alla, sest probleem on teadvustatud

99 000 töötut oli Eestis aasta esimeses kvartalis, näitavad statistikaameti andmed. Neist 56 000 inimest ehk 57 protsenti on nn pikaajalised töötud, kellest omakorda 27 000 oli tööd otsinud koguni kaks aastat või kauem.
http://www.epl.ee/artikkel/598057

Pikaajaline töötuse trend võtab peagi suuna alla, sest probleem on teadvustatud. Vaatamata töökohtade nappusele statistiline töötute arv väheneb. Eesti ametkonnad on pedantsuse poolest tuntud.

Üksnes 30 töötunädala järel tulenev mistahes töö kaalumise nõue vähendab töötute arvu registris. Seda vaatamata isegi sellele, et miinimum palga eest tööl käimisel puudub (eriti töökohast kaugemal elavatel inimestel) ratsionaalsus.

Töölkäimiseks tehakse kulutusi. Kui hästi kindlustatud valitud on seisukohal, et 100 või isegi 200 euro netopalga eest peaksid kodanikud tööl käima, siis on riigis midagi väga mäda. Mainitud raha eest pole võimalik toime tulla. Kui on, siis näidaku otsustajad eeskuju – rahuldugu kasvõi kümme korda madalama summaga.

Elu ei seisne kellegi heaks töötamises, sellel on avaram eesmärk.
Pelgamata familiaarsust lisan lingi isikliku nägemusega elumõttest: http://eveges.blogspot.com/2008/06/elumote.html

Riiklik poliitika ei tohiks põhineda vormilise töötute arvu vähendamisel, sisu ja kodanike huvid peaksid olema ülimuslikumad.

Registreeritud töötus väheneb, kasvab aga tervisekindlustuseta elanike arv. Kui sellel põhineb töötukassa teostatav riiklik poliitika, siis tuleb seda taunida. Pühendume vormile, sisul laseme edasi mädaneda. Ilustame statistilisi arve, protsessidesse ei sekku.

Riikluse jätkusuutlikkus vajab teistsugust lähenemist – soovide maailmast tuleb laskuda tegude juurde. Tahame olla põhjamaa tiiger, oleme aga hiireke, kes peeglisse vaatamise asemel elab unistuste maailmas.

Vastandumisel puudub mõte

Ametiühingute keskliidu esimees:
2009. aasta suvel jõustunud töölepinguseaduse senine rakendamine on muutnud paljude tööandjate suhtumist hoiaku „ma võin karistamatult teha, mida heaks arvan” poole.
Endiselt seatakse töötajaid valiku ette: kirjuta alla töötasu vähendamisele või saad päevapealt kinga!
http://www.epl.ee/artikkel/597963

Ametiühingute keskliidu esimehe rõhuasetus on mõistetav - peab ta ju enese eksistentsi õigustama.

Vastandumise asemel tuleks panustada ühtsusesse, peatada diktatuuri vohamine, vabastada demokraatia võsuke pimedusest.

Valimisüsteem riigis vajab muutmist - esinduskoja isikkoosseisu komplekteerimise roll tuleks valijatele anda, Riigikogu tegevus sisulisele tegevusele suunata. Praegu on viimasel vaid vormiline kuju – tegemist peaks olema elanike esindusega, on aga valitsuste käepikendus, millel puudub side kodanikega. Riigikogust on kujunenud tarbetu ja kulukas institutsioon, mis tegeleb vaid iseendaga ja valitsuskabineti tahte seadustamisega.

Demokraatia alustala - võimude lahusus - ei toimi.

Ühiskonnakorraldus on väga suures kriisis – paljud on toimetulekuraskuses, ebaõiglus ja ressursside (sh inimressurss) laristamine on tava.

Ettevõtlusel ei lähe hästi. Monopoolses seisundis ja välisomanduses olevad suurettevõtted naudivad küll küllust, kuid enamus majandab kitsikuses. Tunda annab tarbimisvõimelise klientuuri kasinus.

Ettevõtlus rajaneb mikro-, väike- ja keskmise suurusega ettevõtetel. 2000. aastal moodustasid koguni 70 % äriühingutest mikroettevõtted. Suurettevõtete osa oli alla 1 %.

Majanduskasv avaldub mikro-, väike- ja keskmise suurusega ettevõtete tulemustes, mida tunnetavad ka ühiskonnaliikmed.

Vastandumisega olukorda ei paranda, see teeb asja hullemaks.

Kogukonna vundamendiks on ettevõtlus, milles on suured mõrad. Pealisehitust kandevõimega kohandamata mõrad ei kao. Vastandumisest tuleks loobuda, rõhuasetusi nihutada üksteise toetamisele ja julgustamisele.

Tööandjate ja töövõtjate vastandumisel ühiskonnas puudub igasugune mõte - ühel ei saa teisest paremini minna.

Tööandja vastutusest kirjutan siin:
http://eveges.blogspot.com/2010/09/tooandjate-sotsiaalne-vastutus-on.html
http://eveges.blogspot.com/2009/05/toolepinguseadusest.html

Hinnad Eestis kerkivad teistest kiiremini

Euroalas tõusid hinnad aprillis võrreldes eelmise aasta sama kuuga 2,8 protsenti, kuid Eestis 5,4 protsenti.
Kõige madalam oli inflatsioon Iirimaal (1,5 protsenti), Tšehhis (1,6) ja Rootsis (1,8).
Eesti hinnatõus oli euroala kiireim ka märtsis.
http://www.e24.ee/?id=438954

Vaid sisemajanduse kogutoodangule pühendumine pole õigustatud, makromajanduslikke mõõdikuid on enam.

Tarbijahinnaindeks on üks neist, see annab olulist informatsiooni tulevikku puudutavate otsuste tegemiseks. Tegemist on näitajaga, mis (pikemas perioodis) on kasvav. Kui kuni kahe protsendilist inflatsiooni peetakse normaalseks, siis sellest kõrgem näitaja süütab punase tule.

Hinnad Eestis kerkivad teistest kiiremini.

Vaatamata sellele otsime hindade tõusu põhjuseid maailma majanduses toimuvatest tendentsidest. Isegi (kohalikud) analüütikud rõhutavad teiste turgude mõju hindade kasvule. Tegemist on olulise, kuid mitte olulisima faktoriga - inflatsioon Eestis on ju teistest kordades kõrgem.

Euroopa keskpank muretseb (ja astub ohjeldamiseks samme) mõne protsendise inflatsiooni pärast, meie aga jätkame üle 5 protsendise inflatsiooni lohutuse otsimist maailma majandusest.

Eesti kõrges inflatsioonis tuleb osata näha sisetegureid. Välistegurid avaldavad mõju kõikidele turgudele, nendele pole mõtet pühenduda. Maksude (sh varjatud maksude) tõstmised ja monopolide ohjeldamatus, tingivad ebaloomulikult kõrget inflatsiooni majanduskeskkonnas. Vahendite ebaõige ümberjagamine on soosivaks tuuleks inflatsioonile.

Inflatsiooni languse ootused pole põhjendatud. Paljud ettevõtted tegutsevad kahjumiga. Hindade tõusule ei järgne müügi kasvu, piiratud ressurssidega keskkonnas põhjustab see oodatule vastupidise tendentsi - müügimahud ei kasva.

Muudatused lisaväärtuse ümberjagamises (maksude tõstmised, monopoolsete ettevõtete hinnatõusud) pole võimaldanud väikestel ja keskmise suurusega ettevõtetel kasumlikult majandada. Rahavood on paljudel negatiivsed, vajalikud investeeringud tegemata.

Ettevõtlus rajaneb aga mikro-, väike- ja keskmise suurusega ettevõtetel. 2000. aastal moodustasid koguni 70 % äriühingutest mikroettevõtted. Suurettevõtete osa oli alla 1 %. Suurettevõtete trendide arvestamisega teeme valesid järeldusi, langetame ebaõiged otsused.

Inflatsioon annaks järele, majanduskasv aga võtaks kvantitatiivse kasvu kõrval ka kvaliteetse kasvutrendi, kui teeksime põhimõttelisi muudatusi ressursside ümber jagamises ühiskonnas. Soovid ja võimalused tuleks kaasajastada.

Orjatöö ei ole Nokia

Töötleva tööstuse, eesotsas raadio- ja sideseadmete eksport on kauaotsitud Eesti Nokia, leiab rahandusminister Jürgen Ligi.http://www.logistikauudised.ee/Default.aspx?publicationid=62974F13-7347-437E-B105-3075C591E3DC

Tulu hinnatakse saldo põhiselt. Sarnane põhimõte kehtib ka väliskaubanduse kohta, üksnes ekspordile pühendumine pole õige. Arvestada tuleb ka seda, et eksport ja import on nihkes – tänane import mõjutab sageli homset eksporti.

Infot valdamata arvan, et Eestisse jääb Ericssonist maha vaid tööjõult teenitav tulu ehk teisiti öeldes Eestile jäävad odava tööjõu viljad. Olulisema osa käibest annab import - seadmed ja detailid tulevad piiri tagant, tulevad ka know how ja kaubamärgid, mis kokku monteeritult tagasi piiri taha liiguvad. Sama teed liigun ka kasum. Logistilised kulud lähevad enam vähem kahasse.

Ericssoni Eestis ei anna võrrelda otsitava Nokiaga, tegemist pole jätkusuutliku projektiga, pealegi ei tee ettevõtmine kogukonda jõukamaks. „Nokia“ võiks põhineda kohalikul ettevõtlusel ja ressursil, mitte orjatööl. Positiivne Ericssoni toimimise juures on vaid see, et tööjõukriisi tingimustes võimaldab see osadele ühiskonnaliikmetest tööd, täidab kohaliku ettevõtluse kiratsemise ajal riigikassa tühimikku.

Eesti Nokia peaks olema kodukootud, millest tunnevad rõõmu kõik kogukonnaliikmed. Materiaalsete hüvede kõrval võiks leiduda koht ka rahvusvahelisel tunnustusel.
Elu ei seisne kellegi heaks töötamises, sellel on avaram eesmärk.
Viimasest kirjutan siin: http://eveges.blogspot.com/2008/06/elumote.html