EPL kirjutab:
Mööda Euroopat käib maksureformide tont. Eestis on Euroopa Komisjoni viimase aja maksuinitsiatiividest seni enim kajastust saanud ettevõtte tulumaksu ühtse konsolideeritud maksustamisbaasi plaan.
Kõige emotsionaalsem teema nimetatutest on ühtne maksustamisbaas, sest otseste maksude teemasse pole EL seni oma nina eriti toppinud, nende korraldus on olnud iga liikmesriigi enda asi – erinevalt käibemaksust ja energiamaksudest, kus mänguruum on eurodirektiividega küllalt rangelt paigas.
http://www.epl.ee/artikkel/596196
Maksusüsteemide võrdsustamise korral jääb eestlaste kogukond väga nadisse olukorda, sest varjatud maksustamise lembuse tõttu muutume veelgi konkurentsivõimetuks.
Isegi riiklikud monopoolsed ettevõtted (nt Eesti Energia AS) on meil maksuvankri ette rakendatud, rääkimata siis riigilõivudest, kõrgest omaosalusest tervishoius või mõnest muust varjatud maksustamise nõksust.
Viimaste päevade pommuudis - osade pensionäride (mainitud on 36000) tulumaksusoodustusest ilma jätmine – kuulub samuti varjatud maksustamise alla, mida heaoluühiskondades ei harrastata.
Riigieelarve ja omavalitsuste maksutulu ja sisemajandusekogutoodangu jagatis ei anna ülevaadet maksukoormusest. Reaalse maksukoormuse tuletamisel tuleb arvestada ka varjatud maksudega kui ka riigi ja omavalitsuste eelarvete kaudu tagastava osaga (sotsiaalsed tagatised), mille kontekstis on eestlaste maksukoormus juba praegu majandusühenduse kõrgemaid. Maksusüsteemide ühtlustamine kasvatab vahet veelgi.
Vaid tulumaksusüsteemide ühtlustamine maksukoormust Eestis isegi alandab - tõuseb üksikisiku maksuvaba miinimum, avarduvad maksutagastused, ettevõtted hakkavad tulu optimeerima.
Ettevõtte tulumaksu kehtestamisel oleks jumet, kuid selle eelduseks on mõne muu maksu alandamine – üldine maksukoormus ei tohi kasvada.
Kuid isegi selle maksu kehtestamisega tuleks oodata, sest räsitud (väikeettevõtlusel rajanev) ettevõtlus ei pruugi seda välja kannatada.
Kasumit mõõdetakse arvestuslikult – kasumit teenides võivad rahavood negatiivsed olla. Pole harvad juhused, kus kasumlikud üksused pankrotistuvad.
Thursday, April 14, 2011
Wednesday, April 13, 2011
Õnnelik on elu, mille teine pool möödub muretult
Oskus ühildada soove võimalustega pidavat olema üheks õnneliku elu eelduseks. Jõukas ei ole see, kes võimaldab enesele suuri kulutusi, vaid see, kes rahuldub tagsihoidlikumaga.
Erinevalt tulu teenimisest, on kulutamine subjektiivsem tegevus, sõltudes enam meelestatusest kui vajadusest.
Tegemata kulu on tulu, mis võimaldab teenida lisatulu, samas kui kuluga kaasnevad lisakulud. Kodumasina, sõiduvahendi või mingi muu asja soetamisega suurenevad tahtmatult varasemad (püsi)kulud, kajastugu need siis suuremates elektriarvetes, kõrgemates kindlustusmaksetes, finantskuludes (laenuintresside kasvus) või mingis muus väljaminekus.
Suhtumiselt säästmisesse võiks inimesi jagada kolme käitumisgruppi: need, kes ei säästa (perioodilised kulud võrduvad teenitud tuluga); need, kes säästavad (mingi % tuludest); need, kelle perioodilised kulud ületavad tulusid (kasutavad laenuraha).
Laenamisega tarbitakse tulevaste perioodide tulusid, ahendatakse tulevaste perioodide võimalusi. Kui laenuraha kasutamisega vähendatakse (eluea jooksul) kasutatavat rahaliste vahendite hulka, siis säästmine toimib vastupidiselt – võimendades ressursse.
Isik, kelle perioodilised kulutused võrduvad tema teenistusega, saab eluea jooksul kulutada ainult selle, mis ta on teeninud. Laenuraha kasutamisel on see intresside võrra väiksem. Säästliku eluviisi harrastaja võimalused on oluliselt suuremad.
Nii näiteks 7,2% aastaintressi korral säästusumma kahekordistub 10 aastaga. Edasine kasv toimub geomeetrilises progressioonis – iga kümne aasta tagant säästusumma kahekordistub. Nii kasvab säästusumma 30 aastaga 8 kordseks, 40 aasta möödudes juba 16 kordseks, seejärel 32 kordseks. 10% -lise tootluse juures oleksid kasvunäitajad aga vastavalt 11 kordsed, 22 kordsed ja 44 kordsed.
Toodud näited kinnitavad ameeriklaste kõnekäändu: „aeg on raha“. Laenuraha kasutamisega loobutakse tuleviku tuludest ja teatud osast vabadusest, müües selle kasutamise eest oma tuleviku aega ja tegevust.
Elukvaliteedile antakse hinnang lõpuaastatel. Lõpp hea, kõik hea. Õnnelik on selline elu, mille teine pool on muretu.
Konservatiivsus ja säästmine on harjumused, mis tagavad selle harrastajale tulevikus suurema rahuolu ja vabaduse kui seda teevad laenuraha eest omandatud asjad.
Monday, April 11, 2011
Alkoholismi pahest vabanemine eeldab põhjustes orienteerumist
Teadlased on leidnud geeni, mille omanik tarbib uuringute järgi viis protsenti vähem alkoholi kui need, kel seda geeni pole. Geeni AUTS2 puudutavaid uuringuid, kus kokku analüüsiti 48 000 inimese, sealhulgas tuhande eestlase geeniproove, juhtisid Londoni kahe ülikooli teadlased, vahendas “Aktuaalne kaamera”.
http://rahvahaal.delfi.ee/news/uudised/arutle-kas-ja-kuidas-on-voimalik-alkoholismist-vabaneda.d?id=43721931
Vaieldamatult mõjub igasuguste meelemürkide järjepidev kasutamine negatiivselt elukeskkonnale ja inimese genofondile, mistõttu on paljud ühiskonnad kehtestanud erinevaid piiranguid nende turustamisele ja tarbimisele.
Alkohol on üks narkootilistest ja psühhotroopsetest ainetest, mis on ühiskonnas aktsepteeritud ja lubatud kasutada elanikkonna mõnuainena, mis teeb selle kõrvalnähtudega (alkoholism, vägivald jmt) võitluse raskeks. Ühiskonna halvustav hoiak on arvatavasti üheks mõjusamaks vahendiks, mis aitaks vähendada alkoholi tarbimist noorte hulgas, kes on tulevaste alkohoolikute taimelavaks.
Alkoholismiga võitlemine tundub poliitikute hulgas "in" olevat, kuna see võimaldab erilise pingutuseta suurendada võimul püsimiseks olulist poolehoidjate kontomahtu, milleks valimistel tuleb kulutada hulgaliselt väärtuslikke eurosid. Nendel põhjusel püütaksegi üksteist üle trumbata alkoholivastaste väljaütlemistega, teadvustamata seejuures tegelikku probleemi.
Enamik koolijütse teavad, et igale jõule rakendub vastujõud. Sama reegel kehtib ka tegevuse kohta - igale uuele tegevusele rakendub kohe mingi vastutegevus. Sellest tulenevalt ongi müügipiirangute kehtestamisel, müügilitsentside äravõtmisel, reklaamiaja lühendamisel või mingil muul üksikul aktsioonil alkoholi tarbimise ohjeldamisele väike mõju.
Tuginedes vanasõnale, mis vihjab keelatud viljade erilisele magususele, ei saa välistada piirangute kehtestamisel isegi vastupidiseid tulemusi. Kindlasti leidub meie hulgas neid, keda ajendavad need hoopis enam kanget märjukest tarbima.
Piirangute tulemusi ei ole võimalik ennustada ja neid on peaaegu võimatu hiljem ka kontrollida.
Selleks, et vabaneda umbrohust, tuleb hävitada selle juur. Meelemürkide tarbimise leviku ohjeldamiseks on oluline leida selle põhjused, mitte raisata defitsiitseid ressursse tagajärgedega võitlemisele. Teinekord on targem lasta põlev maja maatasa lõõmata kui tegeleda lobudiku kustutamisega, millega nagunii pole hiljem midagi peale hakata, sest kuumusest kahjustatud seintel puudub varasem kandevõime.
Valikute tegemiseks vajatakse informatsiooni. Nendel põhjustel ongi väga oluline selgitada alkoholi liigtarbimise põhjused, mis võimaldaks kasutada sellega võitlemiseks (kui seda vaja on) õiget strateegiat ja taktikat. Omamata tõsiseltvõetavat alkoholi tarbimist kajastavat statistikat, tundub isegi väide elanikkonna üha suurenevast alkoholilembusest ebatõesena. Erinevate perioodide alkoholimüügi käivete võrdlust või siis suurenevat tabatud roolijoodikute arvu ei saa pidada piisavateks argumentideks järelduste tegemisel.
Meenuvad aastakümnete tagused ajad, mil meie ümbrust ilmestasid alkoholimürgistuse nähtudega tuikuvad ja pooloimetud inimolevused, kelle majutamiseks toimisid kainestusmajad. Alkoholijoobes või siis jääknähtudega kaaslased ei üllatanud kedagi. Tööle mitteilmumine viinakuradiga sekeldamise pärast ei olnud mingi haruldus. EÜE ja EÕM olid kohad, kus alkoholi tarbimine oli popp. Koolipeod ja alaealiste sünnipäevad ei möödunud alkoholita.
Ei ole oluline, kas alkoholi tarvitatakse varasemast rohkem või vähem. Oluline on teada, miks otsivad paljud meist võimalust põgeneda reaalsusest. Ainult seda vastust teades on võimalik jõuda soovitud tulemuseni.
Võitlus tagajärgedega ei ole andnud kusagil oodatud tulemusi. Isegi põhjanaabrid tarbivad endiselt suurtes koguses meelemürke, vaatamata alkoholimüügi karmile riiklikule regulatsioonile ja elanikkonna sotsiaalsele turvalisusele. Austraalias ei ole suudetud murda aborigeenide liigset alkoholilembust. Samal ajal ei tunta seda pahet mitmetes traditsioonilistes kultuurikeskkondades (India, Hiina jt). Inimesed suudavad nautida üksteise seltskonda (sünnipäevad, pulmad jmt) ilma alkoholi tarbimata, mis oleks näiteks meie kogukonnas lausa mõeldamatu.
Miks ikkagi, vaatamata justkui arenenud ühiskonnakorrale, otsitakse reaalsusest põgenemiseks võimalusi? Kas ei avalda sellele mõju lootusetuse toimel (võimaluse puudumisel midagi muuta) süvenev inimeste ükskõiksus, mida tingivad ebaõiglaselt toimivad ühiselureeglid, kus demokraatia eksisteerib ainult loosungitel ja eliidile on lubatud see, mis on teistele keelatud? Ebademokraatlik riigivalitsemine, mida ilmestab ahnus ja enesekesksus, tundub olevat saavutanud ülemvõimu ühiskonnas kehtestatud kokkulepete (reeglite) üle.
Peaks ju „valitud“ eliidi missiooniks olema kodanike eest hoolitsemine, neile eksistentsiks vajalike võimaluste loomine, mille saavutamine ilma nende eneseohverdamiseta ei ole lihtsalt võimalik. Seda, et valitsejad karistavad tervisespordi harrastamist, ühisürituste korraldamist ja hariduse omandamist kopsakate maksudega, endale seejuures privileege krabades, kodanike eest hoolitsemiseks küll nimetada ei saa. Elame ühiskonnas, kus otsustajad eelistavad elanike huvidele isiklikku heaolu, kogukonna käekäigust ülimuslikumaks on saanud isegi Euroopa Liidu heaolu.
Selleks, et järjestada alkoholi tarbimise põhjused olulisuse järjekorras, oleks mõistlik anda teemaga tegelemine sõltumatule spetsialistidest koosnevale uurimisgrupile, kelle järeldustele tuginemine võimaldaks koostada soovitud tulemusteni viiva riikliku tegevuskava, milles ei tohiks leiduda kohta populismil.
„Tule taevas appi!“ on palunud peaminister. Meelemürkide populaarsuse vähendamisega peaksime küll ise hakkama saama. Selleks aga tuleks tagajärgedega võitlemise asemel (müügi- ja reklaamipiirangud seda ju on) pühenduda enam alkoholi liigtarbimise põhjuste väljaselgitamisele. Francois de La Rochefaucauld on öelnud: „Paljude tegude taga, mida peetakse naeruväärseks, on targad ja kaalukad motiivid.“
http://rahvahaal.delfi.ee/news/uudised/arutle-kas-ja-kuidas-on-voimalik-alkoholismist-vabaneda.d?id=43721931
Vaieldamatult mõjub igasuguste meelemürkide järjepidev kasutamine negatiivselt elukeskkonnale ja inimese genofondile, mistõttu on paljud ühiskonnad kehtestanud erinevaid piiranguid nende turustamisele ja tarbimisele.
Alkohol on üks narkootilistest ja psühhotroopsetest ainetest, mis on ühiskonnas aktsepteeritud ja lubatud kasutada elanikkonna mõnuainena, mis teeb selle kõrvalnähtudega (alkoholism, vägivald jmt) võitluse raskeks. Ühiskonna halvustav hoiak on arvatavasti üheks mõjusamaks vahendiks, mis aitaks vähendada alkoholi tarbimist noorte hulgas, kes on tulevaste alkohoolikute taimelavaks.
Alkoholismiga võitlemine tundub poliitikute hulgas "in" olevat, kuna see võimaldab erilise pingutuseta suurendada võimul püsimiseks olulist poolehoidjate kontomahtu, milleks valimistel tuleb kulutada hulgaliselt väärtuslikke eurosid. Nendel põhjusel püütaksegi üksteist üle trumbata alkoholivastaste väljaütlemistega, teadvustamata seejuures tegelikku probleemi.
Enamik koolijütse teavad, et igale jõule rakendub vastujõud. Sama reegel kehtib ka tegevuse kohta - igale uuele tegevusele rakendub kohe mingi vastutegevus. Sellest tulenevalt ongi müügipiirangute kehtestamisel, müügilitsentside äravõtmisel, reklaamiaja lühendamisel või mingil muul üksikul aktsioonil alkoholi tarbimise ohjeldamisele väike mõju.
Tuginedes vanasõnale, mis vihjab keelatud viljade erilisele magususele, ei saa välistada piirangute kehtestamisel isegi vastupidiseid tulemusi. Kindlasti leidub meie hulgas neid, keda ajendavad need hoopis enam kanget märjukest tarbima.
Piirangute tulemusi ei ole võimalik ennustada ja neid on peaaegu võimatu hiljem ka kontrollida.
Selleks, et vabaneda umbrohust, tuleb hävitada selle juur. Meelemürkide tarbimise leviku ohjeldamiseks on oluline leida selle põhjused, mitte raisata defitsiitseid ressursse tagajärgedega võitlemisele. Teinekord on targem lasta põlev maja maatasa lõõmata kui tegeleda lobudiku kustutamisega, millega nagunii pole hiljem midagi peale hakata, sest kuumusest kahjustatud seintel puudub varasem kandevõime.
Valikute tegemiseks vajatakse informatsiooni. Nendel põhjustel ongi väga oluline selgitada alkoholi liigtarbimise põhjused, mis võimaldaks kasutada sellega võitlemiseks (kui seda vaja on) õiget strateegiat ja taktikat. Omamata tõsiseltvõetavat alkoholi tarbimist kajastavat statistikat, tundub isegi väide elanikkonna üha suurenevast alkoholilembusest ebatõesena. Erinevate perioodide alkoholimüügi käivete võrdlust või siis suurenevat tabatud roolijoodikute arvu ei saa pidada piisavateks argumentideks järelduste tegemisel.
Meenuvad aastakümnete tagused ajad, mil meie ümbrust ilmestasid alkoholimürgistuse nähtudega tuikuvad ja pooloimetud inimolevused, kelle majutamiseks toimisid kainestusmajad. Alkoholijoobes või siis jääknähtudega kaaslased ei üllatanud kedagi. Tööle mitteilmumine viinakuradiga sekeldamise pärast ei olnud mingi haruldus. EÜE ja EÕM olid kohad, kus alkoholi tarbimine oli popp. Koolipeod ja alaealiste sünnipäevad ei möödunud alkoholita.
Ei ole oluline, kas alkoholi tarvitatakse varasemast rohkem või vähem. Oluline on teada, miks otsivad paljud meist võimalust põgeneda reaalsusest. Ainult seda vastust teades on võimalik jõuda soovitud tulemuseni.
Võitlus tagajärgedega ei ole andnud kusagil oodatud tulemusi. Isegi põhjanaabrid tarbivad endiselt suurtes koguses meelemürke, vaatamata alkoholimüügi karmile riiklikule regulatsioonile ja elanikkonna sotsiaalsele turvalisusele. Austraalias ei ole suudetud murda aborigeenide liigset alkoholilembust. Samal ajal ei tunta seda pahet mitmetes traditsioonilistes kultuurikeskkondades (India, Hiina jt). Inimesed suudavad nautida üksteise seltskonda (sünnipäevad, pulmad jmt) ilma alkoholi tarbimata, mis oleks näiteks meie kogukonnas lausa mõeldamatu.
Miks ikkagi, vaatamata justkui arenenud ühiskonnakorrale, otsitakse reaalsusest põgenemiseks võimalusi? Kas ei avalda sellele mõju lootusetuse toimel (võimaluse puudumisel midagi muuta) süvenev inimeste ükskõiksus, mida tingivad ebaõiglaselt toimivad ühiselureeglid, kus demokraatia eksisteerib ainult loosungitel ja eliidile on lubatud see, mis on teistele keelatud? Ebademokraatlik riigivalitsemine, mida ilmestab ahnus ja enesekesksus, tundub olevat saavutanud ülemvõimu ühiskonnas kehtestatud kokkulepete (reeglite) üle.
Peaks ju „valitud“ eliidi missiooniks olema kodanike eest hoolitsemine, neile eksistentsiks vajalike võimaluste loomine, mille saavutamine ilma nende eneseohverdamiseta ei ole lihtsalt võimalik. Seda, et valitsejad karistavad tervisespordi harrastamist, ühisürituste korraldamist ja hariduse omandamist kopsakate maksudega, endale seejuures privileege krabades, kodanike eest hoolitsemiseks küll nimetada ei saa. Elame ühiskonnas, kus otsustajad eelistavad elanike huvidele isiklikku heaolu, kogukonna käekäigust ülimuslikumaks on saanud isegi Euroopa Liidu heaolu.
Selleks, et järjestada alkoholi tarbimise põhjused olulisuse järjekorras, oleks mõistlik anda teemaga tegelemine sõltumatule spetsialistidest koosnevale uurimisgrupile, kelle järeldustele tuginemine võimaldaks koostada soovitud tulemusteni viiva riikliku tegevuskava, milles ei tohiks leiduda kohta populismil.
„Tule taevas appi!“ on palunud peaminister. Meelemürkide populaarsuse vähendamisega peaksime küll ise hakkama saama. Selleks aga tuleks tagajärgedega võitlemise asemel (müügi- ja reklaamipiirangud seda ju on) pühenduda enam alkoholi liigtarbimise põhjuste väljaselgitamisele. Francois de La Rochefaucauld on öelnud: „Paljude tegude taga, mida peetakse naeruväärseks, on targad ja kaalukad motiivid.“
Saturday, April 9, 2011
Veerpalu probleemist olulisem on see, et kodanikud põgenevad laevalt
Delfi kirjutab:
Spordiarst Mihkel Mardna: WADA dopingutesti metoodika ümber lükkamine on ebatõenäoline.http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/spordiarst-mihkel-mardna-wada-dopingutesti-metoodika-umber-lukkamine-on-ebatoenaoline.d?id=43621233
Vabandan kui kedagi solvan, kuid suusataja ees kummardamise asemel tuleks millegi targemale pühenduda.
Ühiskonnas räägitakse riigi madalast võlakoormusest, unustatakse aga elanike kõrged kohustused; räägitakse registreeritud töötusest, kahe silma vahele jäetakse pikaajalised töötud ja töökohtade kasinus; trikitakse varjatud maksustamisega, jätkatakse mõttetute kulutuste tegemist.
Soovid ja võimalused ühiskonnas pole tasakaalus. Haldusstruktuuri võimalustega kohandamata, pole lootustki tasakaalustatud jätkusuutlikule majanduskasvule. Elame riigis, kus on 500,000 palgasaaja ümber. Ühest riigi servast teise sõitmiseks kulutame vaid tunde. Kannatame aga suurriikliku gigantomaania alla.
Riigi vahenditesse tuleks heaperemehelikumalt suhtuda, vähendada kulutusi glamuurile. Väärtushinnangud ühiskonnas on teinud paljudest kerjused. Nõudlus makaronidest ja nisujahust koosnevate abipakettide järgi kinnitab, et rõhuasetusi muutmata olukord ei paranegi.
Eesti ühiskonnakorraldus on kriisis – lubamatult palju on toimetulekuraskuses inimesi, ebaõiglusest ja ressursside (sh inimressurss) laristamisest on saanud tava.
Ühiskond on arengufaasis, kus põhiseadus ei toimi, süveneb diktatuur. Suurimal ressursil (inimestel) puudub rakendus.
Pole siis ka ime, et paljud põgenevad selliselt laevalt.
Spordiarst Mihkel Mardna: WADA dopingutesti metoodika ümber lükkamine on ebatõenäoline.http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/spordiarst-mihkel-mardna-wada-dopingutesti-metoodika-umber-lukkamine-on-ebatoenaoline.d?id=43621233
Vabandan kui kedagi solvan, kuid suusataja ees kummardamise asemel tuleks millegi targemale pühenduda.
Ühiskonnas räägitakse riigi madalast võlakoormusest, unustatakse aga elanike kõrged kohustused; räägitakse registreeritud töötusest, kahe silma vahele jäetakse pikaajalised töötud ja töökohtade kasinus; trikitakse varjatud maksustamisega, jätkatakse mõttetute kulutuste tegemist.
Soovid ja võimalused ühiskonnas pole tasakaalus. Haldusstruktuuri võimalustega kohandamata, pole lootustki tasakaalustatud jätkusuutlikule majanduskasvule. Elame riigis, kus on 500,000 palgasaaja ümber. Ühest riigi servast teise sõitmiseks kulutame vaid tunde. Kannatame aga suurriikliku gigantomaania alla.
Riigi vahenditesse tuleks heaperemehelikumalt suhtuda, vähendada kulutusi glamuurile. Väärtushinnangud ühiskonnas on teinud paljudest kerjused. Nõudlus makaronidest ja nisujahust koosnevate abipakettide järgi kinnitab, et rõhuasetusi muutmata olukord ei paranegi.
Eesti ühiskonnakorraldus on kriisis – lubamatult palju on toimetulekuraskuses inimesi, ebaõiglusest ja ressursside (sh inimressurss) laristamisest on saanud tava.
Ühiskond on arengufaasis, kus põhiseadus ei toimi, süveneb diktatuur. Suurimal ressursil (inimestel) puudub rakendus.
Pole siis ka ime, et paljud põgenevad selliselt laevalt.
Friday, April 8, 2011
Ühiskonnale tuleks kasuks, kui ravimite väljakirjutajate arv kahaneks
Delfi kirjutab:
Ainuüksi Lääne-Virumaa võib aasta lõpuks ilma jääda neljandikust perearstidest, mis tähendab ihutohtri puudumist enam kui 15 000 inimesel.
http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/perearst-arstide-nappus-voib-tuua-totaalse-kriisi.d?id=43462401
Eestis ei saa rääkida arstide puudusest. Nende paljususest on saanud raske kandam ühiskonnale.
Tervishoid pole efektiivne (tulemuslik). Peaks olema orienteeritud ennetuslikule tegevusele (profülaktilised uuringud, vaktsineerimised, elukeskkonna parandamine jne), tegeldakse aga tagajärgedega – raisatakse ressursse sümptomite varjamisele.
Eesti arstid paistavad esindavat ravimimüüjate huvisid, liiga kergekäeliselt kirjutatakse välja keemilisi pille. Palju ja vähe on muidugi suhteline. Ravimite maksumuste võrdlemine (erinevates ühiskondades) ei anna ülevaadet tendentsidest tervishoius. Ravimite osa tuleks vaadata tervishoiu üldkuludest. Unustada ei tasu ka elanike omaosalust (Eestis majandusühenduse kõrgemaid).
Eestlaste omaosalus arstiabi teenuses on majandusühenduse kõrgemaid, pakutav teenus aga kahtlase väärtusega.
Probleeme tervishoius ei tasuks taandada finantsvahendite puudusele (kasutatakse ebaefektiivselt), arstide töötasudele (ebaproportsionaalselt kõrged). Probleemide keskmes võiks olla patsient.
Ühiskonnale tuleks kasuks, kui ravimite väljakirjutajate arv kahaneks. Siis võib ehk loota ka rõhuasetuste muudatustele tervishoius.
Tervishoiu keskmes võiks olla patsient. Eestis on arstkond. Aruteludes domineerivad arstide sissetulekud, isiklik heaolu.
Ravimifirmade poolne arstide „moosimine“(reisid, kinkekaardid jmt) kannab vilju. Vastasel juhul kulutusi ei tehtaks.
Ravimite väljakirjutamine ei nõua erilist annet, võimaldab aga linnukest kirja panna („ravimine“ toimub) ja patsienti maha rahustada. Põhjus jääb aga sellise lähenemise korral kõrvaldamata, kulg muudetakse krooniliseks (finantsiliselt kulukaks).
Tervishoius tuleks teha korrektuure lähenemistes, kulutuste kasvatamisest patsientide huvide kaitsmiseks ei piisa. Vahendeid ja eesmärke ei tasu ühte patta ajada.
Mõni aeg tagasi kirjutasin:
http://eveges.blogspot.com/2010/08/kulud-tervishoiule-on-pohjendamatult.html
Ainuüksi Lääne-Virumaa võib aasta lõpuks ilma jääda neljandikust perearstidest, mis tähendab ihutohtri puudumist enam kui 15 000 inimesel.
http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/perearst-arstide-nappus-voib-tuua-totaalse-kriisi.d?id=43462401
Eestis ei saa rääkida arstide puudusest. Nende paljususest on saanud raske kandam ühiskonnale.
Tervishoid pole efektiivne (tulemuslik). Peaks olema orienteeritud ennetuslikule tegevusele (profülaktilised uuringud, vaktsineerimised, elukeskkonna parandamine jne), tegeldakse aga tagajärgedega – raisatakse ressursse sümptomite varjamisele.
Eesti arstid paistavad esindavat ravimimüüjate huvisid, liiga kergekäeliselt kirjutatakse välja keemilisi pille. Palju ja vähe on muidugi suhteline. Ravimite maksumuste võrdlemine (erinevates ühiskondades) ei anna ülevaadet tendentsidest tervishoius. Ravimite osa tuleks vaadata tervishoiu üldkuludest. Unustada ei tasu ka elanike omaosalust (Eestis majandusühenduse kõrgemaid).
Eestlaste omaosalus arstiabi teenuses on majandusühenduse kõrgemaid, pakutav teenus aga kahtlase väärtusega.
Probleeme tervishoius ei tasuks taandada finantsvahendite puudusele (kasutatakse ebaefektiivselt), arstide töötasudele (ebaproportsionaalselt kõrged). Probleemide keskmes võiks olla patsient.
Ühiskonnale tuleks kasuks, kui ravimite väljakirjutajate arv kahaneks. Siis võib ehk loota ka rõhuasetuste muudatustele tervishoius.
Tervishoiu keskmes võiks olla patsient. Eestis on arstkond. Aruteludes domineerivad arstide sissetulekud, isiklik heaolu.
Ravimifirmade poolne arstide „moosimine“(reisid, kinkekaardid jmt) kannab vilju. Vastasel juhul kulutusi ei tehtaks.
Ravimite väljakirjutamine ei nõua erilist annet, võimaldab aga linnukest kirja panna („ravimine“ toimub) ja patsienti maha rahustada. Põhjus jääb aga sellise lähenemise korral kõrvaldamata, kulg muudetakse krooniliseks (finantsiliselt kulukaks).
Tervishoius tuleks teha korrektuure lähenemistes, kulutuste kasvatamisest patsientide huvide kaitsmiseks ei piisa. Vahendeid ja eesmärke ei tasu ühte patta ajada.
Mõni aeg tagasi kirjutasin:
http://eveges.blogspot.com/2010/08/kulud-tervishoiule-on-pohjendamatult.html
Thursday, April 7, 2011
Riigieelarvest toituv propagandamasin loob kriisi põhjustest moonutatud kuvandi
EPL kirjutab:
Tööpuudus ja kolm müüti
Võtame vastu euro ja siis tulevad uued töökohad.
Võtame vastu uue töölepingu seaduse, laseme inimesi kergemini koondada ja siis tulevad uued töökohad. Ajame riigieelarve tasakaalu, siis tulevad töökohad. Sellist juttu on meile valitsuserakonnad rääkinud. Pean teid kurvastama. Mitte ükski neist lubadustest pole ellu jõudnud. Kõik see on vale. Aega on möödunud tublisti, aga töötus on praegu enam-vähem samal tasemel kui kõikide nende ideede väljatuleku aeguhttp://www.epl.ee/artikkel/595797
Vaatamata mõnda aega kestnud majanduskasvule kavandatakse endiselt sotsiaalsete töökohtade loomist, millel on mõju küll „majanduskasvule“, kuid mille üle ei tasuks rõõmustada. Töökohti ei tekki piisavalt.
Riigitulu kasvu tingimustes paljud elanikud vaesestuvad – inflatsioon on kõrge, varjatud maksud tõusevad, sotsiaalsed tagatised langevad (nt laenintressidelt tulumaksutagastuse lae allapoole nihutamine).
Struktuurifondidest (ümberjagatav raha) toituv ettevõtlus on haige. Seda on ka suunatud riigihangetel toimiv ettevõtlus. Sahkerdamised (abiprojektid, riigihanked jmt) ei soosi väikeettevõtluse võrsete teket ega nende elujõuliseks sirgumist.
Ministeeriumide, ametkondade, ametite, sihtasutuste, omavalitsuste ja mitmete teiste institutsioonide poolest võime end pidada võrdväärseks suuremategi riikidega. Riik pole õhukene, teeme mõttetuid kulutusi.
Avalikus sektorist teenib töötasu ligi kolmandik palgasaajatest. Kui arvestada kõiki palgasaajaid (MTÜd, sihtasutused, töövõtjad ja alltöövõtjad ning muud tegelinskid) siis võib riigipiruka näksijate arv ulatuda pooleni elanikkonnast.
Maksukoormus Eestis on väga kõrge, see on majandusliidu kõrgemaid. Maksukoormus ei võrdu üksnes riigi- ja KOV maksulaekumiste ja kogutoodangu jagatisega, tegemist on palju avarama mõistega.
Paljud inimesed ühiskonnas on väga suurtes raskustes. Iga demokraatlik riik ulataks sellistes tingimustes abikäe. Eestis toimitakse vastupidi – nõutakse suuremat kontributsiooni, vähendatakse toetusi. Sisetarbimine (oluline tegur kvaliteetse SKT loomiseks) kiratseb.
2008. aasta riigieelarve ebaproportsionaalselt kiire (25-26%) kasvatamine tekitas kaose ka tööturul. Tegemist oli mõjusaima tööturukriisi tekitanud faktoriga.
Valitsuse panus kriisis on määrav.
Riigieelarvel toimiv propagandamasin on põhjustest loonud moonutatud kuvandi, valitsusest teinud aga „kangelase“. Mõneprotsendilist „majanduskasvu“ kahekohalise langust järel pole põhjust valitsuse aktiva poolele paigutada. Ükski langus ei kesta igavesti. Töökohti ei tekki, elanike reaaltulud vähenevad.
Otsustajatest koosnev (poliitiline) kartell ei orienteeru arvudes. Vastasel juhul ei oldaks rahul toimuvate protsessidega, tehtaks korrektsioone lähenemistes.
Paljud probleemid ühiskonnas (kõrge töötus, virelev ettevõtlus, madal sisetarbimine, teistest kõrgem inflatsioon jne) tulenevad kõrgest maksukoormusest, maksukoormuse ja sotsiaalkindlustuse tasakaalustamatusest.
Madala maksukoormuse müüdil põhinevate otsuste haavad paraneksid, kui teeksime korrektsioone lähenemises. Ühiskonna ressurssidesse tuleks heaperemehelikumalt suhtuda. Haldusstruktuur vajaks (soovide asemel) võimalustega kohandamist.
Tööpuudus ja kolm müüti
Võtame vastu euro ja siis tulevad uued töökohad.
Võtame vastu uue töölepingu seaduse, laseme inimesi kergemini koondada ja siis tulevad uued töökohad. Ajame riigieelarve tasakaalu, siis tulevad töökohad. Sellist juttu on meile valitsuserakonnad rääkinud. Pean teid kurvastama. Mitte ükski neist lubadustest pole ellu jõudnud. Kõik see on vale. Aega on möödunud tublisti, aga töötus on praegu enam-vähem samal tasemel kui kõikide nende ideede väljatuleku aeguhttp://www.epl.ee/artikkel/595797
Vaatamata mõnda aega kestnud majanduskasvule kavandatakse endiselt sotsiaalsete töökohtade loomist, millel on mõju küll „majanduskasvule“, kuid mille üle ei tasuks rõõmustada. Töökohti ei tekki piisavalt.
Riigitulu kasvu tingimustes paljud elanikud vaesestuvad – inflatsioon on kõrge, varjatud maksud tõusevad, sotsiaalsed tagatised langevad (nt laenintressidelt tulumaksutagastuse lae allapoole nihutamine).
Struktuurifondidest (ümberjagatav raha) toituv ettevõtlus on haige. Seda on ka suunatud riigihangetel toimiv ettevõtlus. Sahkerdamised (abiprojektid, riigihanked jmt) ei soosi väikeettevõtluse võrsete teket ega nende elujõuliseks sirgumist.
Ministeeriumide, ametkondade, ametite, sihtasutuste, omavalitsuste ja mitmete teiste institutsioonide poolest võime end pidada võrdväärseks suuremategi riikidega. Riik pole õhukene, teeme mõttetuid kulutusi.
Avalikus sektorist teenib töötasu ligi kolmandik palgasaajatest. Kui arvestada kõiki palgasaajaid (MTÜd, sihtasutused, töövõtjad ja alltöövõtjad ning muud tegelinskid) siis võib riigipiruka näksijate arv ulatuda pooleni elanikkonnast.
Maksukoormus Eestis on väga kõrge, see on majandusliidu kõrgemaid. Maksukoormus ei võrdu üksnes riigi- ja KOV maksulaekumiste ja kogutoodangu jagatisega, tegemist on palju avarama mõistega.
Paljud inimesed ühiskonnas on väga suurtes raskustes. Iga demokraatlik riik ulataks sellistes tingimustes abikäe. Eestis toimitakse vastupidi – nõutakse suuremat kontributsiooni, vähendatakse toetusi. Sisetarbimine (oluline tegur kvaliteetse SKT loomiseks) kiratseb.
2008. aasta riigieelarve ebaproportsionaalselt kiire (25-26%) kasvatamine tekitas kaose ka tööturul. Tegemist oli mõjusaima tööturukriisi tekitanud faktoriga.
Valitsuse panus kriisis on määrav.
Riigieelarvel toimiv propagandamasin on põhjustest loonud moonutatud kuvandi, valitsusest teinud aga „kangelase“. Mõneprotsendilist „majanduskasvu“ kahekohalise langust järel pole põhjust valitsuse aktiva poolele paigutada. Ükski langus ei kesta igavesti. Töökohti ei tekki, elanike reaaltulud vähenevad.
Otsustajatest koosnev (poliitiline) kartell ei orienteeru arvudes. Vastasel juhul ei oldaks rahul toimuvate protsessidega, tehtaks korrektsioone lähenemistes.
Paljud probleemid ühiskonnas (kõrge töötus, virelev ettevõtlus, madal sisetarbimine, teistest kõrgem inflatsioon jne) tulenevad kõrgest maksukoormusest, maksukoormuse ja sotsiaalkindlustuse tasakaalustamatusest.
Madala maksukoormuse müüdil põhinevate otsuste haavad paraneksid, kui teeksime korrektsioone lähenemises. Ühiskonna ressurssidesse tuleks heaperemehelikumalt suhtuda. Haldusstruktuur vajaks (soovide asemel) võimalustega kohandamist.
Tuesday, April 5, 2011
Arvude maailm on imeline
Arvude maailm on imeline.
Abstraktsetest arvudest paraku ei piisa järelduste tegemiseks, tunnetuslikkuse mõõde saavutatakse võrdlusbaasi verstapostidega.
Võtame või aja, mida erinevatele tegemistele kulutame. Tavaaasta jaguneb 8760 tunniks. Palga eest rabamisele kulutatakse sellest keskmiselt 1888 tundi. Arvuline suurus eriti palju ei ütle. Võrdlusbaasiga kõrvutamine toob selguse – selgub, et pea veerand (22%) tööealisest elust kulub kellegi heaks töötamisele. Seda muidugi juhul, kui ületunde ei harrastata.
Magamisele kulub (vähemalt) 1/3 elust.
Kunagi kalkuleerisin aega, mida kulutasin tööle minekule ja tulekule (autoni minek, sõit jmt). 472 tundi aastas tähendas seda, et kulutasin tööle minekule ja töölt tulekule 8,5 töönädalat aastas. Õnneks võimaldasid töökohustused auto juhtimise ajal tegeleda töö korraldusliku küljega (planeerimine, telefonivestlused jmt).
Aja otstarbekama kasutamise huvides kaalusin koju automaatselt avanevate väravate paigaldamist. 5 minutiline sääst oleks andnud 2,5 tööpäevase säästu aastas. Lisakulude (kui õigesti mäletan oli tegemist ca 16000 kroonise kuluga) tegemine polnud mõttekas – ajalise võidu varjutas finantsiline kaotus, tagasilöök füüsises.
Suitsetamine on mõttetumaid pahesid maailmas.
Ettevõtte juhina innustasin sõltuvuskiusatuses vaevlevaid töötajaid loobuma suitsetamisest. 5 minutiline suitsetamine (tunnis) tähendas päevas 40 minutilisist töökadu. Aasta kasvab selle 20 tööpäevale. Pahe harrastajale toob pahe kaasa lisakulusid (eelkõige kulud suitsude hankimisele), saamata jäänud töötasu (tulemustasu), negatiivset mõju tervisele ja muid ebamugavusi (ebameeldivaid aroome, saastamist jmt).
Kempsus käimiseta ei saa kuidagi – tegemist on elusolendile omase füsioloogilise vajadusega. Vaatamata sellele, et mainitud tegevusele kulub suhteliselt vähe aega, on pikas perioodis „ajakadu“ hoomatav. 80 eluaasta jooksul kulutame sellele 9-10 kuud.
Klaas vett on vähe ujumiseks, piisav aga uppumiseks. Kes kopikat ei kogu, see rublat ei saa. Analoogselt võib läheneda igale arvule.
Arvude maailm on põnev. Protsesside juhtimise eelduseks on arvudes orienteerutakse.
Arvestada tuleb, et kõik arvud pole võrreldavad.
Paljud poliitikud arvudes ei orienteeru. Vastasel juhul oleks märgata rahulolematust ühiskonnas toimuvate protsessidega, tehtaks muudatusi lähenemistes.
Looduses on olemas nn ülesmäge voolavaid jõgesid. Tegemist on taustsüsteemilise pettusega – vesi voolab alati allapoole. Analoogselt võib eksida ka arvudesse süüvimisel.
2010. aastal oli sisemajandusekogutoodangu kasvu Eestis 3,1%. Varemalt oli see negatiivne. Kahekohalise languse järel lühiajaline ja suhteliselt aeglane kasv võrdsustub langusega. Kõik oleneb, millest näitajatest hinnangu andmisel lähtuda.
Arvude hindamisel tuleb süüvida nende sisusse, hinnata neid erinevas ajas ja ruumis.
Abstraktsetest arvudest paraku ei piisa järelduste tegemiseks, tunnetuslikkuse mõõde saavutatakse võrdlusbaasi verstapostidega.
Võtame või aja, mida erinevatele tegemistele kulutame. Tavaaasta jaguneb 8760 tunniks. Palga eest rabamisele kulutatakse sellest keskmiselt 1888 tundi. Arvuline suurus eriti palju ei ütle. Võrdlusbaasiga kõrvutamine toob selguse – selgub, et pea veerand (22%) tööealisest elust kulub kellegi heaks töötamisele. Seda muidugi juhul, kui ületunde ei harrastata.
Magamisele kulub (vähemalt) 1/3 elust.
Kunagi kalkuleerisin aega, mida kulutasin tööle minekule ja tulekule (autoni minek, sõit jmt). 472 tundi aastas tähendas seda, et kulutasin tööle minekule ja töölt tulekule 8,5 töönädalat aastas. Õnneks võimaldasid töökohustused auto juhtimise ajal tegeleda töö korraldusliku küljega (planeerimine, telefonivestlused jmt).
Aja otstarbekama kasutamise huvides kaalusin koju automaatselt avanevate väravate paigaldamist. 5 minutiline sääst oleks andnud 2,5 tööpäevase säästu aastas. Lisakulude (kui õigesti mäletan oli tegemist ca 16000 kroonise kuluga) tegemine polnud mõttekas – ajalise võidu varjutas finantsiline kaotus, tagasilöök füüsises.
Suitsetamine on mõttetumaid pahesid maailmas.
Ettevõtte juhina innustasin sõltuvuskiusatuses vaevlevaid töötajaid loobuma suitsetamisest. 5 minutiline suitsetamine (tunnis) tähendas päevas 40 minutilisist töökadu. Aasta kasvab selle 20 tööpäevale. Pahe harrastajale toob pahe kaasa lisakulusid (eelkõige kulud suitsude hankimisele), saamata jäänud töötasu (tulemustasu), negatiivset mõju tervisele ja muid ebamugavusi (ebameeldivaid aroome, saastamist jmt).
Kempsus käimiseta ei saa kuidagi – tegemist on elusolendile omase füsioloogilise vajadusega. Vaatamata sellele, et mainitud tegevusele kulub suhteliselt vähe aega, on pikas perioodis „ajakadu“ hoomatav. 80 eluaasta jooksul kulutame sellele 9-10 kuud.
Klaas vett on vähe ujumiseks, piisav aga uppumiseks. Kes kopikat ei kogu, see rublat ei saa. Analoogselt võib läheneda igale arvule.
Arvude maailm on põnev. Protsesside juhtimise eelduseks on arvudes orienteerutakse.
Arvestada tuleb, et kõik arvud pole võrreldavad.
Paljud poliitikud arvudes ei orienteeru. Vastasel juhul oleks märgata rahulolematust ühiskonnas toimuvate protsessidega, tehtaks muudatusi lähenemistes.
Looduses on olemas nn ülesmäge voolavaid jõgesid. Tegemist on taustsüsteemilise pettusega – vesi voolab alati allapoole. Analoogselt võib eksida ka arvudesse süüvimisel.
2010. aastal oli sisemajandusekogutoodangu kasvu Eestis 3,1%. Varemalt oli see negatiivne. Kahekohalise languse järel lühiajaline ja suhteliselt aeglane kasv võrdsustub langusega. Kõik oleneb, millest näitajatest hinnangu andmisel lähtuda.
Arvude hindamisel tuleb süüvida nende sisusse, hinnata neid erinevas ajas ja ruumis.
Subscribe to:
Posts (Atom)
