Maksukoormus Eestis

Maksukoormus Eestis on viimastel aastatel kiiresti kasvanud. Vaatamata tulumaksu langetamisele on tootemaksude tõstmised kergitanud ühiskonnaliikmete maksukoormust.

Maksukoormus jätkab kasvamist. Sisemajanduse kogutoodangu võrdlusbaasil kasvas 2007. aastal maksukoormus varasema aastaga võrreldes 7,6%. 2008. aasta muutus selgub mõne kuu pärast, kuid poolaastate andmetel on kasv olnud 5,7%. Tegelik maksustamine on kasvanud palju enam kui eespool toodud protsendid näitavad.

SKT sisaldab tootemakse. Selliste maksumäärade tõstmisega suurendatakse (samas väärtuses) ka kogutoodangu mahtu. Elanike tulu kasvule on sellel negatiivne mõju – kogutoodang küll kasvab, kuid rahakotti laekuvad summad vähenevad samavõrra.

Statistikaameti andmetel moodustasid neto-tootemaksud Eesti sisemajanduse kogutoodangust (jooksevhindades) aastatel 2005–2007 vastavalt 11,9%, 12,2% ja 12,6%, kasvades aastas ca 4,5 ja 5,4 miljardit krooni. Selliste maksude osa riigieelarve maksutuludest ületab juba 40 protsenti. ELis oleme selle näitaja poolest esirinnas.

Erinevate riikide maksukoormuste võrdlemine SKT baasil, ilma maksude struktuuri arvestamata, annab riikide maksukoormustest moonutatud pildi, näidates Eesti maksukoormust madalamana.

Lisaks statistilisele näitajale tuleks maksukoormuse hindamisel arvestada ka nn varjatud makse. Selliste maksude osa Eestis on suhteliselt suur. Vaatamata sellele, et viimaseid ei ole isegi defineeritud, tuleks arvestada nende osa maksukoormuse hindamisel.

Riigilõive võib kindlasti osaliselt nimetada maksudeks, sest paljud neist ületavad pakutava teenuse administreerimiskulusid. Inimeste seisukohast võiks lugeda maksudeks ka kulusid, mida tehakse ravikindlustuse alla käivate teenuste kättesaamatuse pärast. Eriarsti visiidile on keeruline pääseda. Nii ei jäägi paljudel (tervisekindlustust omavatel) inimestel muud üle, kui pöörduda eratohtri poole, kes kasseerib visiidi eest kopsaka summa. Nakkushaiguste profülaktika kuulub samuti riigi kompetentsi. Arusaamatuks jääb, miks peavad inimesed tasuma vaktsineerimise eest, kui nende teenistuselt kasseeritakse 13% tervisekindlustusmaksu. Seda, et selline kulu on märkimisväärne, võime näha meditsiiniasutuste hinnakirjadest. Puukentsefaliidivastane ühekordne vaktsineerimine maksab näiteks Ida-Tallinna keskhaiglas 440 krooni. Täieliku immuunsuse saavutamiseks tuleb läbida koguni kolmesüstiline kuur. Gripivastane vaktsineerimine läheb maksma 150 krooni. Gripiviiruse varieerumisest tulenevalt ei kesta selline immuunsus kaua. Vaktsineerimist tuleb korrata igal aastal.

Varjatud maksudena võiks käsitleda ka tasuta hariduse juures lastevanemate poolt tehtavaid kulutusi. Võtame näiteks töövihikute soetamise kulu, mis muudab tasuta hariduse sõnakõlksuks. Olen kuulnud, et näiteks põhjanaabritel sellist “õppemaksu” ei ole. Sellest, et nn eliitkoolide laste vanemad sageli doteerivad koole, on palju räägitud. Harvad pole juhused, kus lapsevanemad remondivad kooliruume või panustavad muudesse koolikorraldust puudutavatesse tegevustesse.

Arvatavasti mäletavad lugejad suve hakul riikliku jõustruktuuri poolt alustatud aktsiooni, mille eesmärk oli riigitulu suurendamine. Politsei peadirektori kinnitatud juhis muutis radikaalselt liikluspolitsei varasemat tegevust. Ükski, isegi kõige väiksem eksimus ei tohtinud edaspidi jääda karistamata. Politsei poolt korraldatavaid selliseid aktsioone, milles motiveeritakse ametnikke trahvisummasid kasvatama, tuleb vaadata riigikassa täitmise kampaaniana. Mitmekordselt kasvatatud trahvitulu ei näita liikluskultuuri muutust, vaid trahvikviitungite kergekäelist väljakirjutamist ja ennetustöö unarusse jätmist. Sellise kampaania käigus kogutud lisasummasid tuleks vaadata maksudena.

Varjatud maksude nimistut võiks jätkata.

Toodud näidetest peaks aga piisama, et näidata maksustamise tegelikku olemust. Maksustamine ei piirdu ainult riigikassa täitmisega, vaid see hõlmab ka riigi arvete tasumist. Viimaseid maksude hulka arvestades võiksime arvatavasti Euroopa Liidus isegi maksuliidri pjedestaalile jõuda.

Maksukoormust saab hinnata muidugi mitmeti. Varjatud makse arvestamata annab ühiskonna maksukoormusest hea ülevaate ka riigi maksutulu jagunemine elanike vahel. Kui võtta Eesti elanike arvuks 1 340 935, tasus igaüks 2007. aastal arvestuslikult 58567 krooni makse. Aasta varem oli see näitaja 46 706 krooni. 2008. aastal võib see kujuneda eelmisest perioodist ca 9% suuremaks.

Statistilised keskmised töötasud oli samas (2006–2008) 9407, 11 336 ja 13 000 (arvatav). Maksulaekumiste kasv ületas töötasude kasvu 2007. aastal koguni 24%. Töötasude baasil arvestatav maksukoormus oli 88%.

On need summad suured või väikesed, jäägu igaühe enda otsustada. Arvatavasti nõustuvad paljud lugejad aga sellega, et varjatud maksude taustal on Eesti maksukoormus väga kõrge. Maksukeskkond ei ole kummist, maksukoormust ei saa lõpmatuseni tõsta.

Öeldu ei tähenda muidugi seda, et riigi maksutulu tuleks vähendada, vaid pigem seda, et selle kasv (majanduskasvu tingimustes) peaks olema mõõdukam ja vaoshoitum, kui see viimastel aastatel on olnud. Kavandatavast maksumäärade (käibemaks, maamaks) tõstmisest tuleks loobuda. Iga uue maksu kehtestamisega tuleks aga langetada samavõrra mõnd teist maksu.

Haldusreform

Üha enam kinnistub mõte, et meie seni toiminud ühiskonnakorraldus vajab muutmist. Ühiskond on oma arenguteel jõudnud tupikusse, millest edasiviiv otsetee puudub.

Ohumärke vaadates ja võimalusi hinnates paistab ainukeseks valikuks olevat haldusreformi nime kandev tee.

Arutelud haldusreformi üle on kestnud aastaid. Tulemusi ei ole. Kired soovide ümber aina kasvavad, jättes tagaplaanile arutelud võimaluste üle. Vaidlustel soovide üle ei paistagi lõppu tulevad.

Seniseid unelmaid toitnud fiskaalpoliitika vilju serveeritakse peagi kõigile. Majanduskeskkonna konkurentsivõime langeb, koondatavate ja töötute kasv kogub tuure, maksuvõlgnevuses ja arvete tasumisega hädas olijate arv on lähenemas kriitilisele piirile. Kodanike niigi vähene sotsiaalne turvalisus langeb. Selline ebastabiilsus kasvatab inimestes rahulolematust, süvendab masendust ja stressi. Paranemismärke isegi ei paista. Pigem vastupidi – soovide elluviimiseks vajalik maksumäärade tõstmine annab mainitud tendentsidele hoopiski uut hoogu juurde.

Riik vajab haldusreformi selle sõna kõige siiramas tähenduses. Inimestele seostub haldusreform eelkõige omavalitsusüksuste arvu vähendamisega. Vähemalt selline seisukoht on neil kujunenud erinevate huvigruppide poliitikute omavahelisi vaidlusi kuulates. Seda, et reformimist vajab riigi haldusstruktuur tervikuna, teadvustatakse vähem.

Ainult omavalitsuste reformimist võiks võrrelda vana maja renoveerimisega või vanale autole
uue varuosa sobitamisega. Uut detaili saab küll paigaldada, kuid see ei pruugi kulunud detailidega hästi sobida, mistõttu pole välistatud peagi teiste osade purunemine. Just seetõttu oleks mõttekam reformida riigi haldusstruktuur tervikuna, kaasates protsessi ministeeriume, ameteid, sihtasutusi ja teisi riigieelarvest finantseeritavaid institutsioone.

Tugevale riigile pannakse alus soovide ja võimaluste optimumiga. Aastatega on Eesti võimaluste ja soovide tasakaalutelg nihkunud kreeni. Haldusreform paistab olevat ainuke vahend, mis suudaks tasakaalu taastada.

On olemas ütlemine, et parem varblane peos kui tuvi katusel. Sama kehtib ka haldusreformi kohta – parem omavalitsuste reformimine kui samamoodi jätkamine.

Piirkondlike haldusüksuste senine toimimine on samuti luksus, mis vajab muutmist. Soovide kesksed reformiarutelud ei ole viinud üksmeeleni, need on pigem külvanud uusi hirme ja arusaamatust ning tekitanud isegi tülisid. Üksmeeleni jõudmine küsimuse sellise püstitusega paistab olevat võimatu. Erakondliku kuuluvuse alusel eraldatud “katuserahad”, muud toetussummad ning majandusbuumi ajal kasvanud maksulaekumised on halvanud paljude asjaosaliste reaalsustaju.

Ootused tekivad võimalustest. Just seetõttu tuleks haldusreformi alustada tulubaasi reformimisest. Määrav ei ole isegi niivõrd tulubaasi suurus, kuivõrd selgus tuluvoogudes. Viimane aeg on tunnistada, et senine rahastamine ei ole enam jätkusuutlik. Aastate jooksul võetud kohustused ja investeerimistegevuse tulemusena kasvanud püsikulud vajavad aga tasumist.

Haldusreform on vajalik, selle algusega venitamisel ei ole mõtet. Mida hiljem muudatustega alustatakse, seda kulukamaks see ühiskonnale kujuneb. Kohalike omavalitsuste halduskulud vajavad limiteerimist. Riigieelarvest eraldatud (valla territooriumil asuvate) asutuste rahavoogusid ei saa käsitleda nende tulubaasina.

Mõnede vallavalitsuste elustiil sarnaneb pealegi juba kunagiste mõisnike omaga – asutakse uhkes häärberis, elanike soovidesse suhtutakse ükskõiksusega, enda seisukohaga vastandlikke arvamusi eiratakse. Selliste valdade side kohalike elanikega on õbluke.

Eripärast lähtuvalt on iga omavalitsus muidugi eriline. Erinevad on nende soovid ja prioriteedid. Tulubaas ja tuluallikas on need, millele soovid rajatakse. Tulubaas tuleks panna osaliselt sõltuma piirkonna elanike tahtest. Seda võimaldaks maksumaksjate maksutulu jaotamise protsessi kaasamine, selle eeldus on selleks sobiliku õigusliku keskkonna loomine. Inimesed peaksid saama omavalitsuste kulutuste otstarbekuses kaasa rääkida. Arusaadav ja õiglane tulubaas viib soovid ja võimalused tasakaalu. Haldusreform aga selles ju seisnebki.

Poliitiline monopol vajab reforminist

Rahva võim tähendab seda, et võimu kandja on rahvas. Seda väljendit kasutatakse ka demokraatia sünonüümina. Esindusdemokraatia on aga demokraatia vorm, mille puhul rahvas teostab oma võimu kaudselt, esindajate kaudu. Esindusdemokraatial ei ole ühtset mõõdet. Väärtushinnangud ja kultuur määravad selle sisu.

Valimised on osa demokraatiast. See, et rahval võimaldatakse valimistel osaleda, ei tee demokraatiat kohe esindusdemokraatiaks. Mitmed diktaatorid on saanud võimule tänu valimistele. Just valimised võimaldavad Aleksander Lukašenkol valitseda Valgevenes alates 1990. aastate esimesest poolest. Kunagine NSV Liidu partokraatia püsis võimul veelgi kauem.

Paljud diktatuurid on rajatud näilisele esindusdemokraatiale.

Valijate huvide eest seismine on olulisemaid esindusdemokraatia tunnusjooni. Demokraatia seisnebki valitavate esindamises. Selleks, et kedagi esindada, tuleb pidada arutelusid. Info peaks liikuma – valitult valitavale ja vastupidi.

Demokraatia tähendab eelkõige seda, et valitu arvestab otsuste vastuvõtmisel valija huvidega isiklikke seisukohti eelistamata, sageli lausa enda huvisid ohverdades.

Erakondades praktiseeritav demokraatia määrab meie riigi demokraatliku kultuuri. Matemaatiliselt kajastub see koalitsioonis olevate erakondade vastava näitaja kaalutud keskmisena.

Vaatamata sellele, et erakondade nimekirjad koosnevad kümnetest tuhandetest inimestest, on nende seisukohtade kujundamises kaasarääkijate osa suhteliselt madal. Küsitlused kinnitavad, et erakonnas toimuvaga on kursis umbes 10% parteilastest. Erakondadel puudub seega side rahvaga – sellised parteilastest koosnevad valitsused jäävadki rahvast kaugeks.

Liidrid paistavad aga sellist passiivsust nautivat – pole vaja palju pingutada oma seisukohtade elluviimiseks, samas jätkub piisavalt ressursse, sealhulgas inimressurssi, mida vajadusel valimisvõidu saavutamiseks mobiliseerida.

Sellist «demokraatiat» põhjustab erakondade praegune rahastamine. Nende rahaline sõltumatus – riigieelarvest ja sponsorlusest tagatud tulubaas – võimaldab praktiseerida nn erakondade tagatubadele rajatud demokraatiat.

Liikmemaksude väike osakaal eelarvetes pärsib demokraatiat. Kui jätta erakondade finantseerimine muutmata, jääbki ühiskonnas toimima nn butafoorne demokraatia. Ühiskondlike organisatsioonide – sealhulgas erakondade – rahastamine peaks olema rajatud just liikmemaksudele ja ühistegevusest teenitavale tulule. Riigieelarvest ja sponsorrahadest finantseeritud tegevus ei ole efektiivne, tulemus on kaugel oodatust: valitud kaugenevad valijatest, inimkapitali efektiivsus jääb vähese kaasamise tõttu madalaks, demokraatia olematuks.

Ühiskondlike liikumiste rahastamine riigieelarvest eeldaks suure osa elanike kokkulepet. Praeguse rahastamise poolehoidjate arv on aga tühine. Miks peakski erakondlikku tegevust eelistama teistele rahvaalgatuslikele liikumistele? Elanike usaldamatus – uuringute järgi usaldab neid 28 % elanikest – erakondade vastu seab kahtluse alla isegi nende vajalikkuse demokraatias.

Parteide rahastamist riigieelarvest põhjendavad asjaosalised ise sellega, et nii välditakse korruptsiooni. Kui raha ei anta, ähvardatakse see koguda illegaalseid teid kasutades. Illegaalse rahastamisega, mille eest näiteks Keskerakonna poliitik Evelyn Sepp on hoiatanud, tuleks aga hakata ühiskonnal tõsisemalt võitlema.

Demokraatia mängimine ja butafooriaga uhkeldamine läheb ühiskonnale kalliks maksma.Sotsiaalsed pinged jätkavad kasvamist. Suitsupääsukese ja rukkilille kõrvale on tekkimas uus rahvustunnus – rahvushaigus stress. Psühhotroopsed ja narkoained on võitmas populaarsust kõikides vanusegruppides. Väljakirjutatud ravimite kogused aina kasvavad. Pingete tõttu hüljatakse tihti isegi kodumaa.

Riigieelarve eesmärk

Igal tegevusel on eesmärk.

Öeldu kehtib ka riigieelarve kujundamise kohta.

Riikliku fiskaalpoliitika eesmärgiks on ühiskonna stabiilse arengu tagamine. Riigitulude ühekordsest kasvatamisest, pealegi kui see toimub tulevaste laekumiste arvel, tuleks hoiduda. Paljud poliitikud vist ei mõista, et riigitulu iga hinna eest kasvatamine annab vastupidise tulemuse – reaaltulu hoopiski väheneb. Maksulaekumiste suurendamine on küll hõlbus tee tulusid suurendada, kuid see ei ole ju eesmärk.

Riigieelarve ühtlase ja järjepideva kasvu tagab hästitoimiv ettevõtlus. Soodne majanduskeskkond on hästitoimiva ettevõtluse eelduseks. Madal inflatsioon, mille tulemusena toodete ja teenuste hinnad suudavad püsida stabiilsetena, on majanduskeskkonda soosiv. Kõrge inflatsioon see-eest vähendab konkurentsivõimet, mis väljendub ettevõtlustulu ja finantsvõimekuse languses. Majanduse restruktureerimiseks olulised investeeringud jäävad sellistes tingimustes ootama paremaid aegu. Tulusus (reaaltulu) ja müügikäibed jätkavad langemist.

Uute maksude kehtestamist või maksumäärade tõstmist võiks võrrelda lõkke kustutamisega süütevedelikuga – inflatsioonimäär jääb endiselt kõrgeks, ettevõtlus hakkab aga kiratsema. Riigieelarve tulude kasvatamise asemel tuleks pühenduda riigikulude vähendamisele.

Inflatsioon tuleb saada kontrolli alla, küll siis hakkavad reaaltulud kasvama. Targem on üks aasta pingutada kui vireleda kitsikuses aastaid. Inflatsiooni selgroog murdub, kui austada riigieelarve koostamisel soovide kõrval ka võimalusi.

Rahandusministeeriumi kodulehel olevas riigieelarves ületavad planeeritavad (selle aasta) riigikulud tulusid 5,6%. Korrigeeritud planeeritud tuludest (90 144 272) on 7 kuuga laekunud 55,76%. Kui prognoosida samasugust laekumist ka järgnevateks perioodideks, siis jääks tulude pool aasta lõpuks ca 4 miljardiga miinusesse.

On teada, et omafinantseerimise vähenemisega kahaneb eelarves toetuste osa.

Sisetarbimise mõjul ei saa välistada tootemaksude (eelkõige käibemaks) laekumise langust. Sotsmaksu ja tulumaksu laekumised ei jäta mõjutamata tulevaste perioodide riigitulusid. Kogutud reservid tuleks säilitada just viimaste kompenseerimise tarvis.

Riigieelarve kulude pool vajab olulist vähendamist. Selleks on aga õnneks piisavalt võimalusi, nii et riigi haldussuutlikkuse pärast ei tasuks kellelgi muretseda. 2007. aastal tegi riik kulutusi 81 995 714 krooni. Praegune korrigeeritud riigieelarve tulude pool on isegi sellest 10% suurem.

Eelmine aasta oli aga riigisektorile tõeliselt laristamise aasta. Laristamine jätkub tänini. Riigieelarve kulusid saab vähendada. Mina soovitaksin kaaluda paljude sihtasutuste otstarbekust, erakondade rahastamise lõpetamist ja bürokraatia toidulaua kesistamist.

Arusaamatuks jäävad mulle EV siseministri väljaütlemised. Nendest järeldub, et Jüri Pihl eelistab ametkonna huvisid üldsuse omadele. Siseministri sooviks paistab olevat avaliku arvamusega manipuleerimise teel tagada oma haldusala edasine ebaefektiivne toimimine. Minu arvates on selline valitsusliikme käitumine vastutustundetu, seda veel olukorras, kus riigikulud ületavad juba mõnda aega olemasolevaid võimalusi. Selle asemel, et pühenduda vastava haldusala efektiivistamisele, tegeleb poliitik ühiskonnas konfrontatsiooni loomisega. 10 protsenti kulude kokkuhoidu ei pea endaga ilmtingimata kaasa tooma ühiskonnale vajalike tööde halvamise. Kokkuhoid tuleb saavutada ressursside parema kasutamisega. Kui siseministril puudub sellealane kompetentsus, siis võiks ta endale mingi muu tegevuse leida. Ei ole otstarbekas alustada (eluohtliku) trauma saanud inimesel nohu ravimisega, isegi siis, kui see raskendab tema hingamist. Peatada tuleks kõigepealt verejooks. Nii tuleb tegutseda ka siseministril ja kõigil teistel poliitikutel – kulud tuleb viia vastavusse tuludega, kusjuures teha tuleb seda nii, et riigi haldussuutlikkus ei halveneks.

Eestimaa

Tõenäoliselt olete kuulnud või koguni kogenud, et mujal elamine on siinse eluga võrreldes stressivabam. Elukeskkonna mikrokliima pidavat väljaspool kodumaad tunduma kuidagi hubasem ja turvalisem, inimsuhted heatahtlikumad. Isegi need, kes seda kaugel viibides meedia vahendusel jälgivad, pidavat hirmu tundma.

Olen kuulnud paljusid väitvat, et Eestis viibimine väsitab. Siinses elukeskkonnas pidavat puuduma kodukoldele omane hubasus, vabadus ja rahu. Seda väidet on raske kinnitada, veelgi raskem kummutada, sest tegemist on tunnetusega, mida ei kajasta ükski statistika, millel puudub isegi mõõde.

Vaatamata mõõtühiku puudumisele reedavad inimeste tundeid silmad ja nende käitumine. Pettumus riigis ja kartus tuleviku ees toob silmadesse kurbuse, käitumisse aga liigse pinge. Selline emotsionaalne seisund väljendub omavahelistes suhetes – põhjustades mõttetuid tülisid, võimendades olmetasandil tekkivaid konflikte.

Emotsionaalse pingeseisundi (stressi) mõju ühiskonna elukvaliteedile on raske üle hinnata. Kahjud, mis sellest ühiskonnale tekivad, on korvamatud. Meie inimeste suhteliselt lühike eluiga, suur alkoholilembus, rasked liiklusõnnetused ja muud arenenud ühiskonnale mitteomased nähtused on emotsionaalse pingeseisundi viljad.

Inimene ei talu üksindust, ta vajab ühiskondlikku hoolivust ja mõistmist, materiaalsusel on alles teisejärguline roll.

Ainult kodanikest hooliv ühiskond on tugev ja jätkusuutlik. Elanikega arvestamisega sepitsetakse vundamenti riiklusele. See on katalüsaatoriks majanduskasvule.

Praegune valitsejate riigieelarvele pühendumine jätab unarusse muu, palju olulisema.

Igas halvas pidavat leiduma ka head. Öeldu kehtib ka riigieelarve alalaekumise kohta. Julgen väita, et avaliku sektori kulutuste kasvu vähenemisega tavakodanik midagi ei kaota, pigem võidab – väheneb kodanike mõttetu häirimine ja riigipalgal olijate tarbetu siblimine.

Iga hinna eest riigitulude suurendamine ei ole põhjendatud, eriti kui seda tehakse maksumaksjate arvelt. Riigieelarvest olulisem on riigisektori suhtumine kodanikesse Paljud probleemsed statistilised näitajad paranevad, kui muuta suhtumist kodanikesse.

Võtame näiteks alkoholiküsimuse. Liigsed pinged ja rahulolematus on vesi meelemürkide veskile. Efektiivne uimastite tarbimise vähendamine saab tugineda üksnes emotsionaalsuse muutmisele. Pingeseisundist vabanemata jäävad kõik muud alkoholi liigtarbimise vastased ponnistused tühiseks, nendest ei ole mingit kasu – meelemürkide kasutamise kasvav tendents jääb murdmata. Selleks, et seda murda, tuleks muuta võitlemise objekti – alkohol peab asenduma inimesega. Emotsionaalsust muutmata jääb meelemürkide tarbimises toimima nn ühendatud anumate reegel – ühe vähendamisega suureneb teise tarbimine.

Pikaajaline stress vähendab inimese sooritusvõimet rohkem kui miski muu. Õnnetusjuhtumite arvul ja elanike tervisel on sisetundega otsene seos. Mida ebakindlamalt inimene ennast tunneb, seda suurema tõenäosusega satub ta liiklusohtlikesse olukordadesse, seda sagedamini külastab ta meditsiiniasutusi.

Riigil on elanike sisetunde kujundamisel väga tähtis roll. Ühiskonnakorraldusel, õiguste ja kohustuste jagunemisel ja ametnike suhtumisel on oluline mõju emotsionaalsusele. Avaliku sektori esindajate ülbust kogevad paljud. Paistab, et maksurahast elatuvate peaülesanne ongi teistel tuju rikkumine ja karistamine. Võimatu on leida vist inimest, kelle jalad ei hakka värisema politseipatrulli nähes. Tegemist on järjepideva liiklejate hirmutamise ja karistamise viljadega, millel liikluskultuuri parandamisele ei ole erilist mõju.

Meditsiiniasutustes valitsev õhkkond paistab küll paranevat, kuid rahuloluks ei anna see endiselt põhjust. Liiga palju esineb neis külastajate ebaviisakat kohtlemist. Võtame kas või kokkulepitud vastuvõtuaegadest kinnipidamise. Vaatamata määratud vastuvõtuajale seisavad inimesed endiselt järjekordades. Järjekordades seisjad teavad, mis tunne on teadmatuses oodata.

Negatiivseid näiteid suhtumisest kodanikesse võib tuua igast valdkonnast, alates maksu- ja tolliametist, lõpetades omavalitsustega. Pisikestest ojadest tekivad jõed, nendest omakorda järved ja mered. Samamoodi kasvab üksikutest pettumustest viha.

Kõrgeim võim rahvale Eestist on kujunenud eliidile sobilik ametnikeriik, mis väljendub lugupidamise, aususe ja mõistmise defitsiitsuses. Sellise defitsiitsuse taimelavaks on erakondade tagatubadele tuginev demokraatia. Keerulise seadusterägastikuga on loodud küll turvaline elukeskkond eliidile, kuid unarusse on jäetud peategelane - võimukandja.

Eestimaalaste sisepinged on kasvanud liiga suureks. Selline situatsioon, kus alamad enam ei suuda ja valitsejad ei saa, ei pruugi olla enam kaugel. Riiklik iseseisvus vajab kaitset. Ühiskonnakorraldust tuleb muuta. Ainult rahvale kõrgeima võimu andmine parandab liigselt pingestunud inimsuhteid, muudab väärastunud väärtushinnanguid.

Ühte ja sama asja võib nimetada mitmeti, sellest aga sisu ja olemus ei muutu. Sama kehtib ka demokraatia kohta. See, et rahval võimaldatakse valimistel osaleda, ei tee demokraatiat esindusdemokraatiaks.

Ühiskond ei tohiks leppida demokraatia varjus vohava diktatuuriga. Ületähtsustatud probleemidega tegelemise varjus oleme märkamatult lähenenud demokraatia-diktatuuri telje teisele poolusele. Ma olen veendunud, et praegune valimisseadus ja erakonnaseadus nullivad igasuguse demokraatia. Neid muutmata jäävadki arusaamatused ja vastuolud kestma.

Seaduste muutmise eelduseks on demokraatlikult valitud „esindajate“ konsensus. Kahjuks aga paljud asjaosalised probleemi olemuses ei orienteeru. Pealegi ei pruugi neil jätkuda piisavalt tahtejõudu iseenda esindamisest loobumiseks.
Nokk kinni, saba lahti... ja vastupidi.

SKT

Viimastel nädalatel on hellitanud meie kõrvu kaks head uudist: meie elanike ostujõud läheneb jõudsalt ELi keskmisele ja meie maksukoormus on ELi madalaim. Selleks, et uurimistulemused oleksid kõikidele huvitatutele üheselt arusaadavad, tuleks analüüsida kasutatud algarve ning võrdlusbaase. Ilma nendesse süüvimata jõutakse ebaõigete järeldusteni. Kahe viimase uudise puhul paistab just selline viga tehtud olevat.

SKT (sisemajanduse kogutoodang) on näitaja, millega ühiskonnad demonstreerivad oma edukust, selle suuruses otsitakse ühiskonnaliikmete jõukuse ja riigi võimekuse tunnusjooni. Liigne kontsentreeritus kvantitatiivsusele jätab paraku varju kvaliteedi.

Seda, et SKT kasv ei tähenda ilmtingimata isikliku netotulu kasvu, teadvustavad paljud. Isegi palga ja pensioni kasv ei ole tagatiseks inimeste reaaltulu kasvule. Öeldut on kogenud kindlasti eripensioniga mitteõnnistatud pensionärid ja alla keskmist töötasu teenivad palgatöötajad. Elame keskkonnas, kus hindade kasv ületab paljude tulude kasvu.

Eurostati uurimistulemuste järgi jõudis Eesti elanike ostujõud 72 protsendi tasemele Euroopa Liidu (kohalikku hinnataset arvestades) keskmisest näitajast. Uudis on küll positiivne, kuid uskumatu. Kõrvutades majandusühenduse riikides müüdavate esmatarbekaupade hindu pensionimäärade (sh pensionikindlustus) ja palgasaajate töötasudega, peaks meie inimeste ostuvõime olema endiselt oluliselt (kordades) vanaeurooplaste ostuvõimest madalam.

Võrreldamatute näitajate võrdlemine viib paratamatult valede järeldusteni. Riikide kogutoodangud (SKT, RKT) on kvalitatiivselt võrreldamatud, võrreldamatud on isegi kaupade müügihinnad.

Müügihindade võrreldamatuse tingivad eelkõige erinevused hinnastrateegiates, mille määrab piirkondlik tarbimiskultuuri eripära. Kuna allahindlustega tehtud korrektsioonid ei kajastu statistilistes hinnatasemetes, siis moonutab nendele tuginemine ostuvõimeindeksit.

Kui tuletatud ostuvõimel on emotsionaalne väärtus, siis SKT-l on ka praktiline rakendus - seda kasutatakse tulemuslikkuse hindamisel.

Kogutoodang on indikaator, mis mõjutab riigieelarveid, ajendab tegema seadusemuudatusi. Tegemist on makromajandusliku tulemiga, millele tuginetakse ühiskonnale oluliste otsuste tegemisel.

Liigne kontsentreeritus kogutoodangu kvantiteedile jätab unarusse selle kvaliteedi. Ebameeldivad üllatused on vältimatud. Kogutoodangu (SKT, RKT) kasv ei tähenda alati edu.

Eurostat ja Euroopa Komisjon avaldasid hiljuti kogumiku maksustamise trendide kohta Euroopa Liidus. Selle andmetel oli kaalutud keskmine maksukoormus ELi liikmesriikides 2006. aastal 39,9 protsenti sisemajanduse kogutoodangust. Samal perioodil ulatus Eestis maksukoormus 31 protsendini SKTst. Selline uudis tekitab paratamatult valitsejatel kiusatust tõsta maksukoormust, eriti tingimustes, kus loodetud tulubaas ei kasva enam soovitud kiirusel. Eurostati ja Euroopa Komisjoni poolsed protsendid aga paraku ei kajasta maksustamist. Maksude jagamine kogutoodanguga annab mingi umbmäärase tuletise, mis moonutab elanikkonna tegelikku maksukoormust. Pealegi on see näitaja võrreldamatu riigiti, sest selles ei arvestata kvalitatiivseid erinevusi - üksikute sektorite osatähtsusi.

Elanikkonna tervise halvenemise korral paranevad näiteks tervishoiu ja sotsiaaltöö sektoris lisaväärtuse loomise võimalused. Drastiline - mida lagunenumad on elanike hambad, seda kergem on kasvatada lisaväärtust nimetatud sektoris. Mida rohkem kulutatakse ressursse ravimisele, seda uhkem paistab SKT?

Maksukoormust hinnata sellise lisaväärtusega on ju jabur.

Ühe sektori edukus ei kompenseeri teise ebaedu. Riigivalitsemise sektoril on raske, kui mitte võimatu, kompenseerida hotellinduse ja restoranide sektoris toodetava lisaväärtuse langust. Tervishoiu ja sotsiaaltöö või hariduse lisaväärtuse kasv ei pruugi kompenseerida töötleva tööstuse või finantssektori puudujääki.

Maksukoormuse hindamine SKT võrdlusbaasil on eksitav peale mainitu veel ka sellepärast, et mõlemad algarvud sisaldavad mõningas osas samu väärtusi (maksutulu). Mida kõrgemad on tootemaksud, seda kopsakamaks kujuneb SKT. Statistikaameti andmetel moodustasid näiteks neto-tootemaksud Eesti sisemajanduse kogutoodangust (jooksevhindades) aastatel 2005-2007 vastavalt 11,9%, 12,2% ja 12,6%, kasvades aastas ca 4,5 ja 5,4 miljardit krooni.

Nende tõstmise mõju kajastub maksukoormuse indeksis aga moonutatult.
Eelarve arutelusid jälgides jääb mulje, et paljud poliitikud ei mõista senini SKT sisu, selles nähakse ainult kvantitatiivsust. Öeldut kinnitab valitsuse (2009.-2012. aastaks) 457,8 miljardi krooni suuruse eelarve strateegia, mille mahu avalikustamine pani paljusid ahhetama. Majanduskasv ei saa ju jätkuda hindade tõusu arvel. Selle restruktureerimine on aga aeganõudev, eeldab suuri lisainvesteeringuid. Tingimustes, kus ettevõtete tulusus väheneb (11% I kv, 2008) ja suureb nende ettevõtete arv, kes ei ole suutelised enam haldama laenukohustusi, on muudatuste läbiviimine raskendatud. Üksnes paari viimase kuuga on kahekordistunud (üle 60 päeva) tähtajaks tasumata laenude maht - märtsi lõpu 900 miljonilt paisus see mai lõpuks 1,9 miljardi kroonini. Äripäeva andmetel kuulub juba iga neljas äriklient selliste võlgnike hulka.
Eesti Panga prognoosi järgi väheneb tööhõive 2008. aastal 15 000 inimese võrra.
Kui võrdsustada iga tööturult lahkuva töötaja töötasu 2008. aasta I kvartali statistilise keskmise palgaga, siis kaotab riik sellest 1,2 miljardit maksutulu aastas.

Lisaks tööjõumaksudele jääb saamata 200-300 miljonit käibemaksu. Vaatamata sellele, et SKT võrdlusbaasil on Eesti maksukoormus endiselt ELis üks madalamaid, on see tegelikult väga kõrge. Kõrget maksukoormust kinnitavad arengutendentsid erasektoris ja suurearvuline väikese ostuvõimega inimeste osakaal elanike hulgas.

Valitsejate seisukoht eestlaste madalast maksukoormusest on müüt, see on kaugel tegelikkusest. Riigitulude ja SKT kasvule vaatamata on paljude inimeste ostuvõime jäänud madalaks.

On tõestatud, et paika peab väide: kui ühte seisukohta järjepidevalt korrata, siis pidavat sellest tõde saama. Nii ongi tekkinud "tõde" Eesti madalast maksukoormusest. Küll tekib peagi ka usk tegelikust kõrgemasse ostuvõimesse.

Elumõte

Albert Schweitzer on klassik, kelle ellusuhtumisest on palju õppida. Mulle sümpatiseerib tema arusaam eetikast. Tema arvates võib eetilisust taandada üheleainsale moraaliprintsiibile – elu säilitamisele tema kõige kõrgemal tasemel ja elu edasiviimisele.

Kõigil on elu edasiviimisel oluline roll, selles seisnebki eksistentsi mõte. Vaatamata sellele, et elumõtte näol on tegemist sügav-filossoofilise mõistega, on selle sisu lihtne ning üheselt defineeritav - järeltulijate saamine ja nende üleskasvatamine.

Elusloodus on üks maailma suurimaid imesid. Ainuüksi Eesti territooriumil arvatakse elavat üle mitmekümne tuhande erineva liigi. Osa neist varjavad ennast nii oskuslikult, et isegi teadlased pole suutnud neid senini avastada. Elusloodus elab sünergias – üksiku liigi elu sõltub teise olemasolust. Vaatamata elusorganismide paljususele ja mitmekesisusele on neil üks ühine sarnasus - järglaste saamine, nende eest hoolitsemine ja elu edasiviimine on see, mille nimel elatakse. Kui taimeriigis piirdub järeltulija eest hoolitsemine seemne soodsasse pinnasesse poetamises, siis fauna esindajatel sisaldab see palju enamat – järglase kaitsmist, toitmist, õpetamist, ühesõnaga kõike seda, mis on vajalik ühe tugeva ja elujõulise järglase üleskasvatamiseks.

Laste soetamine ei ole enam popp.

Elukeskkond on aegade jooksul muutunud. Paratamatult on sellega kaasnenud mõnede liikide kadumine ja uute, keskonnatingimustele sobilike teke. Aeg ei ole jätnud mõjutamata ka homo sapiensi aregut.

Viimaste aastakümnete jooksul on märgata suuri muudatusi inimese elustiilis ja eelistustes. Kasvanud on selliste indiviidide hulk, kelle tegevus ei allu enam loodusseadustele. Sündimata lapsi ohverdatakse üha sagedamini isiklikule tööalasele edule, eksootilistele põnevusreisidele, prestiizikas piirkonnas asuvale eluasemele, nooblile sõiduvahendile või mõnele muule mugavat äraelamist võimaldavale tegevusele ja materiaalsele hüvele. Suurenenud on nende arv, kes on valinud oma elutööks sooliste eelistuste taganõudmise, või siis kõikvõimalike seksuaalsete orientatsioonide eest võitlemise. Selline egoistlik ellusuhtumine ja enesekesksus ei toeta kuidagi jätkusuutlikku looduskeskkonda. Just sellest seisukohast lähtudes jäävadki mulle arusaamatuks feministide seisukohad, Marianne Mikko selleteemalised väljaütlemised tekitavad aga koguni trotsi. Samadel põhjustel on raske tolereerida homode aktiivset ühistegevust ja nende orientatsiooni propageerimist.

Füsioloogiliselt terve naine on võimeline elu andma mitmekümnele järeltulijale. Objektiivsetel tingimustel on soovid alati tagasihoidlikumad. Maailmarahvaste ajalood kinnitavad, et mida kõrgemad on materiaalsed elustandardid ja suurem sellel põhinev ahnus, seda vähem väärtustatakse järeltulevat põlvkonda.

Materiaalsuse ees kummardamine, raha osatähtsuse fetisheerimine on viinud selleni, et laste soetamine ei ole enam popp. Isegi ressursside ümberjagamine ei ole taganud muutusi väljakujunenud eelistustes. Lastetoetuste, sünnitoetuste, vanemate puhkuste tasustamise ja muude rahaliste eraldiste mõju iibe tõstmisele ei ole jätkusuutlik, sest selle tagamises osalejate arv on toetuse saajatest palju laiem. Kõigil ühiskonnaliikmetel - vanavanematel, onudel-tädidel, sõpradel ja isegi naabritel, on selles oluline roll. Isegi kui toetuste kehtestamisega saavutataksegi mõningane sündide suurenemine, siis on sellel ainult lühiajaline mõju, sest inimeste ootused hüvitistele aina kasvavad.

Öeldut kinnitavad erinevate riikide statistilised näitajad. Näiteks Türgi ja USA ühiskonnad suudavad isegi liberaalse perepoliitikaga tagadat vajalikku juurdekasvu. Vaatamata sellele, et nendes riikides puuduvad riiklikud lastetoetused ning isegi lapse sünni järgi võimaldatav puhkus on väga lühikene, on sündide arv nendes riikides suhteliselt kõrge - viimase viie aasta sündivus 1000 elaniku kohta oli Eesti parimast aastast (2007) vastavalt 67% ja 39% suurem.

Lapsevanema roll vajab ühiskonnas suuremat väärtustamist.

Loodusseaduste eiramist ei saa kompenseerida rahasummaga. Aktiivne perepoliitika ei ole andnud soovitud tulemusi Skandinaaviariikides ega teistes EL riikides – nende sündivus elanike kohta on Eestiga võrreldavas suurusjärgus. Samas kinnitavad statistilised näitajaid rohkearvuliste pisipõnnide olemasolu teiste mandrite hoovides.

Ühiskonnaliikmete poolt väärtustamata lapsevanema staatus ei soosi lapsenaeru. Valitsejatest ja ärimeestest iidolite tegemine ja materiaalsete hüvede ülistamine muudab ellusuhtumist.

Ühiskonna struktuuride hierarhia tipus olevate positsioonide kultus vajaks troonilt kukutamist. Hoopis lastega tegelev isa vääriks kadestamist. Imetava ema ilu vääriks imetlemist. Last kandva naise sära on võrreldamatu - isegi kõige paremini meigitud ja moodsalt riietatud naispoliitik peaks tunduma ennast tema kõrval tühisena.

Sündivus kasvab tormiliselt kui muutuvad väärtushinnangud – siis, kui isa roll muutub Hummeri omamisest prestiizikamaks, emaksolemine aga paljude unistuseks.
Glamuuril – sellel, mida propageerivad lisaks meediale ka meie valitsejad, on hetkeline väärtus, tal puudub seos elumõttega.

Massipsühhoosil põhineva tarbimisühiskonna eelistused vajavad ümberreastamist.
Loodusseadustele alluvale elustiilile tuleks leida auväärsem koht ühiskonnas.

Loodus on teinud imet - võimaldades inimestel sünnitada lapsi, andes seejuures piisavalt elupäevi nende armastamiseks ja üleskasvatamiseks. Sellise ime kasutamata jätmine ärimeeste/poliitikute punutud tarbimisvõrkudesse sattumise pärast on kurjast. Lapsi omavad ja nende eest hoolt kandvad vanemad on ühiskonnale väärtuslikumad kui ainult tööle pühendunud ja materiaalseid hüvesid tagaajavad kodanikud, kuna nende panus elu edasiviimisel on asendamatu.

Loodusseaduste eiramise korral oleme ju määratud hääbumisele. Negatiivse iibe korral asustavad maakera põhjapoolsemaid piirkondi mõne sajandi möödudes ainult tumedanahalised ja kitsa silmaavaga, kuid samas rõõmsameelsed ja loodusseadusi austavad elanikud. Loodusseadusi ei saa lõpmatuseni eirata.