Elumõte

Albert Schweitzer on klassik, kelle ellusuhtumisest on palju õppida. Mulle sümpatiseerib tema arusaam eetikast. Tema arvates võib eetilisust taandada üheleainsale moraaliprintsiibile – elu säilitamisele tema kõige kõrgemal tasemel ja elu edasiviimisele.

Kõigil on elu edasiviimisel oluline roll, selles seisnebki eksistentsi mõte. Vaatamata sellele, et elumõtte näol on tegemist sügav-filossoofilise mõistega, on selle sisu lihtne ning üheselt defineeritav - järeltulijate saamine ja nende üleskasvatamine.

Elusloodus on üks maailma suurimaid imesid. Ainuüksi Eesti territooriumil arvatakse elavat üle mitmekümne tuhande erineva liigi. Osa neist varjavad ennast nii oskuslikult, et isegi teadlased pole suutnud neid senini avastada. Elusloodus elab sünergias – üksiku liigi elu sõltub teise olemasolust. Vaatamata elusorganismide paljususele ja mitmekesisusele on neil üks ühine sarnasus - järglaste saamine, nende eest hoolitsemine ja elu edasiviimine on see, mille nimel elatakse. Kui taimeriigis piirdub järeltulija eest hoolitsemine seemne soodsasse pinnasesse poetamises, siis fauna esindajatel sisaldab see palju enamat – järglase kaitsmist, toitmist, õpetamist, ühesõnaga kõike seda, mis on vajalik ühe tugeva ja elujõulise järglase üleskasvatamiseks.

Laste soetamine ei ole enam popp.

Elukeskkond on aegade jooksul muutunud. Paratamatult on sellega kaasnenud mõnede liikide kadumine ja uute, keskonnatingimustele sobilike teke. Aeg ei ole jätnud mõjutamata ka homo sapiensi aregut.

Viimaste aastakümnete jooksul on märgata suuri muudatusi inimese elustiilis ja eelistustes. Kasvanud on selliste indiviidide hulk, kelle tegevus ei allu enam loodusseadustele. Sündimata lapsi ohverdatakse üha sagedamini isiklikule tööalasele edule, eksootilistele põnevusreisidele, prestiizikas piirkonnas asuvale eluasemele, nooblile sõiduvahendile või mõnele muule mugavat äraelamist võimaldavale tegevusele ja materiaalsele hüvele. Suurenenud on nende arv, kes on valinud oma elutööks sooliste eelistuste taganõudmise, või siis kõikvõimalike seksuaalsete orientatsioonide eest võitlemise. Selline egoistlik ellusuhtumine ja enesekesksus ei toeta kuidagi jätkusuutlikku looduskeskkonda. Just sellest seisukohast lähtudes jäävadki mulle arusaamatuks feministide seisukohad, Marianne Mikko selleteemalised väljaütlemised tekitavad aga koguni trotsi. Samadel põhjustel on raske tolereerida homode aktiivset ühistegevust ja nende orientatsiooni propageerimist.

Füsioloogiliselt terve naine on võimeline elu andma mitmekümnele järeltulijale. Objektiivsetel tingimustel on soovid alati tagasihoidlikumad. Maailmarahvaste ajalood kinnitavad, et mida kõrgemad on materiaalsed elustandardid ja suurem sellel põhinev ahnus, seda vähem väärtustatakse järeltulevat põlvkonda.

Materiaalsuse ees kummardamine, raha osatähtsuse fetisheerimine on viinud selleni, et laste soetamine ei ole enam popp. Isegi ressursside ümberjagamine ei ole taganud muutusi väljakujunenud eelistustes. Lastetoetuste, sünnitoetuste, vanemate puhkuste tasustamise ja muude rahaliste eraldiste mõju iibe tõstmisele ei ole jätkusuutlik, sest selle tagamises osalejate arv on toetuse saajatest palju laiem. Kõigil ühiskonnaliikmetel - vanavanematel, onudel-tädidel, sõpradel ja isegi naabritel, on selles oluline roll. Isegi kui toetuste kehtestamisega saavutataksegi mõningane sündide suurenemine, siis on sellel ainult lühiajaline mõju, sest inimeste ootused hüvitistele aina kasvavad.

Öeldut kinnitavad erinevate riikide statistilised näitajad. Näiteks Türgi ja USA ühiskonnad suudavad isegi liberaalse perepoliitikaga tagadat vajalikku juurdekasvu. Vaatamata sellele, et nendes riikides puuduvad riiklikud lastetoetused ning isegi lapse sünni järgi võimaldatav puhkus on väga lühikene, on sündide arv nendes riikides suhteliselt kõrge - viimase viie aasta sündivus 1000 elaniku kohta oli Eesti parimast aastast (2007) vastavalt 67% ja 39% suurem.

Lapsevanema roll vajab ühiskonnas suuremat väärtustamist.

Loodusseaduste eiramist ei saa kompenseerida rahasummaga. Aktiivne perepoliitika ei ole andnud soovitud tulemusi Skandinaaviariikides ega teistes EL riikides – nende sündivus elanike kohta on Eestiga võrreldavas suurusjärgus. Samas kinnitavad statistilised näitajaid rohkearvuliste pisipõnnide olemasolu teiste mandrite hoovides.

Ühiskonnaliikmete poolt väärtustamata lapsevanema staatus ei soosi lapsenaeru. Valitsejatest ja ärimeestest iidolite tegemine ja materiaalsete hüvede ülistamine muudab ellusuhtumist.

Ühiskonna struktuuride hierarhia tipus olevate positsioonide kultus vajaks troonilt kukutamist. Hoopis lastega tegelev isa vääriks kadestamist. Imetava ema ilu vääriks imetlemist. Last kandva naise sära on võrreldamatu - isegi kõige paremini meigitud ja moodsalt riietatud naispoliitik peaks tunduma ennast tema kõrval tühisena.

Sündivus kasvab tormiliselt kui muutuvad väärtushinnangud – siis, kui isa roll muutub Hummeri omamisest prestiizikamaks, emaksolemine aga paljude unistuseks.
Glamuuril – sellel, mida propageerivad lisaks meediale ka meie valitsejad, on hetkeline väärtus, tal puudub seos elumõttega.

Massipsühhoosil põhineva tarbimisühiskonna eelistused vajavad ümberreastamist.
Loodusseadustele alluvale elustiilile tuleks leida auväärsem koht ühiskonnas.

Loodus on teinud imet - võimaldades inimestel sünnitada lapsi, andes seejuures piisavalt elupäevi nende armastamiseks ja üleskasvatamiseks. Sellise ime kasutamata jätmine ärimeeste/poliitikute punutud tarbimisvõrkudesse sattumise pärast on kurjast. Lapsi omavad ja nende eest hoolt kandvad vanemad on ühiskonnale väärtuslikumad kui ainult tööle pühendunud ja materiaalseid hüvesid tagaajavad kodanikud, kuna nende panus elu edasiviimisel on asendamatu.

Loodusseaduste eiramise korral oleme ju määratud hääbumisele. Negatiivse iibe korral asustavad maakera põhjapoolsemaid piirkondi mõne sajandi möödudes ainult tumedanahalised ja kitsa silmaavaga, kuid samas rõõmsameelsed ja loodusseadusi austavad elanikud. Loodusseadusi ei saa lõpmatuseni eirata.