Poliitikute karistamatu optimism

26% riigieelarve planeeritav kasv tundub olevat üpris loomulik ootus selle väikesearvulise võimuhierarhiasse kuuluva poliitilise seltskonna jaoks, kes arvatavasti järgib Jean-Baptiste Colbert`i mitu sajandit tagasi öeldut: „Maksustamise kunst on kitkuda hane nõnda, et saaks kätte võimalikult palju sulgi võimalikult vähese susinaga.“ Muud loogilist põhjendust järgneva aasta riigieelarve tohutus suurendamises ma igatahes ei näe.Usutavasti mõjus kõigile majanduses vähegi orienteeruvatele inimestele rahandusministeeriumi ennustatud 96 miljardiline riigieelarve tulude suurenemine külma dušina. Mille arvelt küll oodatakse nii suurt tulude kasvu?Olen küll kuulnud rahandusministeeriumit ja statistikaametit raporteerimas üha paranevast tööjõumaksude laekumisest (mis on ka suurim riigitulu allikas), kuid ei uskunud, et see võiks olla mingi tõsine argument riigi edaspidiste kulutuste suurendamisel. Kui vaadata jooksva aasta riigieelarve täitmise tulemusi, siis näeme, et tegevuskulude (majandamise + personalikulu) kasvamisega 20,64% (aastas) suurenesid majanduskulud ja personalikulud vastavalt 17,34% ja 23,35%. Majanduskulude ja personalikulude suhte edaspidinegi muutumine (samas suunas muidugi) võimaldaks veelgi suurendada riigieelarvelisi tulusid.Kujutagem nüüd ette, millist efekti saavutame riigikassa täitmisel kogu avaliku sektori töötasude tõstmisega, missugust mõju rahavoogude juurdekasvule see avaldab. Ainult arvutada mitteoskav inimene ei suuda mõista, millisele geniaalsele ideele tulid poliitilise koalitsiooni valitsejad tulevaks aastaks pakutud suure avalikus sektoris plaanitava palgatõusuga.Tööjõukulult kogutavate maksude üha suurenev laekumine hakkab sarnanema juba nn püramiidimänguga, mille fenomen seisneb selles, et esimesed „osalejad“ võidavad. Arusaadav on see, et mida enam palku tõstetakse, seda suuremad on nendelt laekuvad maksud. Kahjuks ei tähenda avalikust sektorist laekunud tööjõumaksud midagi muud kui riigieelarve järjekordset ümberjagamist — osa varasemast personalikuludeks eraldatud summadest liigub riigieelarvesse tagasi — olgu selleks siis tööjõukulult laekuv sotsiaalmaks või siis tulumaks.Suurendades 2008. aastal avalikus sektoris makstavaid töötasusid 15%, suurenevad kindlasti samavõrra ka nendelt laekuvad tööjõumaksud, mõnevõrra suureneb ka käibemaksu ja aktsiiside laekumine — seda muidugi eeldusel, et mingi osa teenitud töötasust kulutatakse ikka Eestis.Jätkusuutlik saab aga riigitulude senine kasv olla ainult siis, kui erasektorist laekuvate maksude kasv suureneb rohkem kui avaliku sektori sama näitaja. Vastasel juhul ongi tegemist petturite hulgas levinud „püramiidimängu“ efektiga, kus eelarvest makstav palgakulu kasv vähendab üha enam riigi niigi ebaefektiivselt toimivat haldussuutlikust ning võib lõppeda krahhiga.Palgakulu on ju selline kulu, mida tulubaasi vähenemise korral on (tulenevalt seadustest) väga keeruline muuta, seetõttu tuleks järgida põhimõtet, et iga inflatsioonist kõrgem palgkasv peaks olema tagatud efektiivsuse kasvuga.Mulle jääb mõistetamatuks rahandusministeeriumi (poliitikute) liigne optimism riigitulude edaspidises kiire suurenemise asjus, sest ettevõtete kasumimarginaalid langevad. Paljude ettevõtete edaspidise eksistentsi juurde on tekkinud küsimärk.Seega võib ebasoodne majanduskeskkond (ülemaailmne majanduskasvu aeglustumine, tööjõukulude ootamatu ja liiga kiire kasv, aina suurenevad finantskulud, Venemaa mõju jne) lähiajal anda tõuke suure hulga olematu kasumimarginaaliga tegutsevate ettevõtete majandustegevuse lõpetamiseks.Võin oletada, et tulude kavandamisel toetutakse peamiselt tehnilisele analüüsile (senise trendile) ja koalitsioonis olevate erakondade soovitustele, mis ei võimalda ennustada tulevasi võimalikke järske majanduslangusi ega ootamatuid kriise. Fundamentaalne analüüs (makromajanduslik) on küll keerulisem, kuid „lollikindlam” , mis annab tehnilisest analüüsist õiglasema pildi tulevaste tulude prognoosimiseks.Lahkarvamused majandusanalüütikute pessimismi ja rahandusministeeriumi (poliitikute) optimismi vahel ehk tulenevadki nende kasutatud erinevatest metodikatest (ja eesmärkidest). Kui analüütikule on oluline anda võimalikult tegelikusele vastav prognoos (vastasel juhul kannatab tema senine autoriteet), siis poliitikute motivatsiooniks on võim (= raha), mille oliseks alustalaks on pidev riigikulude suurenemine. Poliitikuid julgustab ebareaalseid otsuseid vastu võtma karistamatus, mille tagab toimiv kollektiivne otsustamismehhanism. Tulevase võimaliku halva üllatuse (riigieelarve puudujäägi) põhjustaja leidmine ei kujune sõnaosavatele poliitikutele eriti raske ülesandeks.Oletada võib, et patuoinaks ei osutu eelarve vastuvõtja, selle tagab ju meie demokraatia. Loodan, et patuoina otsimise ajaks on jutt erasektori ebaefektiivsusest devalveerunud ja on mõistetud, et erasektor ei ole võimeline kandma avaliku sektori kulude nii kiire kasvu koormat.

2008. aasta riigieelarve ettepanek RK EER saatdikutele

Kohila
22.09.2007


2008 aasta Riigieelarve


Roheline mõttelaad sobib kokku konservatiivsusega. Riigieelarve seisukohalt tähendab see pigem väiksemaid oodatavaid tulusid ja madalamaid planeeritavaid kulutusi, kui halbu ja ootamatuid üllatusi.
Teades, et majanduse areng toimub tsüklitena - tõusude ja langustega, peaksime peale mõningast kiiret majanduskasvu (p.t. II poolaasta makromajandusnäitad ei ole veel ju teada) olema valmis võimalikeks majanduslangusteks (kriisideks).
Konservatiivsus eelarve koostamisel võimaldab erakonnal propageerida paremini „rohelist mõtlemist“ (tarbimise vähendamise olulisust jmt), tõstab erakonna autoriteeti majanduses orienteeruvate inimeste hulgas (mida ei tasu alahinnata) ja suurendab meie nähtavust poliitilisel maastikul.
Hoides igapäevaselt kätt majanduspulsil jääb mulle mõistetamatuks rahandusministeeriumi (poliitikute) liigne optimism riigitulude edaspidises kiires kasvamises, sest ettevõtete kasumimarginaalid langevad, paljude ettevõtete edaspidise eksistentsi taha on tekkinud küsimärk. Seega võib ebasoodne majanduskeskkond (ülemaailmne majanduskarvu aeglustumine, tööjõukulude ootamatu ja liiga kiire kasv, aina suurenevad finantskulud, Venemaa mõju jne.) lähiajal anda tõuke suure hulga olematu kasumimarginaaliga tegutsevate ettevõtete d majandustegevuse lõpetamiseks.

Toetudes eelnevale ma ei pooldaks 96,3 mld suurust riigieelarvet.


(See võiks olla 10 mld väiksem, millest veel 5-10 mld võiks eraldada reservfondi. Aasta alguses võib ju alati koostada lisaeelarve).
Meie saadikud võiksid mitte nõustuda ka maksukoormuse kasvuga (2006 – 30,7% SKP-st; 2007 – 32,2%; 2008 – 32,8%). Sellega võiksime suurendada oma poolehoidjate ridu.
Avalik sektor peab (nii nagu erasektorgi) muutuma efektiivsemaks. Tööjõukulude plaanitava kogumahu kasvuga (ca 15%) ei soovitaks nõustuda. Sellise tööjõukulu kasvuga inimese kohta peaks kaasnema palgasaajate arvu vähenemine. Vastasel juhul võimendame niigi riigikuludes toimivat nn. lumepalliefekt – suurenevad veekgi pensionid, suurenevad keskmised töötasud ja kõik sellest tulenev, suurenevad ravikulud, tõusevad enam hinnad jne. Riigi tulubaasi planeerimisel tuleb enam arvestada ettevõtlusest laekuvaid tulusid, mitte riigieelarve kuludest laekuvaid makse (avaliku sektori töötajate töötasudest laekuvad maksud seda ju on).

Suurendada tuleks stabiliseerimisfondi, sest riigieelarve kasvuga väheneb selle osa kuludest. Kui 5,9 mld moodustab 75 mld (eelmine riigieelarve) juures ca 7,9%, siis uue eelarve korral oleks võrreldav näitaja 6,1 %. 7,6 mld stabiliseerimisfondi hoiab ära reservi vähenemise ja moodustaks ca 4 nädala riigikulude varu.

P.S. Igasuguste ühekordsete toetuste lisamine tulude poolele on üks kahtlane asi, sest nendega ei pruugi saada tasuda tulevaste perioodide püsikulusid. Riigieelarve kulude pool (summana) on ju püsikulu, sest järgneva perioodi eelarve vähendamine on peaaegu võimatu.
2008. aasta riigieelarvesse on planeeritud neid ca 11 mld.
Eks toetused ole üks puhver, millega on mõnus manipuleerida (mitte laekumise korral süüdlane väljaspool).

Avaliksektor - majandusepidur

Mitmed autoriteedid on tööjõu välisriikidesse liikumise põhjuseks pidanud ettevõtluse ebaefektiivsusest tingitud liiga madalaid töötasusid. Sellega kujundatakse ühiskonnas arvamust, justkui meie ettevõtjad ongi need, kelle saamatusest teenivad inimesed väiksemaid töötasusid võrreldes teistes riikides analoogilist tööd tehes. Kas see ikka on nii?Madalama töötasu maksmisel mängib peaosa meie nn väikeriiklik gigantomaania, mille käigus oleme suuremate naabritega sarnanemise soovist delegeerinud avalikule sektorile üldjuhul ainult suurriikidele taskukohased funktsioonid.
13 ministeeriumist, 25 ametist, loendamatust arvust ametkonnast ja allasutusest, kulukast ning tegelikult isegi rahva mandaadita riigikogust koos oma kuluka erisoodustuse mehhanismiga, suurearvulisest ja mittevajalikust kohalike omavalitsuste võrgustikust koosnevast avalikust sektorist võib saada oht meie riiklikule jätkusuutlikusele. Suurearvulisest ja ebaefektiivselt töötavast ametnike ja „esindajate“ armeest on kujunemas liiga raske kandam meie õblukesele erasektorile.
Kas aga ikka on otstarbekas püüda üle oma varju hüpata? Või oleks mõttekam luua väikeriigile sobilik haldusstruktuur, mis võimaldaks pakkuda elanikkonnale pigem vähem, aga paremat teenust, olgu selleks haridus, riigikaitse, omavalitsuste osutatavad teenused või muud avalik teenused?
Tundub, et oleme seni eelistanud kvantiteeti kvaliteedile. Seda kinnitab kas või fakt, et enamasti tuuakse mingi ebaõnnestumise põhjusena ette ressursside puudust. Nii väidetakse ekslikult, et liiklusõnnetuste suurenemist põhjustab ebapiisav politseinike arv, ravijärjekordi tingib meditsiinitöötajate puudus, koolide riigieksami tulemuste pingerea määrab (ainult) kool. Kas ei otsita öelduga põhjendusi millegi tegematajätmisele, püüdes samas ressursipuuduse taha varjata oma saamatust millegi korraldamisel?
Avaliku sektori madal efektiivsus on juba halvanud Eesti majanduse konkurentsivõime. Majanduse konkurentsivõime langust kinnitab minu poolt läbi viidud Norra ja Eesti rahvusvaheliste kaubavedudega tegelevate ettevõtete tegevuskulude võrdlus, kus võrdse töövõtja netotulu juures osutub tööjõukulu maksukoormus meie ettevõtetele tunduvalt kõrgemaks. Ettevõtete sama tööjõukulu juures laekub Norra ettevõtte palgal oleva autojuhi kontole umbes kümme protsenti suurem netotutul kui Eesti ettevõtte palgal olevale autojuhile.
Eri riikide palkade võrdlemise kõrval tuleks vaadelda ettevõtete tööjõukulusid tervikuna, mis sisaldab peale töötaja teenitud brutotöötasu kõiki töötasudele kehtestatud maksusid ja soodustusi.
Kahjuks ei toimi turud ainult emotsioonide, vaid ka konkurentsi ja reaalsuse mõjul. Väikeriigina on meil väga oluline tagada konkurentidest soodsam majanduskeskkond, mille üheks oluliseks eelduseks on efektiivselt toimiv avalik sektor.
John Strider Coleman on öelnud: „On tarvis meeles pidada, et mida valitsus annab, peab ta enne ära võtma.“ Kas meil ikka on kõike seda pealesurutut vaja? Ehk oleks õigem millestki loobuda? Peame arvestama, et hästitoimiv ja motiveeritud ettevõtlus on iga riikluse vundament, millele saab viimase kandevõimest olenevalt ehitada toimiva pealisehituse — avaliku sektori.
Majandusanalüütikud on kinnitanud, et elanike kiire palgatõusu ootuste realiseerimine vähendab paljude ettevõtete konkurentsivõimet, nõrgestades sellega meie seni hästi toimivat mitmekülgset ettevõtlusmaastikku. Muudatused ebaefektiivselt toimivas avalikus sektoris, mille tulemusena väheneksid riigikassasse (tööjõukuludelt) kogutavad maksud, parandavad ettevõtete palgakasvu tagamise võimekust ja rahvusvahelises konkurentsis püsimist, milleta ei suudaks ükski väikeriik tagada oma iseseisvust.
Kuna Eesti riiklus tugineb „lonkaval“ demokraatial (otsedemokraatiat ei viljeleta), siis võiksid meie riigi innukamad valitutest ja nende poolt ametisse määratutest asjameestest tõusta üles oma mugavatest tugitoolidest, käärida käised üles ja asuda vajalikke töid (muudatusi) teostama! Vastasel juhul võib kaduda neil võimalus valijate postkastidesse oma näopilte sokutada ja edaspidist aupaistet nautida.

Maksud Norrast hullemad

Mitmed autoriteedid on toonud tööjõu välisriiki liikumise peapõhjuseks koduturul makstava madalama töötasu, mille tingib madal efektiivsus. Sellega on ühiskonnas loodud arvamus, justkui meie ettevõtjad ongi need, kelle saamatusest teenivad inimesed väiksemat töötasu, võrreldes teistes riikides analoogilise töö tasuga. Kas see ka tegelikult nii on?
Pärast mõningast analüüsi jõudsin järeldusele, et madalamat töötasu mõjutab majandamise efektiivsusest enam meie riiklik gigantomaania. Suuremate naabritega sarnanemise soovist oleme delegeerinud avalikule sektorile kõik need funktsioonid, millest osa on sageli taskukohased ainult suurematele riikidele.
Sama tööjõukulu juures teenib autojuht Norra ettevõtte palgal ca 10% suuremat netotulu kui Eesti firmas.
Kas püüda hüpata üle oma varju või oleks mõttekam leida meie oma, väikeriigile omane haldusstruktuur, mis võimaldaks pakkuda pigem vähem, aga paremat teenust elanikkonnale.
Tundub, et eelistame kvantiteeti kvaliteedile. Enamasti tuuakse millegi ebaõnnestumise põhjuseks ressursi puudust. Nii väidetakse ekslikult, et liiklusõnnetuste sagenemist põhjustab ebapiisav politseinike arv, ravijärjekordi tingib aga meditsiinitöötajate puudus. Avaliku sektori madalast efektiivsusest on kujunemas üks tõsisem takistus Eesti majanduse konkurentsivõimele.
Võrdlesin Norra ja Eesti rahvusvaheliste kaubavedudega tegelevate ettevõtete tegevuskulusid. Võrdse netotulu juures osutub tööjõukulu maksukoormus meie ettevõtetele tunduvalt kõrgemaks. Minu üllatuseks teenib sama tööjõukulu juures Norra ettevõtte palgal olev autojuht ca 10 protsenti suuremat netotulu kui Eesti ettevõtte palgal autojuht. Kes siis ei nõustuks vahetama töökohta, kui tegelik töökeskkond (rahvusvahelised kaubaveod) jääb samaks, netoteenistus aga suureneb 10 protsenti? Nimetatud põhjusel lahkub üha enam autojuhte Eesti ettevõtetest, võttes endaga kaasa osakese meie riigitulust.
Turg toimib konkurentsis. Et meie majandus oleks rahvusvaheliselt konkurentsivõimeline, tuleks tööjõuturu reeglid võrdsustada konkurentide omadega. Tööjõukulu maksustamisel on selles väga oluline osa. Kas pole viimane aeg tööjõukuludelt makstavaid makse vähendada ja parandada seejuures avaliku sektori efektiivsust? Vastasel juhul võib meie imetlustvääriv SKP kasv muuta peagi oma märki. Sotsiaalmaksu kärpimisega võiks alustada juba 2008. aastal.

Ettevõtjate mure

Erinevate erialade esindajate lahkumisest kohalikult tööturult on palju räägitud. Mitmed autoriteedid on toonud tööjõu välisriikidesse liikumise motivatsiooniks peamiselt koduturul makstavaid madalamaid töötasusid, mille tingib majandamise madal efektiivsus.
Sellega on loodud ühiskonnas arvamus justkui meie ettevõtjad ongi need, kelle saamatusest teenivad inimesed väiksemaid töötasusid võrreldes teistes riikides analoogilist tööd tehes.

Kas see ka tegelikult nii on?

Peale mõningast analüüsimist jõudsin järeldusele, et madalama töötasu maksmist mõjutab majandamise madalamast efektiivsusest enam meie riiklik gigantomaania, kus suuremate naabritega sarnanemise soovist oleme delegeerinud avalikule sektorile kõik need funktsioonid, millest osa on sageli taskukohased ainult suurematele riikidele - neile kelle tulubaas seda võimaldab.Kas aga on ikka otstarbekas tegeleda üle oma varju hüppamisega või oleks mõtekam leida meie oma, väikeriigile omane haldusstruktuur, mis võimaldaks pakkuda pigem vähem aga paremat teenust elanikkonnale – olgu selleks siis esmaabi, haridus või mingi teine avalik teenus?

Tundub, et oleme eelistanud kvantiteeti kvaliteedile. Seda kinnitab kasvõi fakt, et enamasti tuuakse millegi ebaõnnestumise põhjuseks ressursi puudust. Nii väidetakse ekslikult, et liiklusõnnetuste suurenemist põhjustab ebapiisav politseinike arv, ravijärjekordi tingib aga meditsiinitöötajate puudus.
Kas ei otsi me sellega põhjendusi millegi tegematajätmisele või oma saamatusele?

Avaliku sektori madalast efektiivsusest on kujunemas üheks tõsisemaks takistuseks Eesti majanduse edaspidisel konkurentsis püsimisel. Viimast kinnitab kasvõi minu poolt läbiviidud Norra ja Eesti rahvusvaheliste kaubavedudega tegelevate ettevõtete tegevuskulude võrdlus, kus võrdse töövõtja netotulu juures osutub tööjõukulu maksukoormus meie ettevõtetele tunduvalt kõrgemaks. Minu üllatuseks näitavad võrdlusandmed seda, et ettevõtete sama tööjõukulu juures teenib Norra ettevõtte palgal olev autojuht ca 10% oma Eestis ettevõtte palgal olevast hõimukaaslasest suuremat netotulu.
Kuna olen tööalaselt seotud mõlema nimetatud riigi ettevõtete finantsalase tegevusega, siis lugeja ei tohiks kahelda võrdlusanalüüsil kasutatud arvude võrreldavuses. Kes siis ei nõustuks vahetama töökohta kui tegelik töökeskkond (rahvusvahelised kaubaveod) jääb samaks, netoteenistus aga suureneb 10%.

Nimetatud põhjusel lahkub üha enam autojuhte Eesti ettevõtetest, võttes endaga kaasa osakese meie senistest riigitulust. Turg ei toimi emotsioonidel, vaid pigem konkurentsil ja reaalsusel.

Selleks, et meie majandus oleks rahvusvaheliselt konkurentsivõimeline tuleks võrdsustada tööjõuturul toimivaid reegleid konkurentide omadega. Tööjõukulu maksustamisel on selles väga oluline osa.

Kas ei oleks viimane aeg tööjõukuludelt makstavaid makse vähendada ja paranda seejuures avaliku sektori efektiivsust (= pakkudes vähem kuid kvaliteetsemat teenust)? Vastasel juhul võib meie imetlustvääriv sisemajanduse kogutoodangu kasv muuta peagi oma suunda – muutuda kasvust languseks. Vaatamata sellele, et tööjõukulult arvestatav sotsiaalmaks moodustab ca 1/3 riigieelarvelistest tuludest, võiks alustada selle kärpimisega juba 2008. aastal.

Koogi jagamise asemel võiks mõelda selle küpsetamisele

Statistikaameti vastses kogumikus „Sotsiaalne ebavõrdsus. Social Inequality“ kinnitatakse et hoolimata kiirest palga- ja majanduskasvust ning madalast töötuse määrast on Eesti ebavõrdseima sissetulekujaotusega riike Euroopa Liidus. Avaldatud uuringu tulemused tekitasid minus koheselt trotsi valistuse senise tegevuse vastu ja viisid mõttele, et miks vaatamata jõukuse kasvule ei suuda (või ei taha) meie riik oma tulusid siinsete elanike vahel õiglasemalt jaotada (kulutada). Meie riigitulud on ju viimastel aastatel tohutult kasvanud, kuid vaatamata sellele ei suvatse riigijuhid jaluleseada paljude kodanike poolt oodatud ja soovitud võrdsust, mis lubaks kõikidel meist maitsa majandusedul küpsevaid vilju. Peale mõningaid arvutusi jõudsin aga selgusele, et ainult robinhoodlikud võtted võimaldaksid meil ebavõrdseima sissetulekujaotusega riikide tipust lahkuda, sest meie poolt loodavast lisaväärtusest lihtsalt ei piisa kiirete muudatuste tegemiseks. Viimati öeldut kinnitab meie riigieelarve (sellel aastal ca 75 - 80 miljardi krooni) ja sisemajanduse kogutoodangu (I kvartal, 2007 54,27 miljardit krooni) jagunemine elanike vahel. Jaotades näiteks kogu riigieelarve elanikele saaksime kõik sellest lisatulu ca 4700 krooni kuus. Sisemajanduse kogutoodangust jätkuks meile aga 13386 krooni kuus, millest mõlemal juhul tuleks maksta veel tulult arvestatavad riigimaksud. Kuhu aga jääb haiglate, koolide, korrakaitse, päästeameti ja muude avalike asutuste finantseerimine?Iga inimene mõistab, et praeguse keskmise statistilise töötasu ( I kvartalis 10322.- krooni) ja sisemajanduse kogutoodangu (54,27 miljardit I kvartalis, 2007) juures ühiskonnal lihtsalt puuduvad vahendid edaspidigi sama kiire tempoga inimeste tulusid (palkasid, pensione jmt) tõsta. Kui nüüd jälgida ühiskonnas toimuvaid massipsühhoosi ajendil vallandunud absurdseid palganõudmisi (ja ootusi), siis tekkib paratamatult tunne, et neid nõudmisi suunatakse kusagilt mujalt, mõne Eesti riigi vastu pahatahlikult meelestatud organisatsiooni või vaenuliku riigi valitsuse poolt. Kas ei oleks õigem „koogi“ jagamise (palga nõudmise) asemel keskenduda pigem selle küpsetamisele? Jaotada saab ikka ainult seda, mis on olemas.

Kuidas pääseda hundikarjast?

On olemas ütlemine „Kui tahad elada hundikarjas, siis pead õppima ka nende moodi ulguma”. Selleks, et õppida „ulgumist”, vajatakse aega ja võimalusi. Kas aga anname alati kõigile piisavalt aega – kas pakume võimalust või tõukame sageli nõrgemad hoopis teistele puremiseks.Elukeskkond seisneb võitluses – olelusvõitluses, mille käigus võidakse halastamatult enda hulgast välja tõrjuda need isikud, kelle geenides domineerivad üha harvemini kohatavad isikuomadused nagu seda on mõistmine ja halastus. On see tingitud elurütmi liigsest kiirusest, väärtushinnangute muutusest või siis mõlema teguri koosmõjust, on keeruline vastata. Vajame tõenäoliselt vastuse leidmiseks aega, oleme liiga palju seda kulutanud „hundikarjas” püsimiseks.Enamasti tuuakse keeldumise või tegematajätmise põhjuseks aja puudust. Kui aga järele mõelda, siis võiks ju sõna „aeg” asendada „soov”-iga. Kui midagi väga soovitakse, siis seda ka saavutatakse. Vastupidiselt tähendab see seda, et kui midagi soovitakse jätta tegemata, tuuakse samuti põhjenduseks ajapuudus - ollakse ju hõivatud millegi muuga, millest saaks soovi korral loobuda. Meie tegemised sõltuvad pigem valikutest, mille puhul ei saa alahinnata ühiskonnas väljakujundatud väärtushinnanguid.Täna tundub kõik olevat müügiks – olgu selleks siis avalik teenus, ärakuulamine või kellegi arvamus. See, et iga kodaniku edukuse määrab rahavoogude suurus, ei ole ammu mingi uudis. Materiaalsuse ülistamine on soodsaks kasvulavaks kadedusele ja kiusatustele. Materiaalsuse ees kummardamine ja raha osatähtsuse fetišeerimine on viinud selleni, et üha harvemaks muutub mõistmine ja abistamine, rääkimata ohverdamisest. Vanasõna „Andmise rõõm on suurim rõõm” on muutunud paljudele arusaamatuks.Mida rohkem leiaksime aega (soovi) kaaslaste kuulamiseks, seda sõbralikumaks muutuks keskkond. Hoolivus ja vastastikune lugupidamine peaksid saama ülimuslikumaks rahavoogudest, võimaldades enam nautida lihtsaid ja argipäevaseid tegemisi, võõrandudes üha enam levivast kadedusest ja materiaalsest kiusatusest. Maslow’ vajaduste püramiidist võib järeldada, et ühiskondades, kus ei suudeta tagada vastastikust lugupidamist, ei teki naljalt ka sisulist arengut ja elu piirdub raha, turvalisuse ja positsioonide pärast jagelemisega. Ma ei taha muidugi väita, et raha ei mängi mingit rolli meie tunnete kujundamisel ja elukvaliteedi määramisel, kuid selle üleliigne kummardamine ei saa olla eesmärk omaette – pigem võiks see olla üks võimalikest vahenditest.Indiat külastanud teavad, et vaatamata materiaalsele vaesusele tunduvad inimesed seal õnnelikena, õnn lausa peegeldub nende silmadest, miimikast ja liikumisest (tantsud, mängud). Rahulolu ja mõnus enesetunne on aga üheks oluliseks elukvaliteedi tagatiseks.Tõenäoliselt põhjustabki meie elanikkonna rahulolematust ühiskonnas valitsevad väärtushinnangud, tuginedes liigselt materialiseeritusele. Oleme ise loonud sellise keskkonna, kus paljudele ei anta võimalust iseseisvalt hakkama saada. Sa pead kas kuuluma „hundikarja” või oled määratud hukule. Juba ühiskonna reeglitega pannakse paika igaühe kohustused – olgu selleks siis kindlad maksukohustused, moraali- ja eetikanormid vm. Kohustuste suurenemisega vähenevad paratamatult valikuvõimalused. Kuni need on tasakaalus, toimib ühiskond edukalt – inimesed tunnevad end mugavalt, peavad kinni kehtestatud reeglitest. Ühele poole (õigused/kohustused) liigne kallutatus põhjustab aga üha suureneva rahulolematuse, sageli koguni kaose. Sellised liigselt kallutatud kogukonnad saavad enamasti eksisteerida ainult totalitaarse reziimi tingimustes.Kas ei ole kohustuste ja õiguste telg meie ühiskonnas nihkunud juba mõnevõrra tasakaalust välja, kus demokraatia varjus on õigustepoolne osa muudetud liiga väikeseks? Õiguste ja kohustuste tasakaalu viimine tooks meie ellu rohkem vabadust, vähendades seejuures liigset sõltuvust „hundikarjas” püsimisest. Ehk võimaldab selline tasakaal tegeleda vähem „ulguma” õppimisega ja pühenduda enam üksteise mõistmisele ja toetamisele.Kuni me aga leiame vastuse esitatud küsimusele ja suudame ühiskonnas valitsevaid väärtushinnanguid muuta, tuleb peatähelepanu pöörata „hundikarjas“ püsimisele ja oma lastele „ulgumise” õpetamisele, luues viimastele paremaid võimalusi tulevikus iseseivalt ja edukalt tegutsemiseks ja „hundikarjas” püsimiseks.