Ühiskonnas vohab korruptsioon ja
rahva tagant varastamine. Paljud pered on näljapajukil. President ja
peaminister räägivad edusammudest, solvuvad, kui nende tähelepanu juhitakse
ühiskonnas leiduvatele hälvetele.
Kui paljud lapsed elavad vaesuses, siis
elavad vaesuses ka paljud isad ja emad, vanaisad ja vanaemad. Riigijuhtidelt
ootaks enam enesekriitikat ja puudustele vihjamist, mitte ebaõigluse vohamise
ja kodumaa rahvast tühjaks jooksmise pealt vaatamist.
Rahulolu uinutab.
Rahulolematus sunnib ebasoovitavatesse protsessidesse sekkuma, panema nad
oodatud suunas liikuma.
Viletsat elujärge ei tohiks põhjendada sellega, et
kusagil kaugel on vaesuses elavaid inimesi veelgi rohkem.
Varastamine pole üksnes see, kui
kellegi tagant mingi vidin ära virutatakse. Varastamine on ka see, kui saad
palka, kuid oma ülesandeid ei täida.
Mulle tundub, et avalikus sektoris
harrastatakse mõlemat – virutatakse träni ja saadakse palka ei millegi eest.
Vabandan, kui kedagi solvasin. Esitasin seisukoha vaid mustas ja valges, kuna värvilisi seisukohti ei loeta. Need kipuvad pikaks minema.
No comments:
Post a Comment