Kodanikud ei vaja vahendajat

Pole mingi saladus, et erakondadel puudub (elanike) usaldus, nende maailmavaatelistes lähenemistes valitseb segadus. Erakondade programmid pole kirjutatud teostamiseks (lähenemised on vastuolulised, eelistustes puudub selgus, tegevuskavad ja mõõdikud puuduvad), vaid toetajaskonna ligi meelitamiseks.

Erakondade nimekirjad koosnevad kümnetest tuhandetest, kaasarääkijaid on vähe. Küsitlused kinnitavad, et erakondades toimuvaga on kursis alla 10% parteilastest, kaasarääkijaid on veelgi vähem. 

Lihtliikmete passiivsus on taotluslik – otsustajad ei pea siis pingutama, samas on ressurssi võimu tagamiseks. Poliitiline kultuuritus tuleneb erakondade külluslikust rahastamisest ja seaduskeskkonnast (valimis- ja erakonnaseadus). Sõltumatus – riigieelarvest ja sponsorlusest tagatud tulubaas, garanteeritud esindatus– võimaldab praktiseerida (tagatubadel toimivat) butafoorset demokraatiat. 

Poleks poliitilisel maastikul monopoolsust oleks elu mõnusam ja demokraatlikum. Aferiste oleks ka vähem.

EPL: Roy Strider:

Kodanikud ei vaja vahendajat parteide näol.
Kristiina Ojuland annab mõista, et tahaks teha uut parteid. Andres Herkel ütleb, et Vaba Isamaaline Kodanik pürib erakonnaks saamise poole. Väljapääsu leiaksime ummikseisust aga hoopis juhul, kui suudaksime mõelda klassikalistest parteidest ja traditsioonilisest valimas käimisest avaramalt.

Pelgan pisut, et üks asi jäi laulva revolutsiooni ajal Eesti inimeste jaoks selgeks laulmata: Nõukogude inimesed võisid laulda laulupeol, dirigent lõi takti. Vabad kodanikud peavad laulma iga päev ja ilma koorijuhtideta.

http://epl.delfi.ee/news/arvamus/roy-strider-milleks-uldse-erakonnad.d?id=67570150