Näilisuse kummardamine

Ühiskonnas toimuva kirjeldamisel tuginetakse tuletatud indeksitele, need aga ei kajasta toimuvat adekvaatselt.

Pole mingi ime, et riigijuhtide aastapäevadele pühendatud sõnavõtte saadab rahulolematute nurin. Kui tugineda eluvõõrastele näitajatele, siis jutt jääb mõistetamatuks. Indeksite keeles paistame ühed, tegelikus elus teised. Näilisus ja reaalsus pole vennad.

Et mitte üldsõnaliseks jääda, toon näiteid indeksite ja reaalsuse erinevusest elust.

Korrumpeerumistaset mõõdetakse korruptsioonitaseme tajumise indeksiga. Eesti on (maailma arvestuses) selle poolest 28. kohal (2013). Meist parematena näevad välja sellised piirkonnad nagu Barbados, Hong Kong, Uruguay, Bahama, Tšiili, Botswana. Koha pärast pole aga põhjust punastada. Mis toimub tavaelus?

Tajumine sõltub kohanemisest. Kohaneda võib kõigega. Mõjuvõimuga kauplemisega (korruptsioon) oleme niivõrd harjunud, et poliitilist tegevust ei kujuta selleta ette. Uhked nimedki oleme tegevusele pannud: “maailmavaateline annetamine”, “koalitsiooni läbirääkimised” jmt. Enesele (ja oma kamraadidele) positsioonide ja suuremate ressursside välja kauplemine on korruptsioon, tajumise indeks aga seda ei kajasta.

Näilisus saadab meid ka elujärje hindamisel. Indeksite järgi poleks elukeskkonna üle põhjust nuriseda, paljud pered on näljapajukil. Toiduabi nõutajate arv kasvab inimeste arvu vähenemise tingimustes.

Rahvaloendus näitas, et 22 protsenti meie teismelistest (11-17aastased) elab vaesuses. Sotsiaaluuringute järgi elab suhtelises vaesuses 17 protsenti ja absoluutses vaesuses 9,5 protsenti lastest. Kui lapsed elavad vaesuses, siis elavad vaesuses ka nende isad ja emad, vanaisad ja vanaemad. Kummardame indeksitel põhinevat näilisust, reaalsuse ees pigistame silma kinni. Lohutust otsime sellest, et kusagil kaugel elab veelgi rohkem inimesi vaesuses.

Näilisusel põhinevad edusammud ka tervishoius. Rahvaloenduse andmetel on meie meestel tervena elatud aastaid 52, naistel 57. Eurostati numbrid on mõnevõrra teised: 54,2 aastat ja 57,9 (2011). Euroopa Liidu keskmine on 61,8 ja 62,2 aastat.

Näitaja pole suurem asi, seetõttu lubaski Eesti valitsus tõsta meestel selle 2016. aastaks 57,1 eluaastale, naistel 62 eluaastale. Lubadus täidetakse, kuna indeksi parandamiseks piisab metoodilistest muudatustest.

2012. aasta alguses oli meil 90 100 töövõimetuspensionäri. Aastane kasv oli 7500. OECD riikide seas (34 riiki) on kasv kiiremaid. Probleem laheneb töövõimetuks kvalifitseerumise nõuete karmistamisega. Haigusraha vähendamine (9. haiguspäevale nihutamine) langetas registreeritud haigusjuhtumite arvu, nõuete karmistamine kahandab puudega inimeste arvu. Näiliselt muutume tervemaks, tegelikkuses muudatusi ei toimu. Ega neil vajaduspõhilistele toetustele üleminekulgi muud eesmärki ole kui mõningate indikaatorite parandamine.

Vaadakem tendentse sissetulekutes. Palgad, pensionid ja (mõned) toetused kasvavad, sama teevad ju ka kaupade ja teenuste hinnad. Kui tulu ja kulu kasvavad, siis pole tendents viljakas. Vähemalt mitte nii viljakas, kui see indeksites kajastub. Plaksutame käsi, tegelikus elus palju ei muutu.

Isegi maksukoormust ja riigi rahandust varjutab näilisus. Tulumaks vähenes protsendipunkti võrra, kehtima hakkas suurema määraga töötuskindlustusmaks. Maksukoormust kajastav indeks paranes (maks langes), kodanike reaalne maksukoormus kasvas.

Trikitamisi on teisigi. Riigilõivud (seaduste järgi) peaksid kulupõhised olema, kodanikele esitatakse suuremaid arveid. Näiliselt on maksud madalad, tegelikkuses kõrged ja majandustegevust laastavad.

Millist demokraatiat me viljeleme? Uhkustame parlamentaarse riigikorraga. Tegemist pidavat olema parimaga, mida tahta. Esinduskoda koosneb aga üksnes parteijüngritest. Ühiskonnaliikmete toetus erakondadele on madal (kõigub 20-30 protsendi vahel), valimissüsteem sillutab esinduskotta teed vaid nende esindajatele ja seab kaikaid kodaraisse kodanikeühenduste esindajatele ja üksikkandidaatidele. Mis demokraatiast me räägime, kui Eurobaromeetri andmetel (uuringut teeb Emor) usaldab riigikogu 29 protsenti, parteisid aga 16 protsenti Eesti elanikest (2012)?

Näilisus ja reaalsus on erisugused asjad. Pole mingi ime, et riigijuhtide kõnede peale plaksutajaid pole palju. Indeksite leksikon pole mõistetav. Rõõm ja õnn ei peitu indeksites, vaid elukeskkonnas.

Rahvateenrid talitaksid tarmukalt, kui asetaksid indeksite leksikonid riiulile ja tutvuksid toimuvaga. Elust võetud sõnavara mõistavad ka teised. NSVLi aegadest on möödas aastakümneid, meie harrastame endiselt pakazuhha‘sid (näilisust) ja jätkame toimuva ilustamist.