Kasitud ja lipsustatud kurjategija on tavakurjategijast ohtlikum, kuna tema isoleerimine ühiskonnast on keerulisem. Tema trellide taha paigutamine on kulukas, kuriteo kordapaneku
tõestamine kestab aastaid. Need aga aeguvad. Rahavoogude juures askeldavate
asjameeste ümber koondub ringkaitse, millest kesise eelarvega institutsioonidel läbipuremine on paras pähkel. Hõlptulust ei loobuta. Mida korrumpeerunum
on ühiskond, seda tugevam ringkaitse moodustub. Ütlus, et suured sulid sõidavad
tõllas, väikesed sulid ripuvad võllas, peab paika.
Korruptsioon on kuriteoliik,
mida korraldavad kasitud ja lipsustatud kurjategijad. Eesti ühiskond on nende suhtes tolerantne. Pihtide vahele võetakse vaid need, kes üldlevinud tavasid rikuvad.
Korrumpeerumistaset mõõdetakse korruptsioonitasemetajumise
indeksiga. Eesti paigutub (maailmaarvestuses) selle järgi 28. kohal (2013). Meist
näevad paremad välja sellised piirkonnad nagu Barbados, Hong Kong, Uruguay,
Bahama, Tšiili, Botswana, kuid koha pärast pole põhjust punastada. Mis toimub
aga tavaelus?
Teatavasti sõltub tajumine kohanemisest.
Kohaneda võib kõigega. Oleme mõjuvõimuga kauplemisega (korruptsioon) niivõrd harjunud, et poliitilist tegevust ei
kujuta selleta ettegi. Uhked nimedki oleme sellisele korruptsioonilisele
tegevusele pannud – „maailmavaateline annetamine“, „koalitsiooni läbirääkimised“
jmt. Enesele (ja oma kamraadidele) positsioonide ja suuremate ressursside välja
kauplemine on korruptsioon, tajumise indeks seda aga kajasta.
No comments:
Post a Comment