Peaminister pole UFO, vaid südametu inimene

Tallinnas on umbes viissada kodutut, kes ööbivad tänaval, kuurides või tühjaks jäänud majades, kaks korda rohkem on aga neid, kes on leidnud peavarju varjupaikades või majutusüksustes, selgus Tallinna sotsiaaltöö keskuse korraldatud loendusel.
Tallina kodutute tegelikku arvu senini ei teatud, kuid loendatud 1500 inimese andmeid hakatakse nüüd analüüsima, vahendab ERR Uudised saadet "Aktuaalne kaamera".
http://www.ohtuleht.ee/453553

Tallinna elanike arv oli 1.11.2011 seisuga 414940.

Kodutute täpne arv pole küll teada, kuid loendada suudeti neist 1500. Tallinlastest on üle 0,4% (sh imikud ja lapsed) kodutud. Meie kliimas kodutu olla võib olla jube.

Ei taha isegi mõelda nende arvust, kellel puudub sissetulek või kelle suuõõnest hambaravi kättesaamatusest hambad sõna otseses mõttes suust välja mädanevad.

Sellistes tingimustes valitsusjuhi Eesti edusammudest rääkimine on kummaline. See paneb käsi laiutama. Jõukamate ühiskondade (Kreeka jt) abistamine või kaitsekulutuste kasvatamine teeb aga lausa sõnatuks. Oma inimeste saatustele teiste ühiskondade või tankide eelistamine on võigas.

Kodanikeühenduste erakondadest ees küürutamine on kummaline

Poliitika on Eestis monopoliseeritud. Põhilise osa otsustest langetab väikesearvuline „tüüri juures“ olev seltskond, keda teiste soovid ja arvamused suurt ei huvitagi.

Jutu järgi elavad Eestis demokraadid. Ühiskonnakorralduses aga domineerib järjest rohkem diktaat. Kui okupatsiooniajal olid ülimuslikud poliitbüroo seisukohad, siis iseseisvas Eestis oleme jõudnud ajajärku, kus otsuseid langetatakse üksikisikute tasemel ja vaid nende soovide ning vajaduste kohaselt. Isegi töötukassa vahendeid saab võimuladvik oma nägemuse järgi kasutada, rääkimata siis riigieelarves olevatest vahenditest.

Rääkimata sellest, et pole harjumuseks kuulata rahva tahet, on ka erakondades kaasarääkijate osa tühine. Parteide liikmeskonnad võivad küll ulatuda kümnetesse tuhandetesse, kuid sisuliselt on see butafooria - erakondade suunised pole ammu enam saadikutele täitmiseks. Tegemist on seadustatud jokk-fenomeniga, mille valitud on endale ise kujundanud.
Esindajate niisugune sõltumatus nende taga olevast parteist, rääkimata neid valinud rahvast, on aga halvim, mida ühele väikeriigile soovida.

Eesti on maailmakaardil väga väike riik. Oleme elanike poolest võrreldavad tänavaga mõnes suurlinnas. Arusaamatuks jääb, miks peitume esindusdemokraatia maski taha, lepime kellegi tõe kuulutamisega. Eriti veel, kui teame, et elanikud erakondi ei usalda. Uuringute andmetel usaldab neid vaid viiendik inimestest (erinevate küsitluste põhjal kõigub usaldus 18 – 26% vahel).

Oma tahte väljendamisel on rahvas aga kidakeelne. See eeldaks vabadust, kuid seda eestimaalaste sissetulekud enamasti ei võimalda – sõltutakse võimuladviku (riikliku või omavalitsuse) tujudest, olenemata sellest, kas peetakse õpetaja, arsti või muud ametit, ollakse kodanikuühenduse esindaja või ettevõtjast töövõtja. Oma leppimatust diktaadiga pole soovitav näidata. Kes näitab, põrkub ringkaitsele, teenib ära halvakspanu ja halvimal juhul kättemaksu. Halva mängu juures on parem teha head nägu. Vastasel juhul kaotatakse seegi pisku.

Võimuladviku soov suurendada ühiskonnas passiivsust ja omaenese sõltumatust on taotluslik. Abiks on erakondade rahastamiskord ja seaduskeskkond, täpsemalt valimis- ja erakonnaseadused. Finantsiline sõltumatus – riigieelarvest ja sponsorlusest tagatud tulubaas – võimaldab praktiseerida nn tagatubadele rajatud demokraatiat. Valimisseadus loob olukorra, kus on lihtne sokutada (eliidile) lojaalseid asjapulki otsustusnuppude juurde. Meie esinduskoda on täidetud taltsaste tegelastega, keda tegelikult juhivad strateegilised isikud valitsusest.

Ühiskonnas langetatud otsused peaksid põhinema huvigruppide ühisnimetajal, mitte väikese grupi dogmadel. Ühisnimetaja leidmine väikestes kogukondades poleks ju keeruline. Selleks tuleks esindusdemokraatia viljelemisel vaid teadvustada, et need kes valitud pole ilmtingimata kõige targemad, kompetentsemad ega paremad. Ja et esindatakse siiski inimesi, mitte umbmääraseid valimislubadusi ega parteiprogrammilisi seisukohti.

Paljud meie probleemid ei tulenegi niivõrd madalatest töötasudest ega kesistest sotsiaalsetest tagatistes, vaid meie viljeldavast ebademokraatlikust riigi juhtimisstiilist ja väärtushinnangutest. Raha vähesuse rõhutamise asemel oleks tarvis puhastada vaimupõld umbrohust: meie riigi kodanikud vajavad empaatiat, austust ja siirust.

Statistiliste näitajatega manipuleerimine (töötute arv, töötasud jmt), valetamine (butafoorse demokraatia viljelemine, viie jõukama hulka jõudmine, majandusedu mõistega manipuleerimine jne), ja isegi varastamine (ka riigikogulaste kuluhüvitised, tasud nõukogudest ja ebaproportsionaalselt kõrge töötasu on kodanike tagant varastamine), teevad elukeskkonna Eestis paljudele vastuvõetamatuks. Suitsupääsukese ja rukkilille kõrvale on tekkimas uued rahvustunnused – pettumus, käegalöömine ja viha.

Kuidas edasi? Üks toimuv lahendus oleks tõsta ausse kodanike, sh rahvaalgatuslike ühenduste seisukohad. Kodanikeühenduste erakondadest ees küürutamine on kummaline.

Monopoolsed ettevõtted lämmatavad Eestimaad

Demokraatia on valitsemisvorm, mille tunnuseks on kodanikkonna osalemine poliitikas ja võimude lahusus. Tunnen siiralt kahju, et demokraatia on devalveerunud. Otsuste langetamisel ei lähtuta elanike huvides, vaid kamraadlusest ja isiklikust ambitsioonikusest.
Igaüht puudutavates küsimustes tuleks otsuste langetamisel tugineda kõikide seisukohtade ühisnimetajale. See ei aga ei toimi riiklikul tasandil, miks peaks see siis toimima siis valdade tasandil.
Kohilas toimuv veeprojekt puudutab kõiki vallaelanikke, mistõttu selle mahu ja mõttekuse kohta tuleks elanike arvamust küsida. Seda aga ei tehta. Grupp seltsimehi langetab otsuseid isekeskis.
Investeeringute üheks argumendiks on hinna ja kvaliteedi suhe, tulevaste kulutuste optimeerimine. Kohila kulukas veeprojekt teeb vee aga mõttetult kalliks. Juba täna makstakse nimetatud teenuse (vee ja kanalisatsiooni) eest tallinlastest 46% enam. Liitri eest käiakse välja ligi 5 eesti krooni senti. WC korra eest laotakse letti kümneid sente (olenevalt loputuskastist 20-40 senti). Suur kulu on pesuveele. Vanniskäimine on luksus. Joogivee osa (see, millele kvaliteedi lihvimisel tuginetakse) tarbimises on tühine.
Konkurentsiamet leiab, et Tallinna vesi peab odavnema. Kohila vee hinnal on vaid kasvuruumi. Veeprojekti kaasatavad finantsvahendid teevad selle omahinna veelgi kallimaks. Edasistest hinnatõusudest pole pääsu, veetarbimine väheneb, see avaldab omakorda survet uutele hinnatõusudele.
Olen hämmingus, et vallavolikogu kasvatas äriühingu toetamiseks laenukoormust maksimumini. Äriühingu ja omavalitsuse rahade ühte taskusse pistmine on mulle mõistetamatu. Pere varade sidumisest äriga tuleks hoiduda, kuna äririskid on suured. Valla vahendid on aga ühispere vahendid.
Uurisin täna ühelt vanaproualt (keda kohtasin tänaval) arvamust veehinnast Kohilas. Vastus oli järgnev:
Nemad (pensionärist abikaasaga) tarbivad vaid ühisveeteenust, kanalisatsioonile eelistavad isiklikku kogumiskaevu. Kanalisatsiooni osa veehinnast (vesi + kanalisatsioon) moodustab ca 2/3. Vanniskäik on neile (nii nagu paljudele teistelegi) luksus, mistõttu pestakse jooksva vee all. Eelnevalt suletakse väljavoolu toru. Kahe inimese pesemisest tekkiv heitvesi hoitakse hommikuni vannis, misjärel see järgmisel päeval aiamaale toimetatakse. Kokkuhoid milline – settekaevu tühjendamise arvelt hoitakse kokku, loodust ei reosta.
Vee hinna edasine tõstmine vähendab tarbimist veelgi. Tarbimise vähendamine tõstab ühiku (liiter) kulutusi, kuna püsikulu on konstantne suurus.
Kohilas pole vee puudust. Kohati on seda isegi liiast. Pole harvad juhused, kus seda tuleb pumbamajast pinnasesse lasta joosta.
Inimestele võiks vee tarbimine soodsamaks muuta. Priiskav veeprojekt, mida Kohila harrastab, teeb selle aga keeruliseks.
Kaevetööde ajal eemaldatakse liiva-kruusa segune mass, mis toimetatakse minema. Asemele tuuakse teise fraktsiooniga, kuid analoogne materjal. Terve mõistus kasutaks endist materjali, kuid järgitakse kavandatut. Otstarbekas pole rajada ka trasse eluasemeteni, kus pole liitumisest huvitatuid. Liitumistasu on aga kopsakas, mistõttu huvilisi ei pruugigi palju olla.
Hinnasurve vee ja kanalisatsiooniteenuse hindade Kohilas jääb ka tulevikus suureks. Seda muidugi juhul, kui valla eelarvest teenust ei doteerita. Veehind on Kohilas Eestimaa kõrgemaid. Vaatamata vee küllusele jääb see kõrgeimaks ka tulevikus. Põhjuseid pole vaja aga kaugelt otsida – need peituvad omavalitsuse otsustes ja võimuladviku esindajate rahalembuses, kes äriühingu nõukogus istumise eest igalt veearvelt 2% oma taskusse pistavad.

Kodanikel ei jää muud üle, kui võimuladviku oodi kuulata ja kulmu kortsutada

Täna toimub riigikogus 2012. aasta riigieelarve teine lugemine. Võimuladviku esindajad kiidavad ühendkoorina eelarveprojekti kvaliteeti. Opositsioon viitab lombakusele. Mõttetutel vaidlustel ei tulegi lõppu, kuna eesmärkides puuduvad eelistused, paigas pole tulemuslikkuse mõõdikud. Peaminister jääb ka edaspidi oma otsuseid ülistama, need aga keda need puudutavad neid kiruma.

Prognoosidel tuginetakse indikaatoritele. Turgude käitumise indikaatoritest on olulisemad ettevõtete majandustulemused ja fiskaalpoliitika. Oluline on arvestada, et majandustulemusi ja paljude lemmikuks saanud abstraktset sisemajanduse kogutoodangut (tegemist pole klassikalise majanduse kasvuga, see sisaldab ka maksuraha kulutamist) ei saa ühte patta panna.

Turgude võimsamaks juhthoovaks on fiskaalpoliitika, kuna suur osa ressurssidest kuulub ümberjagamisele. Eestis jagatakse ümber kusagil 40% . Väide, et turud ei allu juhtimisele ei pea paika. Mõjutamine toimub ka alateadlikult. Arvamus, et rahamaailma on kaosesse tüürinud pangandus pole samuti adekvaatne. Selleni on viinud poliitiliste eliitide suhtumine maksustamisesse ja ühisvarasse.

Ka paljud hädad Eestis saavad alguse riigi eelarvepoliitikast. Olgu selleks siis elanike kasinas sissetulekud, proportsionaalselt kõrged jaehinnad või siis sotsiaalsete gruppide kihistumine.
Selle asemel, et valitsemiskulude laristamisele piir panna istub käputäis nupukais kinniste uste taga ja nuputab, kuidas kodanike taskust veelgi suuremat obrokit välja meelitada. Maksumaksja võlakoormus kasvab.
Eestlaste välisvõlg kasvas eelmisel aastal 136 protsendini sisemajanduse kogutoodangust. Elaniku kohta tuleb seda 14701 EUR. See oleks veelgi suurem, kui elanike arv tegelikkusega vastavusse viia. Tulem on saadud 1,34 mln inimese vahel jaotamise teel.
USA välisvõlg oli 45836 USD ehk ca 32800 EUR elaniku kohta, mis on keskmise elaniku kuupalgaga samas suurusjärgus. Kritiseerime suurriiki, omal on elaniku kohta pea kaks korda suurem võlakoormus. Demograafiline struktuur töötab samuti Eesti kahjuks.

Eesti riigi ja kodanike laenukohustuste vahekord näitab, kuidas valitsus suhtub kodanikesse – maksudega kasvatatakse elanike väljaminekuid, riigi laenukohustused veeretatakse samuti nende kanda.

Mul puudub ülevaade elanike võlakoormuse jaotusest. Ma ei tea, milline osa on läinud eluasemele, milline hariduse omandamisele, raviteenuse ostmisele, milline lihtsalt tarbimisele. See aga polegi oluline. Oluline on see, et inimeste laenukoormus on väga suur, valitsusel aga väike. Paljud ühiskonnaliikmed on toimetulekuraskustes. Teistest suuremaid kulutusi tehakse toiduainetele, raviteenusele (omavastutus suurimaid ELs, vist 24%), riigilõivudele. Eestlaste reaalne maksukoormus on teistest kõrgem, välisfirmad naudivad aga siinset maksukeskkonda.
Maksustamisest siit: http://eveges.blogspot.com/2011/09/nailiselt-madalate-maksudega-eesti.html

Riigi rahanduspoliitika tugineb eelarvele, see aga ei soosi eestlaste elujärje paranemist. Seaduskeskkond ei võimalda lähenemistes ka korrektsioone teha. Ühisreeglid Eestis ei tugine ühiskondlikul kokkuleppel, vaid väikese seltskonna diktaadil. Kodanikena ei jää meil muud üle, kui vaid võimuladviku iseendale kirjutatud oodi kuulata ja kulmu kortsutada.

Eesti oleme Meie, mitte nemad

Eestit pole keeruline mugavaks elupaigaks muuta. Selleks pole vaja isegi lisaraha, piisab suhtumise muutmisest – riik oleme Meie, mitte poliitiline eliit.

Võimuesindajad kiidavad Eesti riigi rahandust, imetlevad seda ka teised valitsused. Nad ei tule isegi selle peale, et riik oleme Meie, mitte nemad.

Hinnangud on subjektiivsed. Poliitiline eliit imetleb Eesti riigi käekäiku, lähtub seejuures vaid oma huvidest. Kiitmisel ka põhjust – kodanikud on õnnestunud võimu teenistusse rakendada. Valimisseaduse ja erakonnaseaduse taustal sarnaneb Eestis iga kodanikualgatus piniseva sääsega elevandi saba ümber. Tegemist on (vähemalt demokraatia ühiskondades) imega, millest iga diktatuurikepikest ihaldav grupp võib vaid unistada.

Abstraktsel Eestil puuduvad võlad, raskusi ei tunta eelarveridade kokku klapitamisega. Kodanikud ägavad samal ajal võlakoorma all – laenukohustused on kõrged, kulupool seljatab jõuga tulupoole.

Ajal, mil paljud kodanikud on toimetulekuraskustes jätkab võimuladvik oodi kirjutamist. Tegemist on käegalöömisele suunatud unelauluga.

Meenuvad kunagised Venemaa okupatsiooniajad. Avalikes kohtades räägiti siis üht, omaseltsis teist. Kunagised ajad on jõudnud tagasi – võimuladvik (koos hästi toidetud kaaskonnaga) joriseb ühte, ülejäänud hoopiski teist viit.

Eestis toimuvale tuleks objektiivne (ühisseisukohast lähtuv) hinnang anda. Koos võiksime analüüsida saavutatut, kavandada edasisi tegemisi.

Ma ei tea, mida mõtleb väikesearvulise kogukonna enamus, kuid arutelud, mida olen jälginud, milles olen osalenud, kinnitavad, et midagi on ühistegemistes väga valesti.

Migratsioonivoogude järgi võib Eesti elukeskkonda võrrelda põrgutulega, mille eest põgenetakse. Põrgutuld meenutavad reaalsissetulekud, mille kraadideks on esmatarbekaupade põhjendamatult kõrged hinnad ja teistest ühiskondadest häbiväärselt madalad sissetulekud (töötasud, sotsiaalsed tagatised). Ainsad, kes põrgutuld distantsilt saavad vaadata on poliitiline eliit (koos kaaskonnaga), monopolistidest ettevõtjad ja väliskontsernid, kellele on maksumaksjate ponnistuste arvelt loodud maksuparadiis. Ülejäänuid see kõrvetab.

Kui ühte asja lõpmatuseni korrutada, siis pidavat (meeleelundite survel) see ka reaalsuseks muutma. Võin vaid oletada, et Eesti „edulugu“ tõsisena võitjate arv polegi tühine. Kuna tegemist pole aga suletud süsteemiga, siis ammutavad paljud infot ka mujalt (ei piirdu eliidi pressiteadeannetega), siis võin oletada, et poliitpsühhoosile allumatute on kordades suurem. Demokraatlikes elukeskkondades ühiskonnaliikmete meelsuse teadvustamine pole keeruline. Diktaadi tingimustes on see aga võimatu.

Eesti poliitiliselt eliidilt tuleks mingil teel (enese tegemistele) oodi kirjutamise õigus konfiskeerida. Vastasel korral oodatud muudatusi pole loota, kuna nende eelduseks on enesekriitika ja puuduste teadvustamine. Voorustele pühendumine hoiab stagnatsioonis, see aga ei võimalda allakäigutrepil suunda vahetada.

Valimissüsteem lämmatab ühtsuse

Ühtekuuluvustunne on aare, mille lihvimisest ei tohiks väsida. Vastandumise asemel võiksime panustada ühtsusesse.

Ühiselureeglid Eestis põhinevad diktaadil, mis on voolinud vihast ja vaenust rahvustunnuse. Vaatamata väikesearvulisele kooslusele pole ühtsuse saavutamine sellises elukeskkonnas võimalik. Võrrelge inimeste pilke kodumaal ja mujal. Üksnes sellele mõtlemine ajab kananaha ihule.

Uskumatu – kuidas saab haritul rahval olla nii juhm ja rumal võimuladvik. Veelgi uskumatum on aga see, et need juhmid on võimelised ka teisi juhmusega nakatama. Võtame kasvõi USAs sirgunud presidendi, kes oskab juba valetada nii, et suu ei suitse. Ta ei punasta isegi Ärma talu finantsskeemidest, puhkuse ajal „töötamisest“, töökohustuste (Põhiseaduse täitmise järelvalve) mittetäitmisest rääkides. Tegemist oleks justkui peaministri klooniga.

Valimissüsteem ja erakondade rahastamine lämmatavad kõik ühtsusele suunatud ponnistused. Antsipid on tagajärg, mitte põhjus.

Andrus Ansipit ei saa isevalitsemises süüdistada

Politoloog Agu Uudelepp ütles täna oma kommentaaris, et kuningriiklaste ammune unistus on täitunud, kuna Eestil on lõpuks isevalitseja, kes võib rahumeeli nentida: "Riik, see olen mina!"
http://www.ohtuleht.ee/450649

Mul on tunne, et rahulolematus paeministri isiku suhtes võtab peagi tormi mõõtmed. Ma ei imestaks, kui isegi tema lähedased kamraadid talle selja pööravad. See aga ei muuda ühiskonnakorraldust kodanikukesksemaks. Kui siis vaid korraks – isikukultuse surve uuega kohanemise ajaks vaibub, siis aga ajab selja taas sirgu.

Minu arvates puudub Andrus Ansipi isevalitsemises süüdistamisel põhjendus. Kui kaaskond koosneb isiklikule ambitsioonidele ja kasuahnusele orienteeritud pärdikutest ja keskkond seda nõuab, siis hakkaks igaüks isevalitsejaks, uskudes seejuures seda, et mõttevõimeta ullikeste keskkonnas ongi see parim.

Seaduskeskkonda kodanikekesksemaks kohendamata pole vahet, kes tippu mehkeldatakse – igal juhul tehakse temast isevalitseja.

Võiksime lõpetada detailsete teemade üle arutlused, pühenduda vaid ühele: valimissüsteemi muutmisele. Pole põhjust arutlustega ennast üles keerata.

Selliste teemade nagu euroühenduse abipaketid, huvigruppide töötasud, riigieelarve, majanduskeskkond, haldusreform jmt aruteludel puudub mõte. Tulem avaldub vaid omavahelistes süljepursetes.

Selleks, et arutelud kannaksid vilju tuleb muuta otsustusprotsessi, mis peaks toimima ühtpidi (alt üles), toimib aga teistpidi (ülevalt alla). Otsustusjõgi tuleb õigetpidi voolama panna.

Otsustusjõe sängi kohendamiseks tuleb teha parandusi valimissüsteemis - kärpida poliitilise monopoli tiibu, kasvatada need kodanikuühendustele. Seda suudame vaid üheskoos. Selleks tuleb huvigrupiidel koonduda ühe lipu alla. Valimissüsteemi muutmise lipu alla koondumine ei tohiks aga küll üle jõu käia.

Põllumajandustoetusi tuleks vähendada

„Toetuste“ harrastamine on üheks põhjuseks, miks EL (sh Eesti) konkurentsivõime langeb. Turumajanduse reeglite eiramisega pissitakse vastu tuult. Põis saab tühjaks, kuid eritis lendab vales suunas.

Toetused meenutavad mulle okupatsiooniaega, mil varustaja positsioon oli oluline. Tegemist oli sahkerdamis- ja pugemisoskust nõudva ametiga. Toetuste saamisel on vajalikud samad isikuomadused.

Ühe ettevõtte või ürituse toetamisega lämmatame teisi. Probleem ei väljendu üksnes riikide vahelistes tegemistes, vaid see laieneb ka kohalikule tasandile.

EL toetused pole kingitus, tegemist on meie endi taskust tulevate summadega. Arvamus, et EL on igiliikur, kust kõik toetusi saavad on ekslik – kõik maksvad peale.

Ma nõustun sellega, et ilmastikueeldused Eestis on kesised, nõustun ka sellega, et teistele ühendusliikmetele eraldatakse proportsionaalselt kõrgeid põllumajandustoetusi, kuid ma ei nõustu sellega, et selle asemel, et nõuda teistele eraldatavate toetuste langetamist pühendume nende kasvatamisele.

Kodanikud vajavad empaatiat, ausust ja siirust

EPL:
Mis tunne on olla eestlane ja kes on üldse eestlane? Olen hakanud sellele mõtlema viimasel ajal teravalt silmatorkavate võrdluste pärast.
Meie koolides on nii, Soomes naa, meie õpetajate palk on selline, Soomes elu selline, Soomes elab üksik-ema rahulolevalt sotsiaalabist, aga kes ei teaks, kuidas elavad Eestis üksikemad. See näib ju lausa mõnitamisena. Ja nii kasvab vimm, sest kusagil mujal on elu helge, aga näe meile siin Eestis tehakse pidevalt liiga…
http://www.epl.ee/news/arvamus/vordlus-soomega-tekitab-enesehaletsust.d?id=60950145

Eesti probleemid ei alga madalatest töötasudest ega sotsiaalsetest toetustest. Tegemist pole põhjustega, vaid tagajärjega.

Probleemid saavad alguse ebademokraatlikkust riigi juhtimisest, ebavõrdsusest ja väärastunud väärtushinnangutest, mida kogukonna tegemistes viljeletakse.

Väärtushinnangud, mis põhinevad statistiliste näitajatega manipuleerimisel (töötute arv, töötasud jmt), valetamisel (demokraatia viljelemine, viie jõukama hulka jõudmine, majandusedu jne) ja varastamisel (isegi riigikogulaste kuluhüvitised, tasud nõukogudest ja ebaproportsionaalselt kõrge töötasu on kodanike tagant varastamine), teevad elukeskkonna Eestis põrguks.

Raha puuduse rõhutamise asemel võiksime vaimupõllu umbrohust puhastada: kodanikud vajavad empaatiat, ausust ja siirust.

Teaduslik info pole lõplik tõde

EPL:
Hüdrobioloog Kai Künnis-Beres väitis laupäevases Eesti Päevalehes („Teadlane: ravimijäägid ohustavad Läänemerd”, EPL 29.10), et hormonaalsetest rasestumisvastastest tablettidest pärit naissuguhormoonid jõuavad inimese organismist edasi kanalisatsiooni ning sealt edasi veekogudesse, ohustades elusolendeid.
http://www.epl.ee/news/arvamus/beebipille-ei-pea-kartma.d?id=60879919

Nagu arvata võis sellise väitega arstkond ei nõustu.
Igat seisukohta annab põhjendada. Kui muud ei aita, siis saab tugineda mõnele uuringule.

Üksikuid uurimistulemusi ei tasuks aga kullana võtta. Muutuvad moed ja kombed, muutuvad uurimistulemused.

Meenub lapsepõlve aeg, mil lasteaias sunniti kalamaksaõli neelama. Jube protseduur oli. Kümmekond aastat hiljem tunnistati toode (vist rasvasuse tõttu) organismile kahjulikuks. Peagi tõestati, et tegemist on ikka kasuliku tootega.

Iga ühend suurtes kogustes on mürk, optimaalses aga kasulik.

Ühendi leidumise looduskeskkonnas määrab ruum. See, kui katsetamistulemused mõnes piirkonnas näitavad üht, ei tähenda, et tulemit saab laiendada üleüldiseks.

Lisaks ruumile mõjutab tulemit aeg. Täna võime saada ühe tulemi, homme juba teise.
Näidake mulle suure tulubaasiga ravimifirmade tõsiseltvõetavaid oponente. Pole neid meie peaministril (kõigist saavad savisaarlased), pole neid oligarhidel:-)))

Arstide kommentaarid ravimite kohta pole tõsiseltvõetavad. Nende ravimifirmade lõa otsas olemine ja isiklik kasuahnus pole saladus.

Haldusreformile saab läheneda teisiti

Kas keegi oskab defineerida mõistet „kvaliteetne avalik teenus“, mille taha nii agaralt soovide ja võimaluste tasakaalu viimise eiramisel poetakse.

Haldusreformist pole pääsu – ülevõimete elamine ja ressursside tuulde loopimine pole jätkusuutlik.

Haldusreformi ei tuleks aga taandada üksnes omavalitsuste pärusmaale. Reformida (efektiivsemaks ja taskukohasemaks muutmine) tuleks kogu haldusstruktuur.

Oleks minu teha, siis jagaksin esimese sammuna strukturaalsete üksuste arvu (sh isikkoosseisu) kahega. Edasi vaataks, kas sellest piisab või tuleb tehtut korrata. 12 ministeeriumi asemel jätaksin 6, 24 ameti asemel 12 jne.

Reformile tuleb saada kõrgema võimukandja (rahvas) heakskiit, mistõttu ettepanek tuleks panna rahvahääletusele.

Haldusreformile saab läheneda teisiti – teenus sõltub võimalustest, mitte soovidest.

Mida liita, kaotada või juurde tekitada on tehniline küsimus, mis sõltub ühiskondlikust kokkuleppest. Olulisem on rahaline efekt, mis võimaldab eestlaste elujärge parandada.

Elujärg ei põhine umbmäärasel avalikul teenusel, vaid sellel, kui palju kaupade ja teenuste konverteerimiseks krõbisevat taskus on. Kodumaalt põgenetakse mitte omavalitsuste või ministeeriumide vähesuse pärast, vaid seetõttu, et eluga ei saada hakkama.