Ka halb eeskuju on nakkav

 

Riik saab normaalselt toimida üksnes siis, kui kodanike tagant varastamine lõpeb. Me pole nii rikkad, et varaste jõuke poputada.

Eestis varastavad kõik, kel ressurssidele juurde pääs. Teistsuguse lähenemisega inimestele on ametitesse pääs blokeeritud. Varaste ringkaitse toimib - sina mulle, mina sulle.

Ühisvara ärastamiseks on erinevaid võimalusi. Populaarsemad viisid paistavad olevat riigihanked (mina hanke, sina komisjonitasu), pseudoametid, sihtasutuste rahavood, kuluhüvitised, fiktiivsed arved.

Ühisvara isiklikes huvides kasutamine on Eestis normiks. Kõrgemad vennikesed teevad ees, väiksemad teevad järele. Demokraatlikes riikides astuvad isegi kõige perspektiivikamad poliitikud riigi vahenditega sahkerdamise kahtluse korral, Eestis hämatakse ja jätkatakse rahva tagant varastamist.

Viimaste päevade keskmes on Elmar Vaher. Politsei ja Piirivalveameti  peadirektori (puhkuse ajal) asutuse krediitkaardiga ostetud kallihinnalised kõrvaklapid ei mõjuta küll riigieelarvet, kuid sellist träni soetavad endale kümned tuhanded riigi ametis olijad. Maanteeameti peadirektor soetas ATV, kaamera ja muu pudi-padi, korraldas külluslikke suusareise ja muid pallisid. Üksikult võttes meeste teod riigi finantsvõimekust ei kõiguta, kuid kui sarnast lähenemist harrastavad kümned tuhanded, siis on asi hull. Lisaks finantsvõimekuse kõigutamisele teeb lähenemine laastamistööd ka eestlaste eetika- ja moraalinormides. Ka halb eeskuju on nakkav.

Mõne lennukiga konkurentsis ei püsi

Vaatamata pikaajalisele tegutsemisele ja kopsakatele rahasüstidele, on Eesti lennufirma arvetel suhteliselt tühised summad. Estonian Air on varatu – hinnangute järgi ei suutvat ettevõte lunastada üle kümne protsendi kohustustest. Ees on piinlik pankrotiprotsess, kuid ka selleks ei pruugi finantsvahendeid piisata.

Estonina Air`i rahavoogude bilansi muutmiseks rakendati erinevaid strateegiaid (tulude kasvatamine, kulutuste optimeerimine, partneritele panustamine jne), kuid (aastases kontekstis) kasumisse ei jõutud. Alates 2006. aastast mängiti kahjumi suurenemise ja vähenemise mängumaal. Estonian Air ei saanud doteerimiseta majandada, see saigi ettevõttele saatuslikuks. Sellised on reeglid – lennufirmad peavad ise toime tulema ja olema konkurentsivõimelised. Vaatamata ebaõnnestunud aastakümnele, jätkame oma jonni ajamist. Jätkame ebareaalsete sihtide püstitamist ja emotsionaalsusel põhinevate põhjenduste esitamist. Maksumaksja raha lendab jälle tuulde. Pingutame selle kogumisega, kulutame kergekäeliselt.

Tark pidavat õppima teiste vigadest, meie ei õpi enda omadestki. Nime muutmine (Estonian Air Nordic Aviation`ks) probleeme ei kõrvalda.

Mõne lennukiga pole võimalik konkurentsis püsida, enamale ei jätku meil aga reisijaid. Pisiriikidel pole mõtet oma lennufirmasid üleval pidada. Soovid võiksid põhineda reaalsusel, mitte utoopilistel unelmatel.

Lennunduses on püsikulud kõrged, see teeb kasumiläve ületamise keeruliseks. Vanadel olijatel on selle murdmisel eelis –nende lennukipark on odavam, kütuse eest makstakse odavamat hinda. Konkurents ja madalad kasumimarginaalid lennunduses ei süvenda Estonia Airi järeltulija tegemistesse optimismi. Kütusehinnad ja finantskulud on olnud languses, kuid kui need suuda muudavad, siis on meie lennufirmal hing kinni – suuremate ja väiksemate lennufirmade teenuste osutamise omahindade vahed kärisevad veelgi.

Eesti Energiale on taganud edukuse tema monopoolsus Eesti turul. Lennupiletite tariifide suvaline tõstmine pole aga mõeldav, siis jääksidki lennukid pooltühjadena õhku tõusma. Hinnad peavad olema turul konkurentsivõimelised.

Kasumita ettevõtlus pole jätkusuutlik. Arved tuleb tasuda, laenuraha hind teenituga lunastada. Uuel lennufirmal puudub kreeditoride (tarnijad, kliendid, finantsasutused jt) usaldus. Pärast Estonian Air’i maksmata jäetud arveid tuleb selle võitmiseks mitu aastat pingutada, alles siis võivad kreeditoride rahakotid taas avaneda. Nordic Aviation tegutseb Estonian Airi`st keerulisemates tingimustes, mistõttu tuleb arvestada suuremate lisakulutustega (riskiastmest tulenevad hinnatõusud ja lühemad maksetähtajad). Selline on reaalsus, mida tuleb ettevõttesse raha paigutamisel arvestada.

Korporatiivses ühiskonnakorralduses moraali- ja eetikareeglid ei toimi

Õiguskanstleri nõuniku Marje Allikmetsa arvates tuleks erihooldekodudes ja psühhiaatriahaiglates toimuvaid väärkohtlemisi tõhusamalt uurida. Ta lisab: „Hooldekodus suri kõhulahtisust kurtnud mees. Valgamaal sattus hooldekodu elanik järve ja uppus. Hooldekodust lahkunud mees leiti surnuna. Wismari haiglasse ravile toodud narkomaan lämmatas voodi külge seotud palatikaaslase. Psühhiaatriahaiglas ravil olnud naine tegi enesetapu. Need on mõned meedias avalikkuse tähelepanu pälvinud mitteloomulikud surmajuhtumid hooldekodudes ja psühhiaatriahaiglates.“ http://arvamus.postimees.ee/3392193/marje-allikmets-surnud-ei-lobise-mis-toimub-hooldekodu-kinniste-uste-taga

Korporatiivses ühiskonnakorralduses moraali- ja eetikareeglid ei toimi. Ringkaitsed on tugevad – need toimivad tervishoiuvaldkonnas, omavalitsustes, poliitikas, toimivad kõikjal. Võimuesindajad eiravad kodanike õigusi, teevad enesele meelepäraseid seadusi, interpreteerivad neid oma tahtmisi, Süütuse presumptsioon on A ja O,  kõik muu on teisejärguline. 

Demokraatlikes riikides kaitseb kodanike õigusi moraalikoodeks ja kohus, Eestis ainult rahapatakas. Isegi kohtusse minek pole kodanikele taskukohane. Korruptsioon vohab igas valdkonnas. 

Minu tuttavale tasus jaapanlasest arst (neerukivide eemaldamisel tehtud kannatuste pärast) 2004.aastal 300 000 dollarit. Üksnes väga head arstid pääsevad kahjutasudest, see aga innustab patsientidele panustama. Õiguse jalule seadmiseks kulutusi teha ei tule. Erapooletud institutsioonid hoiavad pahedel hoolsalt silma peal. Eestis lõpetati kunagise olümpialase ja hilisema ujumistreeneri Valentin Partõka surma põhjustanud perearsti süüteo menetlemine. Pretendendid sellistest juhtumitest koosnevadki.

Maksusüsteem vajab lahti arutamist ja lihtsamaks tegemist

„Arenguriikide jaoks on tähtis õige majanduspoliitika – näiteks erasektori arendamine, ettevõtlust soosivate maksusüsteemide korralik tööle rakendamine ja varimajanduse piiramine,“ ütles rahandusminister Sven Sester. „Lihtne ja selge maksusüsteem oli ka üks Eesti arengu mootoreid.“

http://arileht.delfi.ee/news/uudised/sven-sester-lihtne-ja-selge-maksususteem-on-olnud-eesti-majanduse-arengumootor?id=72675437

Eesti maksusüsteem pole lihtne ega selge. Maksud pole üheselt mõistetavad (suur varjatud maksustamise osa) ega maksja poolt kontrollitavad (maksta tuleb ka siis kui puudub sissetulek või ollakse toimetulekuraskustes). 

Suureks probleemiks on kõrged maksumäärad. 

Maailmapanga analüüsid (need, mis arvestavad ka varjatud maksustamist) kinnitavad, et eestlasi maksustatakse teistest kõrgemini. 

Eesti maksusüsteemi lombakus võimaldab salatseda, soosib (maksude ja sotsiaalsete tagatistega) trikitamisi. 

Abstraktsete näitajate ja ebaadekvaatsete hinnangute andmise asemel võiksime mõista, et kohalik ettevõtlus ei suuda liigrasvunud riiki üleval pidada. Pole üldsegi ime, et Eestis kasvab nõudlus toiduabi pakkide järele, reaaltulud vähenevad aga isegi majanduskasvu tingimustes. 

Maksusüsteem vajab lahti arutamist ja lihtsamaks tegemist.

Seadusi ei tohi ka üllastel eesmärkidel rikkuda

Riigilõivumäärade tõstmised on inimesed nii tuimaks teinud, et silm nende tõstmise juures enam ei pilgu. Tegemist on aga tõsise seaduserikkumisega. Riigilõivude kasvatamine maksutulu kasvatamise eesmärgil on seadusevastane tegevus.

Valitsus kavandab uusi määrade muudatusi. Põhjenduseks tuuakse see, et mõningaid määrasid pole aastaid muudetud. Paljude määrade hüppeline tõstmine vaikitakse maha. Riigilõivumäärasid on kergitatud jõudsalt vaatamata sellele, et riigilõivuseadus nõuab kulupõhimõtte järgimist. Määrad ei tohi ületada protseduurilisi kulutusi.

Riigilõivumäärade muutmise tendentsid kinnitavad, et Eestis kasutatakse riigilõive ka kodanike maksustamiseks. Kui see on nii, siis on tegemist tahtliku seaduserikkumisega, millele peaksid järgnema sanktsioonid. Kuluhüvitise seadust annab mitmeti tõlgendada, kuid riigilõivuseadus sellist mängumaad ei anna. Ametiasutused (notarid, kohtud, autoregistrid jt ametiasutused) jätkavad aga suuremate summade kasseerimist. Seaduste eiramine ei peatu, sanktsioone ei järgne.

Eestlaste palgatasemete juures pole sõiduvahendi registrisse kandmise 130 euro suurune kulu usutav. Abielulahutuse registreerimiseks tehtav kulu (100 eurot) pole tõepärane. Sellised on riigilõivud, mis nendele toimingutele kehtivad. Ka 60 euro suurune riigilõiv passi vahetamise eest pole põhjendatud. Tegemist on ju keskmise palgasaaja kahe päevapalgaga (II kv mediaanpalk 794 eurot). Kohtus oma õiguste kaitsmine jääb keskmise sissetulekuga eestlasele unistuseks.

Valitsus põhjendab riigieelarvega kaasnevaid riigilõivumäärade muutmisi sellega, et mõned riigilõivumäärad on püsinud aastaid samal tasemel ning need ei katvat üldise hinnatõusu tingimustes kaasnevaid otseseid kulusid. Arvutusi põhjendusele ei järgne, exceli tabelit ei näidata.

Kui 2008. aastal maksis sõiduvahendi registrisse kandmise riigilõiv 63.91 eurot (1000.- krooni), siis praegu on see 130 eurot. Kasv üle 100 protsendi. Aasta eest oli passi väljastamise riigilõiv 28,76 eurot, nüüd 60 eurot. Kasv üle 100 protsendi. Näited kinnitavad, et riigilõivumäärade kehtestamisel ei järgita kulupõhimõtet. Kümne aasta tarbijahinna kasv oli kõigest 43 protsenti, riigilõivud kerkisid enam.

Riigilõivumäärad on meil kõrged, seaduste eiramine aga jätkub. Vaatamata isegi sellele, et ka riigikohtu põhiseaduslikkuse järelvalve kolleegium on juhtinud tähelepanu (õiguskantsleri 2014. aasta 22. detsembril esitatud vaidlustuse kontekstis) sellele, et kulupõhisest kõrgemad riigilõivumäärad on põhiseadusega vastuolus ja et riigilõivudega riigile tulu teenimine ja muude kulutuste finantseerimine pole seaduslik tegevus. Kui tahame olla õigusriik, siis järgigem seadusi. Ka jõupositsioonidel olijatel tuleb seda teha. Seadusi ei tohiks isegi üllastel eesmärkidel rikkuda, see tekitab ühiskonnas kaose.

Riigilõivudest laekub riigikassasse kopsakas summa. Oluline pole aga isegi see, kas summad, mida riigilõivudena kogutakse, on suured või väikesed. Oluline on teadmine, kas seadusandja võib seadustele valikuliselt läheneda. Kas ühtede paragrahvide (nt kuluhüvitiseseadus) ees kummardamine ja teiste (riigilõivuseadus, põhiseadus) peale sülitamine on õige tegu?

Eestis on otsustusõigus üksnes neil, kes kuluhüvitist saavad

Kahju, et meie ühiskonnakorralduse suundade üle otsustab käputäis inimesi. Sellest probleemid ühiskonnas algavadki. Isiklike huvide domineerimine hukutab isegi kaljuna seisva riikluse.

Arutelud põgenike (ehk immigrantide) vastuvõtmise (või mitte vastuvõtmise) üle väsitavad. Mina neid enam ei loe. 

Probleem pole ju üldsegi immigrantides, vaid otsustamisprotsessis. Oluline pole immigrantide arv, vaid see, kes selle numbri välja käib. 

Võiksime emigrante isegi enam vastu võtta, kui seda vaid peale ei surutaks.

Vabadus tähendab otsustusvabadust. Kahju, et meie ühiskonnaliikmetel seda pole. Eestis on otsustusõigus üksnes neil, kes kuluhüvitist saavad.

Kas pole kummaline?

Kaalus allavõtmine on imelihtne

Kaaluallavõtmisega teenitakse suuri summasid. Nii nagu kiilaspäisuse ja muu enesetunnet halvendava hälbega tegelemisega. Ülekaalulisi hullutatakse erinevate võtetega, kuid need pole tulemuslikud. Ainevahetused ja aktiivsused on inimestel erinevad, seetõttu ei saa tulemused sarnased olla.

Enne oma kogemuste juurde asumist lisan, et paksud inimesed mulle meeldivad. Seda muidugi siis, kui nad ennast oma kestas mõnusalt tunnevad. Tüsedate hulgas tundub vähem egotsentrilisi inimesi olevat.

Minu kehakaal on ületanud sadat kilo. Pool aastat tagasi kaalusin (182 cm pikkuse juures) 92 kg. Ratsionaalse inimesena teadsin, et ülekilodest vabanemiseks on kaks teed: tuleb vähem süüa või enam kulutada. Mingid ravimid ei aita. 

Tahtejõuetu inimesena polnud valmis meeleelundeid kiusama. Seetõttu ei tulnud dieedid ega toidupiirangud kõne alla. Otsustasin füüsilise aktiivsuse kasuks. Trennidest ei piisa. Valisin tegevuse, kus tuleb liikuda ja suhelda. 

Pool aastat hiljem kaalun 78 kg. Oma osa kehakaalu langetamises on ka väiksematel toidukogustel, kuid see ei tulene piirangutest, vaid tegemistest. Kui oled hõivatud meelepäraste tegemistega, siis ei mõtle söömisele - ei lase Pavlovi refleksil enda üle võimust võtta.