Kõik peavad ühiskonna tegemistes kaasa rääkima

EPL: Andres Herkel: 2014 - veel üks kaotatud aasta. http://epl.delfi.ee/news/arvamus/andres-herkel-2014-veel-uks-kaotatud-aasta?id=70451029

Uute erakondade loomine pole lahendus. See süvendab kaost veelgi. Lähenemisi muutmata jäämegi konstateerima, et elame illusioonides. 

Demokraatial on erinevaid vorme, kuid sisu on üks – üldust puudutavad otsused peavad alluma enamuse tahtele. Võimuvõitlus käib igavesti, kuid see ei tohiks piirduda seisukohtade manipuleerimisega ja positsioonide üle kraaklemistega. 

Poliitilisi lähenemisi muutmata jäämegi statistilistele numbritele panustama ja naerma nende üle, kes neid numbreid usuvad.

Kunagi piisas vastandumisest, enam ei piisa. Programmidogmade kummardamine pole lahendus. Neid saab interpreteerida, üksikuid punkte subjektiivsuselt ületähtsustada või alahinnata. Programmidogmadel põhinev tegemine pole tulemuslik. Olenemata isegi sellest, kes nende taha kogunevad. 

Elame pisiriigis. Ühest riigi otsast teise sõitmiseks kulutame üksikuid tunde, meie manipuleerime demokraatia põhitõdedega. Kirjutame programme ja kraakleme. Igal ühel peab olema võimalus ühiskonna tegemistest kaasa rääkida. Grupeeringute poolt nende endale krabamine pole õige.

Edu nauditakse millegi või kellegi arvelt

Edu ja ebaedu on suhtelised mõisted. Mis ühele paigutub edu alla võib teisele paista ebaeduna. Edu nauditakse millegi või kellegi arvelt.

President väidab oma aastalõpuinterjuus, et Eesti on olnud riigina edukas. Paljud nii ei arvata. 

Seisukohtade erinevus tuleneb võrdlusbaaside erinevusest. Edukus ei saa seisneda selles, kui sündivus väheneb, need aga, kel selg kandma hakkab kodumaalt jalga lasevad. Edukus ei seisne ka selles, kui eestlasi sureb narkosurma teistest enam, kui tervena elatud aastad jäävad ühenduskaaslastest lühemaks. Edu ei seisne sotsiaalsete gruppide ebavõrdses kohtlemises. 

Kui edu all mõelda seda, et eestlased on leplikud võimu lauslolluste suhtes, siis on presidendil tuline õigus - eestlased on üllatavalt leplikud ja sallivad. 

Postimees: President Toomas Hendrik Ilves rõhutas oma aastalõpuintervjuus, et Eesti edu on olnud selles, et me oleme suhteliselt sallivad. http://www.postimees.ee/3035053/president-eesti-edu-on-tulenenud-meie-sallivusest

Valimiseelne aeg on tore

Toimumise ajast olenemata panevad riigikogu valimised alati poliitkatla mulisema. Nelja aasta tagant supleme lubaduste lainetes. Siis leidub lahendusi ka kõige keerulisematele probleemidele. Otsustajad pakatavad optimismist, tänavatelt ja voldikutelt vaatavad vastu nende sõbralikud pilgud.

Valimisjärgne periood on teistsugune – see meenutab uusaastaööle järgnevaid päevi, mil õues vedelevad põlenud rakettide kestad ja prügikastide ümbrustesse ilmuvad okkaid maha langetavad kuused. Probleemide lahendustele ilmuvad üleöö takistused. Optimism kaob, poliitilistelt lubadustelt langevad okkad. Ülespoole pöördunud suunurgad langevad alla. Tegevus liigub võimukoridoridesse, tulemit teadustab Riigi Teataja.

Toimuva mõistmiseks tuleb süüvida põhjustesse. Valituks osutumine on privileeg. Valimissõela läbimise nimel tasub pingutada, kuna siis kehtivad teistsugused reeglid. Mandaat annab õigusi, kohustustest ei räägi. Isegi töölt võib puududa, kopsakas sissetulek jookseb selletagi. Tekib maksuvaba kulutuse õigus. Kulutusteks eraldatud rahasumma ületab koguni keskmise eestlase kuupalga. Tegevusaruandlust ei ole. Seadusepügala väänamise eest kartsa ei pisteta. Kui keegi üritabki faktidega pätiks tembeldada, siis annab tõendusmaterjali riigisaladuseks kuulutada.

Hirm on aga distsiplineeriv faktor. Kui see puudub, siis muututakse isekaks ja enesekeskseks.

Teistsuguste reeglite järgi elamine ei võimalda õige mätta otsast protsesse hinnata. Siit tulevad valed otsused (ühiskonnaliikmete ootustele vastupidised), mida Toompeal langetatakse. Oleks valimiseelsete lubaduste elluviimine kohustuslik, saaksime kuidagigi protsessidesse sekkuda, kuid ka see võimalus on ära lõigatud. Sellest meie probleemid.

Kaootilisus seadustegevuses tekitab kaose ühiskonnas. See aga nördimuse ja käegalöömise meeleolu ühiskonnaliikmes. Samasooliste kooseluseadus, töövõimetusreform, valimisseadus, erakonnaseadus, eripensionide seadus ja paljud teised seadused pole kodanike esindajate kehtestatud. Seda on teinud teised.

Selleks, et üldsust esindada, tuleb orienteeruda ühiskonnaliikmete eelistuste eelistustes. Eelistustes orienteerumisest ei piisa. Eesti elukeskkonna Euroopa standarditeni viimiseks ei tohiks tegeleda üksikute probleemidega, vaid panustada probleemide probleemidele. Tuleks tappa mitu kärbest korraga, mitte joosta piitsaga ringi ja üritada üksikutele pihta saada.

Meie riiklikud probleemid ei alga üksikute valdkondade alarahastamisest, teostamata töövõimetusreformist, kesisest sõjalisest võimekusest, haldusreformist ega kõrgetest tööjõumaksudest. Ei alga ka valedest inimestest riigikogus, kesistest töötasudest ega madalatest sotsiaalsetest toetustest.

Need algavad ebademokraatlikust riigijuhtimisest, sotsiaalsete gruppide ebavõrdsest kohtlemisest, väärtushinnangutest. Kui valitute tegevus põhineb vale tõe pähe esitamise kunstil, siis pole elukeskkonna parandamine lihtne. Valetamiseta võimul aga ei püsi, sest siis torkaks võimetus (teadvustatakse probleeme, kuid kõrvaldada ei suudeta) silma, mis ei võimalda valimistel töövõitudest raporteerida.

Kõigele vaatamata valimiseelne aeg mulle meeldib. Nii nagu meeldib ka vana-aastaõhtu. Mõlema sära jääb küll lühikeseks, kuid loob tunde, mis toob puna põskedele. Järgnev on aga paratamatus. Nii nagu seda on see, et sünnile järgneb millalgi surm.

Aafriklased ei jõua Eesti piimatoodete eest maksta

Jutud Eesti piimatoodete müügivõimaluse üle Aafrikasse ei paista vaibuvat. Ärileht: Kuna Keenia toodab ise ainult 30% oma piimast ning kohalikud tooted pole kvaliteetsed, siis meie piimatoodetel oleks seal ruumi, leiab Eesti aukonsul Keenias Kadri Humal-Ayal. http://arileht.delfi.ee/news/uudised/aukonsul-eesti-piimatoodetel-oleks-aafrikas-looki?id=70359005&com=1&reg=1&no=0&s=1

Kui meie piimatoodetele oleks Aafrikas ruumi, siis oleks seda ka Hollandi, Poola, Saksamaa, Soome ja paljude teiste riikide piimatoodetele. Kui seda Aafrikasse ei taheta eriti müüa, siis on selleks objektiivsed põhjused. Kui toote reaalhind osutub konkurentsivõimetuks (kõrgeks), elanike ostuvõime aga madalaks, siis pole toodet mõtet letile toppida. Seda muidugi juhul, kui me seda subsideerima ei hakka. Viimast pole mõtet aga teha, kuna lõppkahjumiga müümine oleks totrus. Kui meie piimatooted on kallid paljudele kaasmaalastele, siis võib vaid ette kujutada, mid arvavad sellest nälgivad aafriklased.
Samal teemal: http://eveges.blogspot.com/2014/11/piimatoodete-aafrikasse-muugi-ettepanek.html

Piimatoodete Aafrikasse müügi ettepanek oli eluvõõras

Limiteeritud kaupade (nt saastekvoot) müük on imelihtne. Eriti veel, kui tehingu kasumlikkusega annab spekuleerida. Reaalse kauba müük käib teisiti – tuleb arvestada omahinnaga (tehtud kulutustega), müügiga kaasnevate kulutustega ja riskidega. 

Valitsusliikmed võiksid raporteerida tulemustest, mitte spekuleerima kavandatuga. Aafrikasse müügijutt algas bravuurselt, nüüd ei tasu sellega tegeleda. Valitsuse kõneisik oleks võinud ettepaneku esitamisel arvestama reaalsete võimalustega ja alles seejärel sõnumit levitama hakata. Vastupidise tegutsemisemisega jätab ta valitsusest saamatu koosluse mulje. 

Impordimaksud pole uudis, sellega oleks pidanud (ettepaneku tegemisel) arvestama. Takistusi on aga enamgi (pikk tarneaeg, kultuurilised erinevused jne). Eesti piimatoodete Aafrikasse müügi ettepanek oli eluvõõras. Seda on aga paljud ministri ettepanekud.

Ärileht: Kuigi pärast Venemaa poolsete sanktsioonide kehtestamist vaatasid Eesti piimatootjad algselt ka Põhja-Aafrika kui võimaliku turu poole, siis praegu see variant enam laual ei ole. "Me alguses vaatasime ka Põhja-Aafrika poole, aga seal on tariifid väga kõrged. Juustul oli seal minu teada kuni 100-protsendine tollitariif," rääkis väliskaubandusminister Anne Sulling Ärilehele. Kui Hiina välja arvata on Aasia turg Sullingu hinnangul Aafrikast potensiaalikam. "Ruumi seal on ja meie kogused on piisavad," selgitas ta.

http://arileht.delfi.ee/news/uudised/eesti-piimatootjad-enam-pohja-aafrika-poole-ei-vaata.d?id=70253887

Tööjõumaksude vähendamine on otsustatud

Tööjõumaksude vähendamine on nüüdseks otsustatud. Peagi jõutakse kokkuleppele ka maksudes, mida kergitatakse, ja asi läheb käiku. Kui otsustajad näevad mingis asjas võluvitsa, siis tuleb üldsusel sellega leppida. Nii tuli leppida eurotsooniga (euroga) ja Euroopa Stabiilsusmehhanismiga liitumisega, tuleb leppida reeglitega, mida üldsusele peale surutakse. Need on samasooliste kooseluseadus, töövõimetusreform, valimisseadus, erakonnaseadus, eripensionide seadus jne.

Tööjõumaksude alandamine ja mõne teise maksu kergitamine pole aga lahendus. See ei paranda elanike ostuvõimet, ei too majandusse lisaraha. Maksuliikidest määravam on see, kui palju makse kokku makstakse. Meie maksusüsteemi lihtsuse juures ei piisa ühe maksumäära langetamisest ja teise kergitamisest. Maksusüsteemi tuleks muuta radikaalselt, näiteks juurutada astmeline tulumaks, rakendada maksuerisusi või hoida suund maksumäärade alandamisele. Ei tasu karta, et määrade alandamine vähendaks riigile laekumist. Selle mõju on vastupidine, sest tarbimiskasvu mõju, kui suurenevad meie sissetulekud, suurendab maksulaekumisi rohkem kui määrade tõstmine.

Iga muudatusega kaasnevad kulutused. Kui sellest saadav tulu ei ületa tehtud kulutusi, siis pole sellest kasu, sest see pärsib finantsvõimekuse kasvu. Tööjõumaksude kavandatav langetamine (mõne teise maksumäära tõstmine) oma eesmärki ei täida. Ka varasemad maksumuudatused (käibemaksumäära tõstmine, tulumaksu alandamine, töötusmaksu kehtestamine jmt) eesmärki ei täitnud. Elukeskkond pole eriti paranenud, majandus toimib suuresti abidel. Mis veelgi halvem – noored unistavad endiselt kodu rajamisest kauguste taha.

Eesti on maksude haldamiseks tehtava aja poolest paljude riikidega võrreldes heal kohal (st maksumaksjad on tublid), kuid üldise maksukoormusega hõivame aina kesisemaid positsioone. Järelduste tegemise asemel trikitame maksumääradega, peidame aina suuremaid maksutulusummasid teistele tuluridadele.

Ühtede maksude vähendamine ja teiste kergitamine pole lahendus. Meie probleemid (väikesed palgad, kehv ettevõtluskeskkond jmt) ei tulene maksude ebaproportsionaalsusest, vaid nende määradega üle pingutamisest. Ühiskond vajaks hädasti (neto)maksukoormuse erapooletut auditeerimist. Siis langetaksime tarmukamaid otsuseid.

Üksikutele maksudele pühendumine eksitab. Pole mõtet võrrelda erinevaid maksurakendusi – ühtlast tulumaksumäära progresseeruva tulumaksumääraga või maksusid, millele rakendatakse erisusi (nt toiduainetele rakendatakse paljudes riikides oluliselt madalamaid määrasid jmt). Varjatud maksustamine (töötuskindlustusmaks, riigilõivud, monopoolsete riigiettevõtete dividenditulu jmt) teeb võrdlusbaasid veelgi segasemaks.

Ma ei saa ka parema tahtmise juures suhtuda tõsiselt väitesse, et Eestis kavandatav tööjõumaksumäärade alandamine toob paksema leivaviilu toidulauale. Seda ei juhtu. Kogeme segadust ja maksutulu haldamise kasvu, mis annab leivatükile mõrkjama maitse, kuid sellega asi ka piirdub.

Tõelise majanduskasvu saavutamine pole keeruline

1. detsembril saab peaministri nõunikuks SEB panga analüütik Ruta Arumäe. Peaministri nõuniku positsioon kohustab. Sellest meele muutus. 

Oma viimases kommentaaris kiidab Arumäe Eestis toimuvaid protsesse. Kiidab ka tööturu numbrilist näitajat, kuid ei maini, et tegelikkuses pole muudatusi toimunud. Hõive kasv tuleneb (registreerimissüsteemi) metoodilisest muudatusest. 

SKP (kvartalis) 0,2 protsendiline kasv mahub eksimuse piiridesse. See on olematu. Selle üle pole rõõmustada põhjust. 

Aastane kasv eksitab samuti – SKP arvestuses toimusid metoodilised muudatused. 

Euroopa majanduse nõrkus on ohuks maailmamajandusele. Kui majanduskasv saavutatakse rahatrüki abil, siis on tegemist enesepettusega. Vaja oleks strukturaalseid muudatusi, neid pole tulemas. Arvudega mängimisega aga kaugele ei jõua.

Kui majandus langeb mõnel ajal kahekohalise näitaja võrra, siis pole põhjust 1-2 protsendilise kasvu üle rõõmustada. Kui oleme ühenduse kaaslastest jõukuse loomise poolest pikalt maas, siis peab kasv olema teistest kordades kiirem. Vähemaga leppimine tähendab seda, et inimesed jäävadki Eestist põgenema. 

Toimetame jõukamatega samas majandusruumis, teistest kordades kiirema majanduskasvu saavutamine pole keeruline. Tuleb vaid lõpetada laristamine ja luua majanduskasvu soodustav (maksu)keskkond.

Ärileht: Arumäe: enamus makronäitajad on olnud viimasel ajal positiivse hõnguga.

http://arileht.delfi.ee/news/uudised/arumae-enamus-makronaitajad-on-olnud-viimasel-ajal-positiivse-honguga.d?id=70156853