Tööjõumaksude vähendamine on otsustatud

Tööjõumaksude vähendamine on nüüdseks otsustatud. Peagi jõutakse kokkuleppele ka maksudes, mida kergitatakse, ja asi läheb käiku. Kui otsustajad näevad mingis asjas võluvitsa, siis tuleb üldsusel sellega leppida. Nii tuli leppida eurotsooniga (euroga) ja Euroopa Stabiilsusmehhanismiga liitumisega, tuleb leppida reeglitega, mida üldsusele peale surutakse. Need on samasooliste kooseluseadus, töövõimetusreform, valimisseadus, erakonnaseadus, eripensionide seadus jne.

Tööjõumaksude alandamine ja mõne teise maksu kergitamine pole aga lahendus. See ei paranda elanike ostuvõimet, ei too majandusse lisaraha. Maksuliikidest määravam on see, kui palju makse kokku makstakse. Meie maksusüsteemi lihtsuse juures ei piisa ühe maksumäära langetamisest ja teise kergitamisest. Maksusüsteemi tuleks muuta radikaalselt, näiteks juurutada astmeline tulumaks, rakendada maksuerisusi või hoida suund maksumäärade alandamisele. Ei tasu karta, et määrade alandamine vähendaks riigile laekumist. Selle mõju on vastupidine, sest tarbimiskasvu mõju, kui suurenevad meie sissetulekud, suurendab maksulaekumisi rohkem kui määrade tõstmine.

Iga muudatusega kaasnevad kulutused. Kui sellest saadav tulu ei ületa tehtud kulutusi, siis pole sellest kasu, sest see pärsib finantsvõimekuse kasvu. Tööjõumaksude kavandatav langetamine (mõne teise maksumäära tõstmine) oma eesmärki ei täida. Ka varasemad maksumuudatused (käibemaksumäära tõstmine, tulumaksu alandamine, töötusmaksu kehtestamine jmt) eesmärki ei täitnud. Elukeskkond pole eriti paranenud, majandus toimib suuresti abidel. Mis veelgi halvem – noored unistavad endiselt kodu rajamisest kauguste taha.

Eesti on maksude haldamiseks tehtava aja poolest paljude riikidega võrreldes heal kohal (st maksumaksjad on tublid), kuid üldise maksukoormusega hõivame aina kesisemaid positsioone. Järelduste tegemise asemel trikitame maksumääradega, peidame aina suuremaid maksutulusummasid teistele tuluridadele.

Ühtede maksude vähendamine ja teiste kergitamine pole lahendus. Meie probleemid (väikesed palgad, kehv ettevõtluskeskkond jmt) ei tulene maksude ebaproportsionaalsusest, vaid nende määradega üle pingutamisest. Ühiskond vajaks hädasti (neto)maksukoormuse erapooletut auditeerimist. Siis langetaksime tarmukamaid otsuseid.

Üksikutele maksudele pühendumine eksitab. Pole mõtet võrrelda erinevaid maksurakendusi – ühtlast tulumaksumäära progresseeruva tulumaksumääraga või maksusid, millele rakendatakse erisusi (nt toiduainetele rakendatakse paljudes riikides oluliselt madalamaid määrasid jmt). Varjatud maksustamine (töötuskindlustusmaks, riigilõivud, monopoolsete riigiettevõtete dividenditulu jmt) teeb võrdlusbaasid veelgi segasemaks.

Ma ei saa ka parema tahtmise juures suhtuda tõsiselt väitesse, et Eestis kavandatav tööjõumaksumäärade alandamine toob paksema leivaviilu toidulauale. Seda ei juhtu. Kogeme segadust ja maksutulu haldamise kasvu, mis annab leivatükile mõrkjama maitse, kuid sellega asi ka piirdub.