Valimiseelne aeg on tore

Toimumise ajast olenemata panevad riigikogu valimised alati poliitkatla mulisema. Nelja aasta tagant supleme lubaduste lainetes. Siis leidub lahendusi ka kõige keerulisematele probleemidele. Otsustajad pakatavad optimismist, tänavatelt ja voldikutelt vaatavad vastu nende sõbralikud pilgud.

Valimisjärgne periood on teistsugune – see meenutab uusaastaööle järgnevaid päevi, mil õues vedelevad põlenud rakettide kestad ja prügikastide ümbrustesse ilmuvad okkaid maha langetavad kuused. Probleemide lahendustele ilmuvad üleöö takistused. Optimism kaob, poliitilistelt lubadustelt langevad okkad. Ülespoole pöördunud suunurgad langevad alla. Tegevus liigub võimukoridoridesse, tulemit teadustab Riigi Teataja.

Toimuva mõistmiseks tuleb süüvida põhjustesse. Valituks osutumine on privileeg. Valimissõela läbimise nimel tasub pingutada, kuna siis kehtivad teistsugused reeglid. Mandaat annab õigusi, kohustustest ei räägi. Isegi töölt võib puududa, kopsakas sissetulek jookseb selletagi. Tekib maksuvaba kulutuse õigus. Kulutusteks eraldatud rahasumma ületab koguni keskmise eestlase kuupalga. Tegevusaruandlust ei ole. Seadusepügala väänamise eest kartsa ei pisteta. Kui keegi üritabki faktidega pätiks tembeldada, siis annab tõendusmaterjali riigisaladuseks kuulutada.

Hirm on aga distsiplineeriv faktor. Kui see puudub, siis muututakse isekaks ja enesekeskseks.

Teistsuguste reeglite järgi elamine ei võimalda õige mätta otsast protsesse hinnata. Siit tulevad valed otsused (ühiskonnaliikmete ootustele vastupidised), mida Toompeal langetatakse. Oleks valimiseelsete lubaduste elluviimine kohustuslik, saaksime kuidagigi protsessidesse sekkuda, kuid ka see võimalus on ära lõigatud. Sellest meie probleemid.

Kaootilisus seadustegevuses tekitab kaose ühiskonnas. See aga nördimuse ja käegalöömise meeleolu ühiskonnaliikmes. Samasooliste kooseluseadus, töövõimetusreform, valimisseadus, erakonnaseadus, eripensionide seadus ja paljud teised seadused pole kodanike esindajate kehtestatud. Seda on teinud teised.

Selleks, et üldsust esindada, tuleb orienteeruda ühiskonnaliikmete eelistuste eelistustes. Eelistustes orienteerumisest ei piisa. Eesti elukeskkonna Euroopa standarditeni viimiseks ei tohiks tegeleda üksikute probleemidega, vaid panustada probleemide probleemidele. Tuleks tappa mitu kärbest korraga, mitte joosta piitsaga ringi ja üritada üksikutele pihta saada.

Meie riiklikud probleemid ei alga üksikute valdkondade alarahastamisest, teostamata töövõimetusreformist, kesisest sõjalisest võimekusest, haldusreformist ega kõrgetest tööjõumaksudest. Ei alga ka valedest inimestest riigikogus, kesistest töötasudest ega madalatest sotsiaalsetest toetustest.

Need algavad ebademokraatlikust riigijuhtimisest, sotsiaalsete gruppide ebavõrdsest kohtlemisest, väärtushinnangutest. Kui valitute tegevus põhineb vale tõe pähe esitamise kunstil, siis pole elukeskkonna parandamine lihtne. Valetamiseta võimul aga ei püsi, sest siis torkaks võimetus (teadvustatakse probleeme, kuid kõrvaldada ei suudeta) silma, mis ei võimalda valimistel töövõitudest raporteerida.

Kõigele vaatamata valimiseelne aeg mulle meeldib. Nii nagu meeldib ka vana-aastaõhtu. Mõlema sära jääb küll lühikeseks, kuid loob tunde, mis toob puna põskedele. Järgnev on aga paratamatus. Nii nagu seda on see, et sünnile järgneb millalgi surm.