Eesti haldusstruktuur on kopsakas ja nõuab ohtralt maksuraha. Elanikele pole see aga taskukohane. Maksumaksjaid loetakse meil vaid sadades tuhandetes, riigi läbimiseks piirist piirini kulub paar tundi, seejuures matkime aga suurriiklikke struktuure. Isegi president on olemas.
12 ministeeriumi, 24 ametit, loendamatu arv ametkondi, allasutusi, sihtasutusi, mittetulundusühinguid, riigikogu koos kohalike omavalitsuste võrgustikuga jne on raske kandam õblukesele erasektorile. Soovid ja võimalused pole tasakaalus, see aga halvendab ettevõtluskeskkonda, kahandades omakorda riigi haldusvõimekust. Tagajärjeks on elanike kesised sissetulekud ja kõrge maksukoormus.
Eesti 467-eurone mediaannetopalk (2011. aasta esimene kvartal) ja madalad sotsiaalsed tagatised (2008. aastal 15 protsenti sisemajanduse kogutoodangust, Euroopa Liidu keskmine 25 protsenti) on häbiväärsed.
Riigi rahanduspoliitika aga ei soosigi elujärje paranemist. Seda teadvustamata jääme käsi laiutama ja ebaõnnestumise põhjuseid piiri tagant otsima.
Ametlikud maksud
Eesti vajab ostuvõimelisemat elanikkonda. Selleks on aga vaja soodsamat maksu- ja seaduskeskkonda. Pisiriigina võiksime olla atraktiivsed, oleme aga põikpäised ja paindumatud ning edasiviivate sammude asemel trikitame maksude ja sotsiaaltagatistega. Isegi monopoolsed ettevõtted, nagu Eesti Energia, oleme rakendanud maksuvankri ette. Lisaks töötukassa reservid, riigilõivud, kõrge omaosalus tervishoius, pensionäride ilmajätmine tulumaksusoodustusest ja muud sellised ponnistused.
Kuuleme poliitikuid tihti rääkimas, kui madalad on meil maksud. Statistilised andmed näitavad, et 2009. aastal oli maksukoormus Eestis 36 protsenti sisemajanduse kogutoodangust. 27 liikmesriigi keskmine oli 40 protsenti. Rootsis 46,9, Lätis 26 ja Leedus 29 protsenti.
Need on ametlikud maksud. Ühiskonna maksukoormuse adekvaatseks hindamiseks tuleb aga asja vaadata laiemalt. Maarjamaa paistab silma varjatud maksustamise poolest.
Varjatud maksud
Parkimiskorraldus oma tasude ja trahvidega on üks näide kaudsest maksustamisest. Maksustamine käib ka riigilõivudega – nende tariifid peaksid olema kulupõhised, on aga kõrgemad. Riigilõivude kaudu koguvad maksu notarid, kohtud, autoregister ja teised asutused.
Riigi finantspositsiooni parandab ka töötuskindlustus. Eelmisel aastal oli töötukassal 3,4 miljardit krooni reserve. Riigieelarve kontekstis on tegemist üüratu summaga, ligi neli protsenti eelarvest. Tulumaksu vähendamisega vaid trikitati – samal ajal tõsteti teist (mis aga maksuna ei kajastu, kuna tegemist on kindlustusega).
Riigi ja omavalitsuste osalusega ettevõtted majandavad sageli konkurentsivabas keskkonnas. Suurema dividenditulu saamiseks kergitatakse hindu. Eesti Energia maksis 2009. aastal riigile 1,36 miljardit krooni dividenditulu. Seegi on kaudne maks. Sarnase lähenemisega on Tallinna Vesi jne. Kuna valida pole, tuleb inimestel neid “makse” maksta.
Teeme trikke
Statistilise indikaatori järgi kuulub Eesti keskmise maksukoormusega riikide hulka, tegelikkuses see aga nii ei ole.
Maksuahel on Eestis teistest riikidest jõulisem. Algab see 70- protsendise kontributsiooniga väljamakstavatelt töötasudelt, järgnevad tarbimismaksud (sealhulgas vältimatud, näiteks elektriaktsiis, käibemaks eluasemekuludelt), maamaks, varjatud maksustamine (riigilõivud, trahvid, riigi ja omavalitsuste dividenditulu, omaosalus tervishoius jmt).
Müüt madalast maksukoormusest aitab aga pilti hägustada ning soosib maksude ja sotsiaalsete tagatistega trikitamisi, olles tegelikult tõstnud Eesti üheks kõrgeima reaalse maksukoormusega riigiks kogu Euroopas.
Riigieelarve ja omavalitsuste üksikute tuluridade ning sisemajanduse kogutoodangu jagatis ei anna maksukoormusest täit ülevaadet. Selles ei kajastu varjatud ja näilised maksud, ei kajastu elanikele tagastatava osa (sotsiaalsed tagatised) mõju saldole.
Maksustamise üle otsustajad peaksid teadma, et meie elanike vaesuse taseme juures ei sõltu maksutulu enam niivõrd maksumääradest, kuivõrd sissetulekutest. Eestlaste reaaltulud on vähenenud juba üle kahe ja poole aasta, maksutulu aga kasvab inflatsiooni tempos. Riigitulu kasv ei allu korrutamistehtele, milles ühe muutuja suurendamisel samavõrra ka tulem kasvab. See võib jääda samaks, aga võib ka väheneda.
Eesti maksukoormus vajaks langetamist, maksurahast elatuvat haldusstruktuuri tuleks koomale tõmmata. Maksupoliitikaga annaks mägesid nihutada, aga annab ka asjad untsu keerata.
Pilk eestimaistele maksudele*
SOTSIAALMAKS: Eestis annab suurimat maksutulu sotsiaalmaks. Mullu moodustas see riigitulust 30 ja maksutulust 42 protsenti. Tegemist on kõrgeima reitinguga maailmas. Sotsiaalmaksu määr on meil 33 protsenti.
* KÄIBEMAKS: Suuruselt teine on käibemaks, mis moodustas riigitulust 22 ja maksutulust 31 protsenti. Selle määr on 20 protsenti. Euroopa Liidu kontekstis mahub see keskmiste hulka. 12 riigil on käibemaks kõrgem. Erandite arvestamine tõstaks aga Eesti positsiooni. Liikmesriikides rakendatakse erandeid toiduainetele, mille keskmine käibemaks ei ületa 10 protsenti. Soomes on see küll 13, kuid Saksamaal vaid 7, Eestis seevastu 20. Teistest kõrgem käibemaks on ka põhjuseks, miks toorme kallinemise korral hinnad Eestis kiiremini tõusevad.
Uuringutulemuste järgi läheb toiduainete ostmiseks 26 protsenti Eesti elanike kuludest. Üksnes selle arvestamine tõstaks keskmist maksumäära kolm protsendipunkti, mis teeks Eesti kõrgeima käibemaksuga riigiks liidus.
* AKTSIISID: Aktsiiside osa riigitulust oli 12, maksutulust 16 protsenti. Aktsiisiga maksustatavate kaupade (kütus, vedelgaas, tubakas, alkohol, pakendid) hinnatasemed on meil ülikõrged. Pole siis ime, kui firmad keelavad oma veoautode tankimise Eestis, sest isegi Rootsist on seda odavam teha.
Uuringute andmetel kulutavad eestlased alkoholile 5,8 protsenti eelarvest. Igapäevased veinitarbijad, nagu itaallased, hispaanlased ja kreeklased, kulutavad palju vähem (0,7–0,9 protsenti). Liviko käibest moodustab aktsiis üle 51 protsendi. Riigile maksti möödunud aastal 663,7 miljonit krooni.
* TULUMAKS: Tulumaksu laekumine moodustas riigitulust 7 ja maksutulust 10 protsenti. Elanike ja ettevõtete panused jagunesid siin pooleks. Tulumaksu määr on 21 protsenti, mis ei sisalda maksuvaba piiri, progressiooni ja erandite (maksuvabastused, tagastused) mõju.
Euroopa Liidus domineerib progresseeruv tulumaks. Soomes jääb maksustamine 10,5–33,5 protsendi vahemikku. 1700-euroselt kuupalgalt tasutakse 18,5 protsenti. Saksamaal kõigub tulumaks 14–45 protsendi vahel. 8004 eurot aastas on maksuvaba. Eesti mediaanpalgalt ei tuleks Saksamaal tulumaksu üldse tasuda.
http://www.linnaleht.ee/?page=99&id=2473
