Maksud Norrast hullemad

Mitmed autoriteedid on toonud tööjõu välisriiki liikumise peapõhjuseks koduturul makstava madalama töötasu, mille tingib madal efektiivsus. Sellega on ühiskonnas loodud arvamus, justkui meie ettevõtjad ongi need, kelle saamatusest teenivad inimesed väiksemat töötasu, võrreldes teistes riikides analoogilise töö tasuga. Kas see ka tegelikult nii on?
Pärast mõningast analüüsi jõudsin järeldusele, et madalamat töötasu mõjutab majandamise efektiivsusest enam meie riiklik gigantomaania. Suuremate naabritega sarnanemise soovist oleme delegeerinud avalikule sektorile kõik need funktsioonid, millest osa on sageli taskukohased ainult suurematele riikidele.
Sama tööjõukulu juures teenib autojuht Norra ettevõtte palgal ca 10% suuremat netotulu kui Eesti firmas.
Kas püüda hüpata üle oma varju või oleks mõttekam leida meie oma, väikeriigile omane haldusstruktuur, mis võimaldaks pakkuda pigem vähem, aga paremat teenust elanikkonnale.
Tundub, et eelistame kvantiteeti kvaliteedile. Enamasti tuuakse millegi ebaõnnestumise põhjuseks ressursi puudust. Nii väidetakse ekslikult, et liiklusõnnetuste sagenemist põhjustab ebapiisav politseinike arv, ravijärjekordi tingib aga meditsiinitöötajate puudus. Avaliku sektori madalast efektiivsusest on kujunemas üks tõsisem takistus Eesti majanduse konkurentsivõimele.
Võrdlesin Norra ja Eesti rahvusvaheliste kaubavedudega tegelevate ettevõtete tegevuskulusid. Võrdse netotulu juures osutub tööjõukulu maksukoormus meie ettevõtetele tunduvalt kõrgemaks. Minu üllatuseks teenib sama tööjõukulu juures Norra ettevõtte palgal olev autojuht ca 10 protsenti suuremat netotulu kui Eesti ettevõtte palgal autojuht. Kes siis ei nõustuks vahetama töökohta, kui tegelik töökeskkond (rahvusvahelised kaubaveod) jääb samaks, netoteenistus aga suureneb 10 protsenti? Nimetatud põhjusel lahkub üha enam autojuhte Eesti ettevõtetest, võttes endaga kaasa osakese meie riigitulust.
Turg toimib konkurentsis. Et meie majandus oleks rahvusvaheliselt konkurentsivõimeline, tuleks tööjõuturu reeglid võrdsustada konkurentide omadega. Tööjõukulu maksustamisel on selles väga oluline osa. Kas pole viimane aeg tööjõukuludelt makstavaid makse vähendada ja parandada seejuures avaliku sektori efektiivsust? Vastasel juhul võib meie imetlustvääriv SKP kasv muuta peagi oma märki. Sotsiaalmaksu kärpimisega võiks alustada juba 2008. aastal.

Ettevõtjate mure

Erinevate erialade esindajate lahkumisest kohalikult tööturult on palju räägitud. Mitmed autoriteedid on toonud tööjõu välisriikidesse liikumise motivatsiooniks peamiselt koduturul makstavaid madalamaid töötasusid, mille tingib majandamise madal efektiivsus.
Sellega on loodud ühiskonnas arvamus justkui meie ettevõtjad ongi need, kelle saamatusest teenivad inimesed väiksemaid töötasusid võrreldes teistes riikides analoogilist tööd tehes.

Kas see ka tegelikult nii on?

Peale mõningast analüüsimist jõudsin järeldusele, et madalama töötasu maksmist mõjutab majandamise madalamast efektiivsusest enam meie riiklik gigantomaania, kus suuremate naabritega sarnanemise soovist oleme delegeerinud avalikule sektorile kõik need funktsioonid, millest osa on sageli taskukohased ainult suurematele riikidele - neile kelle tulubaas seda võimaldab.Kas aga on ikka otstarbekas tegeleda üle oma varju hüppamisega või oleks mõtekam leida meie oma, väikeriigile omane haldusstruktuur, mis võimaldaks pakkuda pigem vähem aga paremat teenust elanikkonnale – olgu selleks siis esmaabi, haridus või mingi teine avalik teenus?

Tundub, et oleme eelistanud kvantiteeti kvaliteedile. Seda kinnitab kasvõi fakt, et enamasti tuuakse millegi ebaõnnestumise põhjuseks ressursi puudust. Nii väidetakse ekslikult, et liiklusõnnetuste suurenemist põhjustab ebapiisav politseinike arv, ravijärjekordi tingib aga meditsiinitöötajate puudus.
Kas ei otsi me sellega põhjendusi millegi tegematajätmisele või oma saamatusele?

Avaliku sektori madalast efektiivsusest on kujunemas üheks tõsisemaks takistuseks Eesti majanduse edaspidisel konkurentsis püsimisel. Viimast kinnitab kasvõi minu poolt läbiviidud Norra ja Eesti rahvusvaheliste kaubavedudega tegelevate ettevõtete tegevuskulude võrdlus, kus võrdse töövõtja netotulu juures osutub tööjõukulu maksukoormus meie ettevõtetele tunduvalt kõrgemaks. Minu üllatuseks näitavad võrdlusandmed seda, et ettevõtete sama tööjõukulu juures teenib Norra ettevõtte palgal olev autojuht ca 10% oma Eestis ettevõtte palgal olevast hõimukaaslasest suuremat netotulu.
Kuna olen tööalaselt seotud mõlema nimetatud riigi ettevõtete finantsalase tegevusega, siis lugeja ei tohiks kahelda võrdlusanalüüsil kasutatud arvude võrreldavuses. Kes siis ei nõustuks vahetama töökohta kui tegelik töökeskkond (rahvusvahelised kaubaveod) jääb samaks, netoteenistus aga suureneb 10%.

Nimetatud põhjusel lahkub üha enam autojuhte Eesti ettevõtetest, võttes endaga kaasa osakese meie senistest riigitulust. Turg ei toimi emotsioonidel, vaid pigem konkurentsil ja reaalsusel.

Selleks, et meie majandus oleks rahvusvaheliselt konkurentsivõimeline tuleks võrdsustada tööjõuturul toimivaid reegleid konkurentide omadega. Tööjõukulu maksustamisel on selles väga oluline osa.

Kas ei oleks viimane aeg tööjõukuludelt makstavaid makse vähendada ja paranda seejuures avaliku sektori efektiivsust (= pakkudes vähem kuid kvaliteetsemat teenust)? Vastasel juhul võib meie imetlustvääriv sisemajanduse kogutoodangu kasv muuta peagi oma suunda – muutuda kasvust languseks. Vaatamata sellele, et tööjõukulult arvestatav sotsiaalmaks moodustab ca 1/3 riigieelarvelistest tuludest, võiks alustada selle kärpimisega juba 2008. aastal.

Koogi jagamise asemel võiks mõelda selle küpsetamisele

Statistikaameti vastses kogumikus „Sotsiaalne ebavõrdsus. Social Inequality“ kinnitatakse et hoolimata kiirest palga- ja majanduskasvust ning madalast töötuse määrast on Eesti ebavõrdseima sissetulekujaotusega riike Euroopa Liidus. Avaldatud uuringu tulemused tekitasid minus koheselt trotsi valistuse senise tegevuse vastu ja viisid mõttele, et miks vaatamata jõukuse kasvule ei suuda (või ei taha) meie riik oma tulusid siinsete elanike vahel õiglasemalt jaotada (kulutada). Meie riigitulud on ju viimastel aastatel tohutult kasvanud, kuid vaatamata sellele ei suvatse riigijuhid jaluleseada paljude kodanike poolt oodatud ja soovitud võrdsust, mis lubaks kõikidel meist maitsa majandusedul küpsevaid vilju. Peale mõningaid arvutusi jõudsin aga selgusele, et ainult robinhoodlikud võtted võimaldaksid meil ebavõrdseima sissetulekujaotusega riikide tipust lahkuda, sest meie poolt loodavast lisaväärtusest lihtsalt ei piisa kiirete muudatuste tegemiseks. Viimati öeldut kinnitab meie riigieelarve (sellel aastal ca 75 - 80 miljardi krooni) ja sisemajanduse kogutoodangu (I kvartal, 2007 54,27 miljardit krooni) jagunemine elanike vahel. Jaotades näiteks kogu riigieelarve elanikele saaksime kõik sellest lisatulu ca 4700 krooni kuus. Sisemajanduse kogutoodangust jätkuks meile aga 13386 krooni kuus, millest mõlemal juhul tuleks maksta veel tulult arvestatavad riigimaksud. Kuhu aga jääb haiglate, koolide, korrakaitse, päästeameti ja muude avalike asutuste finantseerimine?Iga inimene mõistab, et praeguse keskmise statistilise töötasu ( I kvartalis 10322.- krooni) ja sisemajanduse kogutoodangu (54,27 miljardit I kvartalis, 2007) juures ühiskonnal lihtsalt puuduvad vahendid edaspidigi sama kiire tempoga inimeste tulusid (palkasid, pensione jmt) tõsta. Kui nüüd jälgida ühiskonnas toimuvaid massipsühhoosi ajendil vallandunud absurdseid palganõudmisi (ja ootusi), siis tekkib paratamatult tunne, et neid nõudmisi suunatakse kusagilt mujalt, mõne Eesti riigi vastu pahatahlikult meelestatud organisatsiooni või vaenuliku riigi valitsuse poolt. Kas ei oleks õigem „koogi“ jagamise (palga nõudmise) asemel keskenduda pigem selle küpsetamisele? Jaotada saab ikka ainult seda, mis on olemas.

Kuidas pääseda hundikarjast?

On olemas ütlemine „Kui tahad elada hundikarjas, siis pead õppima ka nende moodi ulguma”. Selleks, et õppida „ulgumist”, vajatakse aega ja võimalusi. Kas aga anname alati kõigile piisavalt aega – kas pakume võimalust või tõukame sageli nõrgemad hoopis teistele puremiseks.Elukeskkond seisneb võitluses – olelusvõitluses, mille käigus võidakse halastamatult enda hulgast välja tõrjuda need isikud, kelle geenides domineerivad üha harvemini kohatavad isikuomadused nagu seda on mõistmine ja halastus. On see tingitud elurütmi liigsest kiirusest, väärtushinnangute muutusest või siis mõlema teguri koosmõjust, on keeruline vastata. Vajame tõenäoliselt vastuse leidmiseks aega, oleme liiga palju seda kulutanud „hundikarjas” püsimiseks.Enamasti tuuakse keeldumise või tegematajätmise põhjuseks aja puudust. Kui aga järele mõelda, siis võiks ju sõna „aeg” asendada „soov”-iga. Kui midagi väga soovitakse, siis seda ka saavutatakse. Vastupidiselt tähendab see seda, et kui midagi soovitakse jätta tegemata, tuuakse samuti põhjenduseks ajapuudus - ollakse ju hõivatud millegi muuga, millest saaks soovi korral loobuda. Meie tegemised sõltuvad pigem valikutest, mille puhul ei saa alahinnata ühiskonnas väljakujundatud väärtushinnanguid.Täna tundub kõik olevat müügiks – olgu selleks siis avalik teenus, ärakuulamine või kellegi arvamus. See, et iga kodaniku edukuse määrab rahavoogude suurus, ei ole ammu mingi uudis. Materiaalsuse ülistamine on soodsaks kasvulavaks kadedusele ja kiusatustele. Materiaalsuse ees kummardamine ja raha osatähtsuse fetišeerimine on viinud selleni, et üha harvemaks muutub mõistmine ja abistamine, rääkimata ohverdamisest. Vanasõna „Andmise rõõm on suurim rõõm” on muutunud paljudele arusaamatuks.Mida rohkem leiaksime aega (soovi) kaaslaste kuulamiseks, seda sõbralikumaks muutuks keskkond. Hoolivus ja vastastikune lugupidamine peaksid saama ülimuslikumaks rahavoogudest, võimaldades enam nautida lihtsaid ja argipäevaseid tegemisi, võõrandudes üha enam levivast kadedusest ja materiaalsest kiusatusest. Maslow’ vajaduste püramiidist võib järeldada, et ühiskondades, kus ei suudeta tagada vastastikust lugupidamist, ei teki naljalt ka sisulist arengut ja elu piirdub raha, turvalisuse ja positsioonide pärast jagelemisega. Ma ei taha muidugi väita, et raha ei mängi mingit rolli meie tunnete kujundamisel ja elukvaliteedi määramisel, kuid selle üleliigne kummardamine ei saa olla eesmärk omaette – pigem võiks see olla üks võimalikest vahenditest.Indiat külastanud teavad, et vaatamata materiaalsele vaesusele tunduvad inimesed seal õnnelikena, õnn lausa peegeldub nende silmadest, miimikast ja liikumisest (tantsud, mängud). Rahulolu ja mõnus enesetunne on aga üheks oluliseks elukvaliteedi tagatiseks.Tõenäoliselt põhjustabki meie elanikkonna rahulolematust ühiskonnas valitsevad väärtushinnangud, tuginedes liigselt materialiseeritusele. Oleme ise loonud sellise keskkonna, kus paljudele ei anta võimalust iseseisvalt hakkama saada. Sa pead kas kuuluma „hundikarja” või oled määratud hukule. Juba ühiskonna reeglitega pannakse paika igaühe kohustused – olgu selleks siis kindlad maksukohustused, moraali- ja eetikanormid vm. Kohustuste suurenemisega vähenevad paratamatult valikuvõimalused. Kuni need on tasakaalus, toimib ühiskond edukalt – inimesed tunnevad end mugavalt, peavad kinni kehtestatud reeglitest. Ühele poole (õigused/kohustused) liigne kallutatus põhjustab aga üha suureneva rahulolematuse, sageli koguni kaose. Sellised liigselt kallutatud kogukonnad saavad enamasti eksisteerida ainult totalitaarse reziimi tingimustes.Kas ei ole kohustuste ja õiguste telg meie ühiskonnas nihkunud juba mõnevõrra tasakaalust välja, kus demokraatia varjus on õigustepoolne osa muudetud liiga väikeseks? Õiguste ja kohustuste tasakaalu viimine tooks meie ellu rohkem vabadust, vähendades seejuures liigset sõltuvust „hundikarjas” püsimisest. Ehk võimaldab selline tasakaal tegeleda vähem „ulguma” õppimisega ja pühenduda enam üksteise mõistmisele ja toetamisele.Kuni me aga leiame vastuse esitatud küsimusele ja suudame ühiskonnas valitsevaid väärtushinnanguid muuta, tuleb peatähelepanu pöörata „hundikarjas“ püsimisele ja oma lastele „ulgumise” õpetamisele, luues viimastele paremaid võimalusi tulevikus iseseivalt ja edukalt tegutsemiseks ja „hundikarjas” püsimiseks.

Vajame otsedemokraatiat

Rahvas ei saa end ise valitseda, seadusi teha ja kohut mõista. See kõik käib esindajate kaudu, kodanikud väljendavad oma tahet valimistel osalemisega. Kahjuks on valimised paljudele inimestele jäänud ainsaks kontaktiks demokraatliku riigivalitsemisega.Antiik-Kreekas tekkis demokraatia juba 5. sajandil e.m.a. sellise valitsemisvormina, milles otsuseid tegid vabad linnakodanikud üldkoosolekul. Antiikaja kodanikud osalesid heameelega poliitikas, nautides kõikide inimeste võrdsust seaduse ees.
Rousseau’ teooria järgi on valitsuse ülesanne ellu viia “ üldsuse tahet”, mille eesmärgiks on üldsuse heaolu. Demokraatia peaks olema selline ühiskonna valitsemiskord, mille puhul valitsetavad tunnetavad, et suveräänne võim on tõepoolest nende käes, ning sedasama mõistavad ja tunnetavad võimukandjad.
Demokraatia nimel kaitsesid meie inimesed teletorni, vedasid suuri kivimürakaid Toompea ligipääsu sulgemiseks. Demokraatia nimel sooviti vabaneda NSV Liidu ahelaist. See oli sõna, mis liitis ühiskonda, motiveerides kinni pidama üldinimlikest normidest — mõistmine, abivalmidus, ausus, andmine, ohverdus.
Tänaseks on demokraatia devalveerunud — poliitilised erakonnad kasutavad seda kilbina oma pattude varjamiseks ning vigade rehabiliteerimiseks. Demokraatia on võrdsustunud esindusdemokraatiaga, parteilise demokraatiaga, mis piirdub peamiselt valimistega. Edaspidise tegevuse puhul on tegemist erakondadesisese demokraatiaga, kus valitud esindajad pühenduvad peamiselt erakonna, s.o. väiksema osa huvide teenimisele. Alles enne järgnevaid valimisi hakatakse tähelepanu pöörama tavakodaniku (enamuse) arvamusele.
Võrdsetest võimalustest seaduse ees, mille tagamiseks tehtavad kulutused on kaduvväiksed, ei tasu meie senini viljeletud demokraatias üldse rääkida. Ei ole ju saladus, et teatud positsioonidel (minister, riigikogu liige, erakondade sponsoreerijad jne.) olevatele inimestele on tihti lubatud seadusevastane tegevus, mille eest riigialamaid karistatakse. On arusaadav, et selline ebavõrdsus seaduste ees põhjustab rahva seas nurinat ja rahulolematust.
Ent elanikkond esitab seni viljeletud demokraatiale suuremaid nõudmisi. Seda, et demokraatia vajab täiendamist ja arendamist, näitab kas või see, et rahva hulgas süveneb järjest enam usaldamatus poliitikute ja poliitiliste institutsioonide suhtes. Tundub, et oleme jõudnud staadiumisse, kus elanike ootused on seotud täiuslikuma demokraatiaga — otsedemokraatiaga.
Otsedemokraatia võiks uuesti liita eri kogukondi, pehmendades nende üha võimenduvaid vastuolusid. Kodanikel peab olema võimalus algatada referendumeid nii omavalitsuste otsuste kui ka riigikogus vastu võetud seaduste vetostamiseks, kodanikel peab olema võimalus esitada seaduseelnõusid ning algatada rahvahääletusi seaduseelnõude kohta. Elanikel peavad olema reaalsed hoovad omavalitsuste praeguse võimutäiuse piiramiseks ja kontrollimiseks.

Saagem ihaldajast andjaks

Valitsejad on pikemat aega oma edukuse hindamisel toetunud mingitele suvalistele näitajatele — keskmisele töötasule ja SKP kasvule. See, mida alamad tunnevad, neid üldse ei huvita. Nende arvates koosneb inimese „õnne valem” peamiselt tarbimisnäitajatest, mille positiivsus kajastub pidevas kasvutrendis, arvestamata kasvu mõjusid elukeskkonnale. Materiaalsuse ees kummardamine ja raha osatähtsuse fetišeerimine on viinud selleni, et harvem näeme ühiskonnas mõistmist ja abistamist, rääkimata ohverdamisest. Vanasõna „andmise rõõm on suurim rõõm” on muutunud meie nooremale põlvkonnale arusaamatuks.Meie hulgas on järjest vähem kohta nendele inimestele, kelda hinnatakse kätega tehtava töö järgi. Käed võivad küll olla hellad ja osavad, kuid nende panus meie SKP-sse pole piisavalt suur ning ega efektiivsuski ole võrreldav masinate tootlusega.Olen juba aastaid imetlenud kuldsete kätega inimesi, kes valmistavad imetoredaid puidust mänguasju ja lastemööblit. Nende pühendumus oma tööle ja lähedastele on imetlusväärne, nende valmistatud asjad aga on toonud rahulolu ja rõõmu paljudesse peredesse. Vaatamata sellele, et nende emotsionaalne panus kogukonna ellu on hindamatu, osutub nende toodetu rahaline väärtus väikeseks, sageli isegi kahjumlikuks. Selliseid inimesi, kes oskavad kätega luua „imede losse”, millest õhkub hellust ja armastust, on meie hulgas palju. Need on inimesed, kes on aidanud hoida meie kultuuri ja identiteeti.Paljud kuldsete kätega inimesed, kellel puudub kavalus ja ambitsioon, on hakanud ennast tundma meie hulgas hüljatu ja kasutuna. Seda võimendab valimiskampaania, mille mõõdupuuks on endiselt raha — olgu siis valimiskaampaania kulud võis erakondad lubadused. Kuidas peatada mõttetu võidujooksmine, kus üksteise mõistmine ja hoolivus on tahaplaanile jäänud?Arvan, et tuleks kiiremas korras parandada ühiskonna väärtushinnaguid — asendada „õnne valemi” devalveerunud osad (keskmine palk, SKP) uute väärtustega: inimeste rahuloluga, elanikkonna keskmist eluiga ja keskkonda iseloomustavate näitajatega. Olen veendunud, et muutes ühiskonna väärtushinnanguidmuudame ka iseend — ning saame ihaldajatest andjateks ja virisejatest nautijateks.

Miks ei tohiks nõustuda meditsiinitöötajate palganõudmisega

Mis on meditsiiniteenuse eesmärgiks – kas meedikute või patsientide rahulolu? Kindlasti sooviksime mõlemat, kuid meditsiiniteenuse peaeesmärgiks peaks olema patsientide vajaduste rahuldamine, mitte meedikute rahulolu tagamine. Hinnangute andmisel toetume enamasti erinevatele eelistustele, kogemustele ja informeeritusele.Mc Gregor jaotab inimesed suhtumise põhjal oma töösse kaheks – x ja y tüüpi, kus esimese motivatsiooniks on „piits ja präänik��? (palk), teise grupi inimested on pigem orienteeritud tulemuslikkusele, nautides seejuures (olenemata tuludest) oma tööd. Mida rohkem y tüüpi inimesi õpib arstiteaduskonnas, seda paremat teenust saavad tulevased patsiendid.Arvestades inimeste erinevusi ja võimeid, ei tohiks me mingil juhul nõustuda meditsiinitöötajate ultimatiivne nõudega kõigi antud valdkonna töötajate miinimumtöötasude tõstmisega. Paljud ühiskonnaliikmed hindavad arstiabi teenust väheväärtuslikuks, nendele makstavaid töötasusid liiga kõrgeks ja maksumaksja raha raiskamiseks.Sel ajal kui arstid rõhutavad oma ameti olulisust, kõrget haridust ja rasket tööd, on paljud nende teenuse tarbijad (patsiendid) rahulolematud sellega, kuidas neid koheldakse (ebaviisakus, pealiskausus, ükskõiksus), ja peavad selle teenuse pakkujaid ületasustatuteks ja ebakompetentseteks. Arvan, et arstiabi tarbijate pahameele põhjustab teenuse pakkuja (enamasti arsti) emotsionaalne ja intellektuaalne tasakaalutamatus. Tundub, et paljusid haiglates töötavaid arste võiks võrrelda Riigikogu liikmetega, kes võõranduvad peagi pärast valimisi oma valijatest, hakates rääkima üha enam oma raskest tööst ja madalast tasu, huvitumata seejuures rahva arvamustest.Nii nagu rahvasaadikud, nii võtavad ka arstid endale õiguse rõhutada oma tähtsust ja kõrget väärtust, alahinnates seega teisi ühiskonnale olulisi ameteid. Kas ei tuleks hinnangute andmisel toimida teisiti, kus endale hinnangu andmisel viiakse läbi mingi uurimus või küsitlus? Nii nagu Riigikogu liikme tulemust peaks hindama valija, nii võiks arsti kvalifikatsiooni ja hinna (palga) määramisel arvestada patsientide arvamusega.Meditsiinis töötava inimese ametialase kvalifikatsiooni hindamisskaalale võiks seniste kriteeriumite (omandatud diplom, ametikoht) kõrvale lisada muid indikaatoreid (õigeaegsed ja õiged diagnoosid, efektiivsed ravitulemused, patsientide rahulolu jms).Patsiendi rahulolu ja arstiabi tulemuslikkuse (õigeaegsed diagnoosid, ravi efektiivsus) arvestamine meditsiinitöötaja tulu määramisel võiks olla üheks abivahendiks meditsiiniteenuse efektiivsuse tõstmisel, aidates eristada olulist tegevust mitteolulisest. Küsitlused näitavad, et suure osa perearste külastavate inimeste sooviks on mitte otsene arstiabi vajadus, vaid mingi muu tegevus, milleks võib olla näiteks haiguslehe saamine, retsepti soov, surmatunnistuse vormistamine, arstirõendi vajadus või mingi muu paberkandjal oleva õiendi vormistamine. Minu küsitlused kinnitavad, et enamasti oskab igas peres mõni pereliige määrata külmetusest tingitud haigusi, olles seejuures kursis nende ravimiseks efektiivselt toimivate ravimite nimedega (kuna kasutavad neid pidevalt), kuid peavad ikkagi kulutama palju kõrgepalgalise inimeste (arstid) aega, et fikseerida mingi tulemus mingile paberikandjale (haigusleht, retsept)Toetudes eelpool öeldule, võib järeldada, et oluline osa arsti tööst kulub madalakvalifikatsiooniga tööle, ülehinnates seejuures oma nõudmisi SKP jaotamisel. Eneseimetlemise ja virisemise asemel sooviksid patsiendid rahulolematutele arstidele pigem rohkem empaatiat ja tänutunnet selle eest, mida ühiskond arstidele on võimaldanud, olgu selleks siis tasuta haridus, lugupidmine, head töötingimused ja palju muud hindamatut.Nõustun nende inimestega, kes pooldavad inimeste omavastutuse suurendamist ja sellevõrra haigekassa maksu vähendamisega (nt. 10%). Omavastutuse suurendamine võimaldab patsientidel osaleda teenuse tasumises, vähendades seejuures ületarbimise all kannatavat nõudlust ja suurendades konkurentsi arstiabi valdkonnas. Selle artikli kirjutamise ajendiks oli seni meedias meditsiinitöötajate palganõudmise ühekülgne (arstide seisukohast) käsitlemine ja elanikkonna hulgas üha enam leviv rahulolematus arstiabi kvaliteediga, mille nõrkuseks on eelkõige inimfaktoril (arstide ülbus, vead diagnooside panemisel ja ravimeetodide valikus, ebaefektiivsed ravitulemustes jmt ). Paljudele inimestele tundub, et arstid ülehindavad oma väärtust ja kvalifikatsiooni, alahinnates seega paljude teiste ametite (õpetajad, kuntstiinimesed, politseinikud, lihttöölised, ettevõtjad jt) osa meie ühiskonna arengus.