Eestlaste elujärg ei parane

Otsustajad ühiskonnas keksivad eestlaste elujärje paranemisega, pilt pole aga roosiline - eestlaste elujärg ei taha paraneda. Üldust eksitavat seisukohta põhjendatakse palkade/pensionide ja tarbijahinnaindeksi (inflatsioon) saldo muutusega, kuid on mõõdikuid, mis nende väite peapeale pööravad. Üheks selliseks on kulutuste (vältimatud kulutused, maksud, omaosaluse tervishoius jmt) struktuur, mis kajastab elujärje muutusi adekvaatsemalt.

Statistikablogi: leibkondade elukvaliteet ei paranenud. Statistikaameti andmetel tõusis tarbijahinnaindeks 2012. aastal 3,9 protsenti, leibkondade kulutused aga 6,4 protsenti, seega reaaltarbimine kasvas. Toit ja eluase on leibkonna eelarves vältimatud kulutused, mida nimetatakse sundkulutusteks. Leibkonna elukvaliteeti näitab kõige paremini sundkulutuste osatähtsus kogukuludest. Suur sundkulutuste määr eelarves näitab puudujääke elukvaliteedis, kuna muude kulutuste (nt vaba aja kulutused) tegemiseks jääb vähem raha ja võimalusi.

Kui eluasemele ja toidule on inimene sunnitud kulutama, siis transpordi, riiete ja jalanõude, eriti aga vaba aja kulutuste arvelt on võimalik kulusid kokku hoida. 2012. aastal moodustasid sundkulutused leibkonna kogukulutustest 45 protsenti ja nende osatähtsus varasema aastaga võrreldes ei muutunud (toidukulutuste osatähtsus küll vähenes, kuid eluasemekulutuste osatähtsus suurenes).

Samuti ei ole suurenenud ka vaba aja kulutuste osatähtsus kogukuludest. Seega leibkondade elukvaliteedis aastaga olulist muutust ei toimunud. Elukvaliteet on madalam kui majanduslanguse eelsetel aastatel. Näiteks 2007. aastaga võrreldes oli sundkulutuste osatähtsus 6 protsendipunkti suurem.

http://www.e24.ee/1190848/statistikablogi-leibkondade-elukvaliteet-ei-paranenud

Räägime venelaste okupatsioonist, kuid omade okupatsioon on hullem

Paljudel meist võib hästi minna, kuid vähe pole neid, kes ebaõigluse all kannatavad. Elame Eesti mullis, kus räägitakse üht, kuid mõeldakse ja tegutsetakse teisiti. Oleme valest läbi imbunud.

Meil on neli aastaaega, kuid inimsuhted ei kannata kriitikat. See on ka üheks põhjuseks, miks Eestist põgenetakse. Kuulume Eurotsooni (pole sama, mis EL), kuid see on valitsejate unelm. Nii on lihtsam, pole vaja vastutada. 

Eurotsooni astumisega astusime ämbrisse. Pole teada, millal eestlaste kasinate säästude kallale minnakse, kuid tegemata seda ei jäeta. Kui seda ei tehta pangaarvete kaudu, siis trikitamistega (elektrihind, omaosalus tervishoius, riigilõivud, trahvid jmt) ikka.

Räägime venelaste okupatsioonist, kuid omade okupatsioon on palju hullem. Poliitmafioosod võiksid ükskord teadvustama hakata, et olulisem võimust on rahva ühtsus ja demokraatia.

Kodumaalt lahkujate arv on heaolu indikaatoriks

Äripäev: Heido Vitsur: Kumb Eesti on parem: Pätsi-aegne või tänane? Me ei ela täna muu arenenud maailma suhtes sugugi halvemini kui kaheksakümmend aastat tagasi.

http://live.ap3.ee/Default.aspx?PublicationId=8aa16727-104a-4781-a485-6b36d9075049

Heido Vitsur tugineb ostuvõime näitajale, kuid inimeste heaolu ei kajastu üksnes rahamassis. Õnnetegureid (õiglus, turvatunne, toimetulek, kuuluvustunne jne) ja indikaatoreid on enam. 

Üheks heaolu indikaatoriks on kodumaalt lahkujate arv. Eestist lahkub igal aastal enam inimesi, mis ei toeta Heido Vitsuri väidet justkui taasiseseisvunud Eestis on elu varasemast roosilisem. Eelmisest Eestist ei põgenetud.

Statistiliste andmete järgi lahkus Eestist eelmisel aastal iga päev 30 inimest. Põgenejaid oli tõenäoliselt enamgi (kui uskuda statistikat, siis oled petta saanud), kuid isegi statistiline tulem peaks hirmu nahka tooma. 

Pätsiaegses Eestis mainitud probleemi ei tuntud, mis tähendab seda, et elu pidi siis praegusest turvalisem ja parem olema.

Eesti on hinnatõusu liider

Eesti on hinnatõusu liider. Meie hinnad kasvavad Eurotsooni keskmisest kaks korda nobedamini. Seda aastaid. Otsustajad ühiskonnas põhjendavad toimuvat maailmaturul toimuvaga, tegemist on aga nende endi otsuste kibedate viljadega.

Maksudega trikitamised Eestis ületavad terve mõistuse piire. Maarjamaast on tehtud kõrgeima netomaksustamisega riik, kus kogutud vahenditega laristamisest on saanud norm. Räägime vabast Eestist, kuid suurel osal ühiskonnaliikmetest puuduvad elementaarsed valikuvõimalused – viimnegi penn tuleb kulutada sunnitud tegemiste (toit ja eluase) finantseerimisele.

Ühiskonnas tehakse ilusaid prognoose, tegelikkus toob aga kananaha ihule. Konjunktuuriinstituudi andmetel kallines toit (ja mittealkohoolsed joogid) Eestis (veebruarid) aasta võrdluses 6%, kuu võrdluses 1,2%. Euroopa Liidus mõõdeti kogu inflatsiooni 1,8 protsendiga. 

Eestlaste kulutused toidule moodustavad veerandi kogu sissetulekust (võrreldavates riikides 10 -15%). 

Toimetulekuraskustes olevate kodanike read täienevad. Elektrihinna ja küttekulude hüppeline kasv lõi selleks eeldused, toidu kallinemine annab lisahoogu. Viimast annab hea tahte juures küll nullini viia (elatuda annetustest), kuid kommunaalkulutustest pole pääsu. Monopolistide pilk on valvas, kohtutäiturid nõuavad säästetust kordadest suurema summa sisse.

Eestis tõusevad pensionid 5 protsenti, palgad kasvavad ehk samas tempos (pole teada muidugi kellel), kuid maksudega trikitamised ja hindade kasvatamised viivad enam raha välja. Keda me eestlaste elujärje paranemisega petame?

Väikesel seltskonnal on statistiliste arvukestega tore mängida ja oma tegemisi nendega õigustada, kuid eestlaste elujärg sellest ei parane. Aeg oleks tunnistada, et oleme liigselt pühendunud riigieelarve kasvatamisele ja sellega maha laristamisele, elukeskkonna jätnud aga saatuse hoolde. Selline suhtumine ei saa igavesti kesta. 

Tehkem Eesti maksusüsteem läbipaistvaks, lõpetagem ühisvahenditega laristamine ja taastagem konkurents ettevõtluses. Alles siis saame rääkida eestlaste elujärje paranemisest. 

Eesti tervishoiusüsteemi lombakus ei tulene alarahastamisest, vaid süsteemist

Jälle üks avalikkuse ette jõudnud apsakas. Arstid (perearst ega maahaiglas töötavad arstid) ei suutnud 16. aastase haige seisundit adekvaatselt hinnata ega õiget diagnoosi panna. Poiss suri vaevuste järel. 

Kui diagnoosi ei osata panna, siis pole muudest ponnistustest kasu.

Eesti tervishoiusüsteemi lombakus ei tulene alarahastamisest (kui kõik valdkonnas liikuvad summad kokku arvestada, siis on seda liiast), vaid süsteemist endast – suur osa arstidest (sh perearstid) pole (objektiivsetel põhjustel) tasemel. Neil puuduvad teadmised ja oskused. 

Haiglas praktiseerimata (haigusjuhtude keskmes viibimata) kunagi omandatud kogemused tuhmuvad. Saatekirjade, haiguslehtede, tõendite ja kordusretseptide väljakirjutamine teadmistepagasit ei kasvata.

Valdkonnale lisaraha nurumise asemel oleks tarmukam valdkond ühtse rusikana toimima saada. Statistiliste arvudega manipuleerimisega kaugele ei jõua. 

EP: 16-aastane poiss suri, kui oli tulutult nädal aega järjest suure kõhuvaluga haiglasse pöördunud

http://www.epl.ee/news/eesti /16-aastane-poiss-suri-kui-oli-tulutult-nadal-aega-jarjest-suure-kohuvaluga-haiglasse-poordunud.d?id=65852052

Vaata kui vaesed on eestlased

ÄP: Ajaleht avaldas Credit Suisse’i ja Oxfordi Ülikooli koostatud nimekirja euroriikide elanike netovara väärtuse kohta 2012. aastal. Sealt selgub, et vaid Slovakkia inimesed on Eesti inimestest vaesemad. Eesti kodanikul on keskmiselt vara 21 000 euro väärtuses. http://www.ap3.ee/article/2013/3/20/vaata-kui-vaesed-eestlased-eurotsoonis-on

Varade maht Credit Suisse’i andmetel 2012. aastal. 

Keskmine vara kodaniku kohta (mediaanvara) eurodes

Luksemburg 215 000 (119 000)

Prantsusmaa 206 000 (63 000)

Belgia 181 000 (93 000)

Itaalia 165 000 (96 000)

Austria 139 000 (63 000)

Saksamaa 135 000 (33 000)

Holland 135 000 (48 000)

Iirimaa 118 000 (47 000)

Soome 113 000 (57 000)

Küpros 87 000 (31 000)

Hispaania 81 000 (41 000)

Kreeka 70 000 (28 000)

Portugal 60 000 (22 000)

Malta 48 000 (25 000)

Sloveenia 45 000 (24 000)

Eesti 21 000 (11 000)

Slovakkia 19 000 (11 000)

Muudatusi tuleks alustada avalikust sektorist, erasektoris jooksevad asjad ise paika

Majandusteaduste magister, analüütik Maris Lauri leiab, et Eesti majanduses on lähiajal paratamatu töökorralduse, tootmise ja tehnoloogia muutmine, samuti tuleb investeerida tehnoloogiasse ja inimestesse. http://majandus.delfi.ee/news/uudised/maris-lauri-tookorralduse-tootmise-ja-tehnoloogia-muutmine-on-eesti-majanduses-paratamatud.d?id=65772240

Öeldu oleks justkui plagiaat õpikust. Maris Lauri lähenemised on traditsioonilised Eesti analüütikutele (vabandan kui solvasin) - palju vahtu, märjukest pole ollagi. 

Eesti haldusstruktuuri taskukohasemaks muutmata pole sellistest lööklausetest kasu. Tulem jääb endiseks – koorekiht laristatakse maha.

Tagajärgede lahkamise asemel tuleks pühenduda põhjustele. 

Kvantitatiivsete mõõdete kõrval tuleb osata näha ka kvalitatiivseid näitajaid. Majanduskasv, mis tuleb abidest ja toetustest pole jätkusuutlik.

Eesti on tilluke riik, meie matkime aga suurriikide haldusstruktuure, koorime erasektorilt (ettevõtted, kodanikud) kümmet nahka. Muudatusi tuleks alustada avalikust sektorist, erasektoris jooksevad asjad ise paika.