Eestlaste elujärg ei parane

Otsustajad ühiskonnas keksivad eestlaste elujärje paranemisega, pilt pole aga roosiline - eestlaste elujärg ei taha paraneda. Üldust eksitavat seisukohta põhjendatakse palkade/pensionide ja tarbijahinnaindeksi (inflatsioon) saldo muutusega, kuid on mõõdikuid, mis nende väite peapeale pööravad. Üheks selliseks on kulutuste (vältimatud kulutused, maksud, omaosaluse tervishoius jmt) struktuur, mis kajastab elujärje muutusi adekvaatsemalt.

Statistikablogi: leibkondade elukvaliteet ei paranenud. Statistikaameti andmetel tõusis tarbijahinnaindeks 2012. aastal 3,9 protsenti, leibkondade kulutused aga 6,4 protsenti, seega reaaltarbimine kasvas. Toit ja eluase on leibkonna eelarves vältimatud kulutused, mida nimetatakse sundkulutusteks. Leibkonna elukvaliteeti näitab kõige paremini sundkulutuste osatähtsus kogukuludest. Suur sundkulutuste määr eelarves näitab puudujääke elukvaliteedis, kuna muude kulutuste (nt vaba aja kulutused) tegemiseks jääb vähem raha ja võimalusi.

Kui eluasemele ja toidule on inimene sunnitud kulutama, siis transpordi, riiete ja jalanõude, eriti aga vaba aja kulutuste arvelt on võimalik kulusid kokku hoida. 2012. aastal moodustasid sundkulutused leibkonna kogukulutustest 45 protsenti ja nende osatähtsus varasema aastaga võrreldes ei muutunud (toidukulutuste osatähtsus küll vähenes, kuid eluasemekulutuste osatähtsus suurenes).

Samuti ei ole suurenenud ka vaba aja kulutuste osatähtsus kogukuludest. Seega leibkondade elukvaliteedis aastaga olulist muutust ei toimunud. Elukvaliteet on madalam kui majanduslanguse eelsetel aastatel. Näiteks 2007. aastaga võrreldes oli sundkulutuste osatähtsus 6 protsendipunkti suurem.

http://www.e24.ee/1190848/statistikablogi-leibkondade-elukvaliteet-ei-paranenud