Väike rikas eesti

EPL:
Kuu aega oli Saksamaa pealinn minu koduks ja see ei olnud sugugi esimene ega viimane kord, kus poes käies endamisi pead vangutasin. Sest ma ei saa aru, kuidas saavad poed Berliinis nii palju odavamad olla kui Tallinnas, muust Eestist rääkimata.
Õigemini ei saa ma aru, kuidas saab Eestis esmatarbekaup nii palju kallim olla.
http://www.epl.ee/news/arvamus/vaike-rikas-eesti.d?id=60363362

Kõrgemad hinnad Eestis on põhjendatud.

Liikmesriikides rakendatakse madalamaid käibemaksumäärasid. Keskmine käibemaks toiduainetele ei ületa 10 protsenti. Kui Saksamaal on see 7 protsenti, siis Eestis 20 protsenti.

Kõrgem käibemaks on ka põhjuseks, miks toorme kallinemisel hinnad Eestis kiiremini tõusevad.

Oma osa kaupade hindade kujunemises on ka mõningatel teistel nüanssidel.
Eestis müüdavate kaupade marginaalid on teistest turgudest kõrgemad. Paljudel toodetel on ka soetamishind kõrgem. Koostasin kunagi USA kaubamärgi turustamiseks Eestis äriplaani. Tarnija (hulgi)hinnad osutusid sealsetest jaehindadest kõrgemaks. Odavam oli tooted osta USA poest:-))).
Põhjendus on lihtne: Wal Mart kaubanduskett tellib sadu (kui mitte tuhandeid) konteinereid ühte toodet, Eestis tuleb isegi ühe konteineri turustamisega pingutada. Transpordikuludest ma ei räägi (kui õigesti mäletan, siis antud toote puhul moodustas see ca 15% hinnast).

Marginaalid ja omahinnad on toote spetsiifilised, käibemaksu protsent aga konstantne suurus. Meie võimuses on muuta vaid marginaale ja maksumäärasid.

Ma kahtlen, et esmatarbekaupade edasimüüjad teenivad suuri kasumeid. Aastate tagused tulemused näitasid, et hulgibaaside kasumid jäid alla 3%. See kinnitab, et mänguruum marginaalide langetamisel on väike. Jaemüügi ettevõtete marginaalid on suhteliselt kõrged (toiduainetel oli see aastaid tagasi üle 25%), kuid arvestada tuleb, et tegemist pole kasumiga, vaid juurdehindlusega. Jaemüügis on suur surve palgatõusule, palgad sektoris on kasinad. Juurdehindluse vähendamine sellistes tingimustes on ebareaalne.

Maksu alandamine on ainuke reaalne võimalus, mis hindu allapoole tooks, innustaks sisetarbimist. Tulemit tunnetaksime kõik - ettevõtete tulubaas muutuks kopsakamaks, töötasud ja riigi maksulaekumine võtaks trendi ülespoole.

Eesti maksupoliitikat on raske mõista. Piiratud ressurssidega keskkonnas maksumäärade tõstmine ei suurenda, vaid vähendab maksulaekumise potentsiaali.

Poliitikud tuginevad maksumäärade kõrgel hoidmisel uuringutele, mis näitavad, et maksumäärade langetamisel hinnad samas taktis ei lange. Uuringud on aga läbi viidud keskkondades, kus toimetulekuraskustes inimeste arv on olematu.

Tootjad ja tarnijad on huvitatud müügitulu kasvatamisest. Selleks on kaks võimalust: suurendada müügikoguseid või suurendada marginaale. Mida enam müüa, seda odavamaks tootehind kujuneb, kuna kasumiläve ületamisel muutuvad üldkulud olematuks.

Tootjad on huvitatud käivete kasvatamisest, seetõttu kehtestatakse hinnalaed edasimüüjatele.

Konkurents ei võimalda esmatarbekaupadelt liigset kasumit teenida.
Probleem Eestis ei seisne mitte selles, et ettevõtted teenivad suurt tulu (välja arvatud muidugi monopoolsed ettevõtted), vaid selles, et käibed ja töötasud on madalad.

Kui ka hinnad maksumäära langetamisega samas taktis lange, siis pole midagi hullu. Oluline pole see, kui palju mingi toode maksab, vaid see, kui palju me oleme võimelised seda ostma. Inflatsioonisurve mõju tuleb samuti arvestada.

Miks on Eestis nii madalad palgad?

Juba teist aastat rõõmustame Eesti majanduskasvu üle, meie ekspordimahud panevad paljusid ahhetama, kuid reaalpalgad muudkui langevad.
Tänavuse aasta esimese seitsme kuuga kasvas eksport võrdluses aasta varasemaga poole võrra. Ka mullu oli ekspordi kasv jõuline – 24 protsenti. Sisetarbimisele ei taha aga kuidagi kõrgem käik sisse minna. Selle aasta kaheksa kuuga, jaanuarist augustini, kasvas jaemüük püsihindades aasta varasemaga võrreldes kõigest kolm protsenti. Ja sedagi võib lugeda soomlaste teeneks. Soome kaubandusliidu andmeil ostsid soomlased mullu Eestist kaupu ja teenuseid 390 miljoni euro eest – see aga moodustab meie jaekaubandusest enam kui kümnendiku. Eurole üleminek kasvatas välismaalaste oste veelgi. Tekib küsimus, kuhu ekspordist teenitav tulu kaob. Miks palgad ja müügimahud koduturul ei kasva?

Raha lihtsalt ei jagu
Eelmisel aastal kulutati Eestis töötasudele üle 41 protsendi sisemajanduse kogutoodangust (SKT). Enamat maksta pole ka võimalik, sest tuleb investeerida, tasuda jooksvaid arveid (elekter, side, töövahendid, laenuintressid jne), teha erakorralisi kulutusi.
Nii uskumatu kui see ka ei tundu, kuid isegi kui maksaksime kogu riigi SKT täismahus töötasudena välja, jääksime palkades põhjanaabritele alla. Meie inimeste keskmine töötasu kasvaks siis vaid 1855 eurole kuus (sisaldab tulumaksu).
Soome statistikaameti andmetel teenisid põhjanaabrid aga eelmise aasta oktoobris erasektoris 3255-eurost kuupalka. Klienditeenindajate töötasu oli keskmiselt 2588 eurot, ehitajatel 2653 eurot.
Ka pensione ei saa maksmata jätta. See aga alandab ülal kirjeldatud spekulatiivset teoreetilist palgavõimekust Eestis 1691 eurole töötaja kohta kuus. See on sama mis Luksemburgis makstav miinimumpalk.
SKT-st peab aga leidma vahendeid ka tervishoiule, haridusele, riigikaitsele ja teistele valdkondadele. Tuleb investeerida. Järele jääbki pisku, mida Eestis inimestele makstakse. Statistikaameti andmetel oli keskmine palk tänavu teises kvartalis 857 eurot. Tegelikkuses veelgi väiksem.

Elame peost suhu
SKT kasvas teises kvartalis aastatagusega võrreldes 8,4 protsenti. Töökohtade arv 6,3 protsenti. Selline tendents ei soosi palkade kasvu. Vaja oleks tulu ja kulu saldo kasvu. Et tulud oleksid suuremad kui kulud. Paljud Eesti ettevõtted aga ei majanda kasumlikult. Krediidiinfo andmetel kuulutati mullu välja 1029 äriühingu maksejõuetus. Tegemist oli kümnendi halvima tulemusega. Raskustesse sattunud ettevõtted kergitavad hindu, et rohkem raha sisse tuleks. Kuna seda teevad ka kõik teised, siis liiguvad kulutused sama rada ja tulemus kiratseb ikka. Müügitulu kasvuga kaasneb kulutuste suurenemine.
Elanike reaalsissetulekute kasvuks peaks majanduskasv olema jõulisem, hindade kasv aga järele andma. Maailmaturul langevad mitmed toormehinnad, müügihinnad Eestis aga kasvavad, mis ei soosi reaaltulu kasvu.
Väikse ja keskmise suurusega traditsioonilisele ettevõtlusele (mis põhineb investeeringutel põhivarasse ja töökohtade stabiilsusel) oleks vaja luua soodsam pinnas. Selleta jääbki Eesti elanike elujärg kiratsema.

Ebasõbralik keskkond
Et mitte üldsõnaliseks jääda, meenutan aastatetaguseid tootmisettevõtetes tegutsemise aegu, mil hoomasin ametnike ettevõtjavaenulikkust. Nad ei paistnud väsivat näpunäidete andmisest, direktiivide ja paragrahvide järgimisel pedantsuse demonstreerimisest. Mulle meenuvad kohustuslikud formaalsed töötajate tervisekontrollid, kus nägemise kontrollimise ja pulsi mõõtmise eest tuli maksta 500 krooni inimese kohta. Kulutusi tuli teha loengutele ja koolitustele, mida maksuraha eest palga saajad siis asjalikult toimetasid.
Häiris aruandlus (statistika, jäätmekäitlus, õhusaaste, riskianalüüsid jmt), mis nõudis kallist tööaega ja tundus mõttetuna.
Meenuvad ühe pahatahtliku ametniku ponnistused, mille “tulemusena” tal õnnestus peatada meie kaupade turustamine Eestis aastaks. Tegemist oli Rootsis, Soomes, USA-s, Jaapanis ja teistel turgudel tunnustatud toodetega. Nende toodetega oli võidetud klientide tunnustus ja usaldus, saadud auhindu. Müügiloa taastamisele kulus aasta ja see läks ka üksjagu maksma. Üksnes Brüsselist tulnud otsus suutis lõpuks murda ringkaitsesse asunud kohaliku ametkonna meelsuse. Müük Eestis ei taastunudki.
Analoogseid näiteid võib tuua iga ettevõtja.

Vale lähenemine
Kui rahuldume vaid suurettevõtete eksporditulemustega, saeme sellega oksa, millel ise istume.
Jõudsalt kasvav eksport ei kajastu kodanike rahakotis. Madalate palkadega rahvalt ei laeku ühiskassasse tarbimismakse (käibemaks, aktsiis), just need aga moodustavad poole (mullu 47 protsenti) riigi maksutulust. Siin tegutsevatelt välisosalusega ettevõtetelt ei laeku makse kasumilt. Nauditakse vaid siinset maksukeskkonda, mis koduturul toimetajaid lämmatab.
Eesti kasina palgaga maksumaksja peab aga üleval 12 ministeeriumi, 24 ametit, loendamatut arvu ametkondi, allasutusi, sihtasutusi, mittetulundusühinguid, riigikogu koos kohalike omavalitsustega – see kõik on õblukesele erasektorile liiga raske kandam.
Maksukoormust tuleks vähendada, maksudest elatuvat riigiaparaati ja haldusstruktuure koomale tõmmata. Vaja oleks kobestada pinnas kohalikule turule orienteeritud keskmise ja väikse suurusega ettevõtetele. Praegune Eesti fiskaalpoliitika seda ei soosi. Keegi ei keela aga edaspidi tegemast paremaid otsuseid.
http://www.linnaleht.ee/frontpage/tln_ek/2011-10-21-b.pdf

Parasiitidest tuleks vabaneda kohe

Kreeka või mõne teise riigi probleemidesse süvenemise asemel võiksime tegeleda oma probleemidega.

Viimastel päevadel on hoiatatud, et kui me sotsiaalseid toetusi ei vähendata, siis kukub ühiskonna finantsvõimekus kokku. Sotsiaalsed toetused on aga (teistega võrreldes) allapoole igasugust arvestust. Kui põhjanaabritele jääme palgas alla 4 kordselt, siis sotsiaalsete tagatiste poolest oleme 7 korda kesisemad.

Iga aritmeetikas orienteeruv inimene teadvustab, et midagi on väga nihu.

Eesti eksport õitseb, sisetarbimine aga kiratseb. Sisetarbimine kiratseb kesistest sisetulekutest. See aga ei koosne üksnes palkadest, vaid ka sotsiaalsetest toetustest.

Eestlaste sissetulekute kasvu eelduseks on ühisvahendite efektiivsem kasutamine.

Eripensionid, riigikogulaste ja teiste ametnike ülalpidamiseks tehtavad kulutused lämmatavad pahaloomulise kasvajana kogukonda.

Tarmukam oleks muudatustega aga kohe alustada, parasiidid emakehast koheselt maha raputada.

Kas riigikogus langetatakse otsuseid erakondade kasuks?

Saates “Vabariigi kodanikud” (ETV) osalenud leidsid, et seaduste tegemisel Eestis seatakse partei huvid rahva huvidest kõrgemale. “Hea seadus on see, mis on avalikes huvides,” kommenteeris endine õiguskantsler Allar Jõks.
Asi polekski nii hull, kui riigikogus langetataks otsuseid erakondlikest huvidest lähtuvalt. Erakondlik asjaajamine ei põhine aga ideoloogial, vaid isiklikel ambitsioonidel ja teistele ärategemisel. Programmid võimaldavad hämada – eelistused pole neis paigas, puuduvad tegevusplaanid, tulemuslikkuse mõõdikud. Üksikutele seisukohtadele pühendumise korral töötatakse (enamasti) teistele põhimõtetele vastu.

Vaatamata sellele, et suuremate erakondade nimekirjad koosnevad kümnetest tuhandetest, on kaasarääkijate osa neis suhteliselt kesine. Küsitlused kinnitavad, et erakonnas toimuvaga on kursis alla 10% parteilastest, kaasarääkijate osa on veelgi väiksem. Parteilastest lihtliikmete passiivsus on taotluslik – otsustajad ei pea pingutama, neil on piisavalt ressursse võimu tagamiseks.

Mainitud poliitilist kultuuritust tingib erakondade rahastamine ja soosiv seaduskeskkond (valimis- ja erakonnaseadus). Sõltumatus – riigieelarvest ja sponsorlusest tagatud tulubaas, garanteeritud esindatus – võimaldab praktiseerida (tagatubadel toimivat) butafoorset demokraatiat.
Otsustusahel kujundab vastutajate ringi ja poolused. Kui Eesti valimissüsteem soosiks esindusdemokraatiat, poleks riigikogus vormistatud otsuste taga pinged nii särtsuvad.

Riigikogu koosseisud komplekteeritakse valitsusliikmetele lojaalsetest inimestest. See teeb meie Toompeal tegutsevast esinduskojast valitsuse käepikenduse, millel kahjuks puudub side kodanikega.

Valitsusliikme staatus hierarhiatrepil on kõrgem riigikogu liikme omast erakonnas, mistõttu tulebki mängu võtta väikesed kavalused: saavutamaks paremat paigutust valimisnimekirjas, tuleb näidata lojaalsust täitevvõimule. Nii ongi välja kujunenud olukord, kus just valimisreeglistik ise soosib võimude lahususe printsiibi eiramist ja see omakorda saadikute jahedat suhtumist valijatesse.

Eesti valimissüsteem vajaks hädasti muutmist. Olenemata positsioonist või rahalisest võimekusest võiks kõikidel olla võimalik kandideerida, valituks osutumine ei tohiks aga sõltuda nimekirjalisest eelistusest ega poliitilise eliidi tahtest. Vastasel korral pole ühiskonnas toimuvatel aruteludel mõtet – ladvikusse jõudnud väikesearvuline seltskond jääb ka edaspidi teiste nimel oma visioone realiseerima, ülejäänud aga käsi rusikas kulmu kortsutama.
Vähem oluline sellest, mida otsustatakse, pole viis, kuidas seda tehakse. Riigikogus langetatavad otsused võiksid ka Eestis alluda enamuse tahtele. Sellist lähenemist ei saa nimetada populismiks, küsimus on demokraatia põhitõe toimimises.

Võimuladvikul tuleks nägu rahva poole pöörata

Tähekombinatsiooni EFSF on hakatud üha sagedamini kasutama. Vaatamata sellele ei tea paljud, mida see tähendab. Vähe pole ka neid, kes pole sellest lühendist kuulnudki.
EFSF-ile ehk Euroopa Finantsstabiilsuse Fondile (The European Financial Stability Facility) panid aluse 16 eurotsooni liikmesriiki 2010. aastal. Fondi kuuluvad riigid, kus on ühisrahana käibel euro. Eesti liitus eurotsooniga tänavu 1. jaanuaril. Euroopa Liidu 27 riigist kuulub sellesse seega nüüd 17 riiki. Rootsi, Taani ja Suurbritannia ei ihalda eurot, vaid soovivad jääda truuks traditsioonilisele rahvusvaluutale.

Kaalukas otsus
On saanud ilmseks, et kõik riigid pole osanud ühildada oma soove ja võimalusi. Üle võimete elavate riikide hulgas on Iirimaa, Portugal, Kreeka ja Hispaania. Mainitud on ka Itaaliat ning mõnesid teisi riike.
EFSF-i loomine tulenes vajadusest abistada makseraskustes riike. Rahaturgudel on kombeks küsida sellistelt riikidelt tavaintressist märksa kõrgemat intressi, see aga süvendab hädas olevate riikide makseraskusi veelgi. EFSF-i tagatis võimaldab kaasata odavamat laenuraha ja hoida nõnda kassavoogusid vajadustele vastavalt siiski toimivana. Päästefondi tegevusel on aga arusaadavalt sügavamat mõtet vaid siis, kui sellega kaasnevad riikides ka strukturaalsed muudatused, mis võimaldavad kulutusi koomale tõmmata. Tulubaasi suurendamine praeguses keskkonnas pole tulemuslik.
EFSF-i laenude kogumahuks kavandati 440 miljardit eurot. Eestile võib selles osalemine koos intressikuluga maksma minna 2,5 miljardit eurot – see moodustab, kui numbreid uurida, üle poole tuleva aasta kavandatavast maksutulust.

Rahvale arusaamatu
29. septembril kinnitas riigikogu 59 poolthäälega riigieelarve seaduse ning riigikogu kodu- ja töökorra seaduse muutmise seaduse, mis andis üle võimete elavate riikide laenude käendusele meie riigi poolt legaalsuse.
Otsus polnud üllatav. Riigikogus vastu võetavad otsused on üldiselt prognoositavad, kuna valitsuse eelnõudele põleb seal alati roheline tuli.
Pole mõtet diskuteerida teemal, kas kesiste sissetulekute ja kehvade sotsiaalsete tagatistega eestlased peaksid jõukamatele vendadele abikäe ulatama või mitte. Võiksime mõtiskleda selle üle, mida tunnevad otsusest kuuldes kehval elujärjel olevad kaasmaalased. Asi on aga tegelikult veel hullem. Kohati tundub, et olenemata sellest, mida riigi tasandil ka ei otsustataks, moodustub pettunute osa ikkagi rahvast enamuse. Mulluse inimarengu aruandega koos räägiti ühiskonnas süvenevast pettumusest. Diktaadil põhinev otsustusahel tekitab inimestes nördimust, süvendab vimma ja trotsi.

Mäng kinnises kastis
Otsustusahel kujundab vastutajate ringi ja poolused. Kui Eesti valimissüsteem soosiks esindusdemokraatiat, poleks riigikogus vormistatud otsuste taga pinged nii särtsuvad.
Riigikogu koosseisud komplekteeruvad valitsusliikmetele lojaalsetest inimestest. See teeb meie Toompeal tegutsevast esinduskojast valitsuse käepikenduse, millel kahjuks puudub side kodanikega. Valitsusliikme staatus hierarhiatrepil on kõrgem riigikoguliikme omast erakonnas, mistõttu tulebki mängu võtta väiksed kavalused: saavutamaks paremat paigutust valimisnimekirjas, tuleb näidata lojaalsust täitevvõimule. Nii ongi välja kujunenud olukord, kus just valimisreeglistik ise soosib võimude lahususe printsiibi eiramist ja see omakorda saadikute jahedat suhtumist valijatesse.
Eesti valimissüsteem vajaks hädasti muutmist. Olenemata positsioonist või rahalisest võimekusest võiks kõikidel olla võimalik kandideerida, valituks osutumine ei tohiks aga sõltuda nimekirjalisest eelistusest ega poliitilise eliidi tahtest. Vastasel korral pole ühiskonnas toimuvatel aruteludel mõtet – ladvikusse jõudnud väiksearvuline seltskond jääb ka edaspidi teiste nimel oma nägemusi realiseerima, ülejäänud aga käsi rusikas kulmu kortsutama.
Vähem oluline sellest, mida otsustatakse, pole viis, kuidas seda tehakse. Riigikogus langetatavad otsused võiksid ka Eestis alluda enamuse tahtele. Seda, mis toimub, pole õige isegi populismiks nimetada, küsimus on demokraatia põhitõdede toimimises.
http://www.linnaleht.ee/?page=99&id=2537

Euroopa Liit pole heategevusselts

ÄP kirjutab:
Kes kui palju on saanud? ELi 27 liikmesriigist 10 on netomaksjad ja 17 netosaajad. Suurim „ühiskassasse“ sissemaksja on Saksamaa, kellele järgnevad Suurbritannia, Prantsusmaa ja Itaalia - neljakesi maksavad nad kinni umbes 80% „peolauast“. Pole siiski põhjust arvata, et nad seda omakasupüüdmatult teevad - Euroopa Liidu rahade abil kosuvad uute liikmesriikide majandused on ühtlasi tänuväärne turg Lääne-Euroopa firmadele.
Konkurentsitult suurim saaja on Poola, kes suudab ära kulutada enamiku sellest, mida Saksamaa ühiskassasse sisse maksab. Kõik uued liikmesriigid on tänaseni saajate hulgas, aga mitte ainult nemad - kogusummalt on Poola järel suuruselt teiseks saajaks Kreeka ning isegi jõukad Belgia ja Luksemburg saavad ELilt rohkem raha kui Eesti. Võrrelduna SKPga, on ELi fondidest kõige edukamalt osanud toetust küsida Balti riigid. 2009. aastal moodustasid „eurorahad“ ligi 6% Leedu SKPst ja üle 4% Eesti SKPst - enamikes ülejäänud uutes liikmesriikides jäi see toetusmäär 1-2% kanti.
http://www.ap3.ee/opinion/2011/9/26/kas-sellist-euroopa-liitu-me-tahtsimegi

Brüssel toetab kõiki. Toetuse eest aga makstakse.

Kuluarvestus on (nagu iga teine) valdkond, milles tuleb orienteeruda.

Ma ei suhtu tõsiselt neisse, kes väidavad, et Eesti saab keskuselt enam, kui sinna panustab. Igiliikureid ei eksisteeri.

Rahal on erinev väärtus. Väärtus haihtub, kui selle saamiseks seatakse tingimusi.
Eesti soetab Euroopa rahade (CO2 kvoodi müük) eest elektriautosid, mille ostuväärtust (tegemist on kasutamata jätmiseks väljapääsu võimalusega) ei saa 1:1 rahasse taandada. Suur osa ministeeriumide kulutustest on seotud liitu kuulumisega. Loetelu võiks jätkata...

Eesti kulutused EL kuulumisele ületavad tulusid. Öeldu kehtib muidugi siis, kui raha väärtust ja omaosalust õiglaselt hinnata.

Euroopa Liit pole heategevusselts. Vaatamata sellele, et paberil saab tõestada vastupidist, maksavad ühenduse arved kinni liikmeseriikide maksumaksjad - nende hulgas ka meie. Bürokraatia ülalpidamiskulud pole väikesed.

Valimissüsteem teeb lombakaks

Riigikogus vastuvõetavad otsused on ette teada. Valimissüsteem süütab rohelise tule vaid valitsuse esitatud eelnõudele.

Mõned päevad tagasi kinnitati sarnasel viisil (59 poolthäälega) riigieelarve seaduse ning riigikogu kodu- ja töökorra seaduse muutmise seaduse, mis loob võimalused Euroopa Liidu liikmesriikidele (ja juriidilistele isikutele) riigigarantii andmise. Vaatamata üüratule summale (ligi 2 miljardit eurot) sujus otsuse langetamine plaanipäraselt.

Tehelikult pole see, kas kesiste sissetulekutega ja sotsiaalsete tagatistega eestlased jõukamatele vendadele abikäe ulatavad või mitte üldsegi esmajärguline küsimus. Olulisem on, kuidas kaasmaalased ennast seejuures tunnevad.

Kohati tundub, et olenemata sellest, mida võimuladvik ka ei otsustaks, moodustab pettunute ring enamuse. Diktaadil põhinev otsustusahel põhjustab pettumust, süvendab trotsi ja vimma.
Ühisnimetajal põhinev otsustamine liidaks, teeks kogukonna homogeensemaks.

Otsustusahel määrab vastutajate ringi, tekitab poolused. Üheskoos otsustamisel vastutus jaguneks, kõik panustaksid tulemi õnnestumisesse.

Kui (Eestis toimiv) valimissüsteem soosiks esindusdemokraatiat, poleks pinged nii särtsuvad.

Paraku see ei toimi.

Riigikogu koosneb (suuresti) valitsuse esindajatest, valitsusliikmetele lojaalsetest inimestest. Valimissüsteem on teinud sellest valitsuse käepikenduse, millel puudub side kodanikega. Tegemist on tarbetu ja kulukas institutsiooniga, mis tegeleb vaid iseendaga ja valitsuskabineti tahte seadustamisega.

Valimissüsteemi kohandamata pole arutelud tulemuslikud – tühine grupp jääbki oma nägemuse järgi otsuseid langetama, ülejäänud aga peast karvu kitkuma ja meelemürkidest (rahustid, unerohud, alkohol jt meelemürgid) lohutust otsima.