Sulev Valner kirjutab EPL-s:
http://www.epl.ee/artikkel/579998
Äsjane teade, et viimase aasta võrdluses pole Eestis hinnad kõvasti langenud, vaid hoopis 3,5% tõusnud, on ikka üllatav küll. Üllatav just majanduslanguse taustal.
Tarbijahinnaindeks on makromajanduslik mõõdik, mis annab olulist informatsiooni tulevikku puudutavate otsuste tegemiseks. See on näitaja, mis (pikemas perioodis) ongi kasvav.
Kui kuni kahe protsendilist inflatsiooni peetakse normaalseks, siis sellest kordades kõrgem näitaja süütab juba punase tule majanduskeskkonna arengule. Eestis on see praegu normaalsest kõrgem.
Maikuus tõusis THI aasta tagusega võrreldes 3,8 protsenti.
Kaupade ja teenuste administratiivselt reguleeritavad hinnad tõusid märtsis 10,3%, mittereguleeritavad hinnad koguni langesid 0,9%. Mais olid samad näitajad 11.7 protsenti ja 0,5 protsenti tõusus.
Kõrget inflatsiooni ühiskonnas põhjustavad eelkõige sisetegurid. Välisteguritele, mis avaldavad mõju ka teistele ühiskondadele, poleks vaja pühenduda. Lohutusele ei järgne soovitud tulemusi.
Maksude (sh varjatud maksude) tõstmised ja monopolide ohjeldamatus, tingivad ebaloomulikult kõrget inflatsiooni majanduskeskkonnas. Vahendite ümberjagamine on soosivaks tuuleks inflatsioonile.
Inflatsiooni languse ootused ei ole põhjendatud. Paljud ettevõtted tegutsevad endiselt kahjumiga. Hindade tõusule ei järgne müügi kasvu, sest piiratud ressurssidega keskkonnas toimub vastupidine tendents - müügimahud hakkavad langema.
Muudatused lisaväärtuse ümberjagamises (maksude tõstmised, monopoolsete ettevõtete hinnatõusud) pole võimaldanud väikestel ja keskmise suurusega ettevõtetel kasumlikult majandada. Rahavood on endiselt paljudel negatiivsed, vajalikud investeeringud endiselt tegemata.
Arvestagem, et ettevõtlus ühiskonnas rajaneb mikro-, väike- ja keskmise suurusega ettevõtetel. 2000. aastal moodustasid koguni 70 % äriühingutest mikroettevõtted. Suurettevõtete osa oli alla 1 %.
Üksnes suurettevõtete trendide arvestamisega teeme valesid järeldusi, langetame ebaõiged otsused.
Tuesday, July 13, 2010
Saturday, July 10, 2010
Eesti riik meenutab parasiitidest räsitud looma
Eestis pidavat ameteid ja ametkondi olema kordades enam kui Soomes. Olen seda kusagilt lugenud.
Konstruktiivseid arutelusid haldusstruktuuri muudatuste üle aga millegipärast ei toimu.
Riigi haldusstruktuur meenutab mulle kunagisi loomaarstina töötatud aegu. Esimene asi, millele tuli siis tähelepanu pöörata, olid parasiidid. Neid esineb aga palju. Neid leidub nii seedetraktis, hingamiselundites, maksas, karvkattes kui ka teistes piirkondades.
Eesti riik meenutab mulle parasiitidest räsitud looma – ministeeriumid, ametid, ametkonnad, sihtasutused, MTÜd, esindused, omavalitsused on närinud riigi õhukeseks. Aeg oleks tunnistada, et Eesti ei ole õhuke, teeme vaid mõttetuid kulutusi.
Ühiskonnas tuleks taastada soovide ja võimaluste tasakaal, rõhuasetusi/väärtushinnanguid muuta.
Probleeme teadvustamata jäämegi üksteise peale urisema ja oma seisukohti teistele peale suruma.
Igat asja saab teha paremini. Paremini saab ka riiki juhtida, selle tegemisi korraldada. Puuduste põhjendamisele ei tasuks aega raisata, sellele pole mõtet maksumaksja raha kulutada.
Ühiskonnas tuleks algatad probleemide teadvustamise avalik arutelu. Ajurünnak sobiks selleks ideaalselt. Järgnevaks sammuks võiks olla probleemidest eelistusterea koostamine. Alles seejärel võiks asuda lahenduste kallale. Vastupidine järjestus ei toimi, see on paljudele mõistetamatu ja ebaefektiivne. Sellised otsused langevad ebaviljakasse pinnasesse, on teostamatud.
Konstruktiivseid arutelusid haldusstruktuuri muudatuste üle aga millegipärast ei toimu.
Riigi haldusstruktuur meenutab mulle kunagisi loomaarstina töötatud aegu. Esimene asi, millele tuli siis tähelepanu pöörata, olid parasiidid. Neid esineb aga palju. Neid leidub nii seedetraktis, hingamiselundites, maksas, karvkattes kui ka teistes piirkondades.
Eesti riik meenutab mulle parasiitidest räsitud looma – ministeeriumid, ametid, ametkonnad, sihtasutused, MTÜd, esindused, omavalitsused on närinud riigi õhukeseks. Aeg oleks tunnistada, et Eesti ei ole õhuke, teeme vaid mõttetuid kulutusi.
Ühiskonnas tuleks taastada soovide ja võimaluste tasakaal, rõhuasetusi/väärtushinnanguid muuta.
Probleeme teadvustamata jäämegi üksteise peale urisema ja oma seisukohti teistele peale suruma.
Igat asja saab teha paremini. Paremini saab ka riiki juhtida, selle tegemisi korraldada. Puuduste põhjendamisele ei tasuks aega raisata, sellele pole mõtet maksumaksja raha kulutada.
Ühiskonnas tuleks algatad probleemide teadvustamise avalik arutelu. Ajurünnak sobiks selleks ideaalselt. Järgnevaks sammuks võiks olla probleemidest eelistusterea koostamine. Alles seejärel võiks asuda lahenduste kallale. Vastupidine järjestus ei toimi, see on paljudele mõistetamatu ja ebaefektiivne. Sellised otsused langevad ebaviljakasse pinnasesse, on teostamatud.
Friday, July 9, 2010
Pensionide langetamisest ei pääse
PM kirjutab:
http://www.postimees.ee/?id=285534#kommenteeri
Poliitikauuringute keskuse Praxis analüütik Andres Võrk leiab, et pensioniea võimalik tõstmine tekitaks probleeme inimestele, kes praegugi enne pensioniiga tööturult eemale jäävad. Ta peab mõistlikuks teha süsteemi paindlikumaks, et inimesed saaksid ise oma pensionile jäämise aja üle otsustada.
Igat seisukohta annab (näidetega) põhjendada.
Selgemast selgem on aga see, et pensionieelikutel on raske tööd leida, nende tervislik seisund kitsendab valikuvõimalusi. Kuuekümneaastaseid 8 tundi tootmisliini taga seismas, metsaraie töid või mõnda muud füüsilist tööd tegemas, on isegi ette kujutada raske.
Inimestel peaks olema väljateenitud puhkusele jäämisel sõnaõigus. Vähemalt tervisekindlustus võiks olla kõikidele eakatele tagatud.
Pensioniea tõusu ja pensionide langetamise vahele saab võrdusmärgi panna.
Pensioniea tõusuga jäetakse osa sellest ilma. Sellise lähenemisega ei järgita õigluseprintsiipi. Pensionide vähenemist peaksid tunnetama kõik.
Kahe silma vahele ei tasuks kindlasti jätta eripensioneid.
Uurijatele ega teistele kontoritöötajatele pole minu arvates eripensionäride staatus põhjendatud. Öeldu kehtib ka kõrgete riigiametnike kohta, kelle osa toimetulekuraskustesse sattunud elanike kasvus ei saa alahinnata.
Enne pensioniea tõstmist või väljamaksete vähendamist tuleks riigi haldusstruktuur optimeerida – soovid viia võimalustega vastavusse. Praegune struktuur ei ole taskukohane, pole jätkusuutlik. Sellest ka probleemid sotsiaalkindlustuses - oleme kaugel maas vanadest demokraatiamaadest.
Meil poleks vaja matkida teiste (suuremate) riikide haldusstruktuure.
Isegi ühe ministeeriumiga Eesti tagaks elanikele senisest turvalisema elukeskkonna.
Bürokraatia on pahaloomulise kasvajana vohanud kõikjale. Teda toitvad alged vajaksid kärpimist, ressursid aga elanike turvalisusse suunamist.
http://www.postimees.ee/?id=285534#kommenteeri
Poliitikauuringute keskuse Praxis analüütik Andres Võrk leiab, et pensioniea võimalik tõstmine tekitaks probleeme inimestele, kes praegugi enne pensioniiga tööturult eemale jäävad. Ta peab mõistlikuks teha süsteemi paindlikumaks, et inimesed saaksid ise oma pensionile jäämise aja üle otsustada.
Igat seisukohta annab (näidetega) põhjendada.
Selgemast selgem on aga see, et pensionieelikutel on raske tööd leida, nende tervislik seisund kitsendab valikuvõimalusi. Kuuekümneaastaseid 8 tundi tootmisliini taga seismas, metsaraie töid või mõnda muud füüsilist tööd tegemas, on isegi ette kujutada raske.
Inimestel peaks olema väljateenitud puhkusele jäämisel sõnaõigus. Vähemalt tervisekindlustus võiks olla kõikidele eakatele tagatud.
Pensioniea tõusu ja pensionide langetamise vahele saab võrdusmärgi panna.
Pensioniea tõusuga jäetakse osa sellest ilma. Sellise lähenemisega ei järgita õigluseprintsiipi. Pensionide vähenemist peaksid tunnetama kõik.
Kahe silma vahele ei tasuks kindlasti jätta eripensioneid.
Uurijatele ega teistele kontoritöötajatele pole minu arvates eripensionäride staatus põhjendatud. Öeldu kehtib ka kõrgete riigiametnike kohta, kelle osa toimetulekuraskustesse sattunud elanike kasvus ei saa alahinnata.
Enne pensioniea tõstmist või väljamaksete vähendamist tuleks riigi haldusstruktuur optimeerida – soovid viia võimalustega vastavusse. Praegune struktuur ei ole taskukohane, pole jätkusuutlik. Sellest ka probleemid sotsiaalkindlustuses - oleme kaugel maas vanadest demokraatiamaadest.
Meil poleks vaja matkida teiste (suuremate) riikide haldusstruktuure.
Isegi ühe ministeeriumiga Eesti tagaks elanikele senisest turvalisema elukeskkonna.
Bürokraatia on pahaloomulise kasvajana vohanud kõikjale. Teda toitvad alged vajaksid kärpimist, ressursid aga elanike turvalisusse suunamist.
Thursday, July 8, 2010
Karulikoortest saamas rahvustoit
EPL kirjutab:
http://www.epl.ee/artikkel/579767
Eelmise nädala lõpu seisuga oli Eestis 80 751 registreeritud töötut. Peaaegu teist sama palju käib küll tööl, kuid ei teeni piisavalt, et sellega ära elada. Maksu- ja tolliameti andmeil sai tänavu maikuu deklaratsioonide alusel brutotöötasuks täpselt miinimumpalga ehk 4350 krooni 19 448 inimest ja sellest veelgi vähem 54 889 inimest.
Suurim vale pidavat olema statistika.
Paraku aga just sellele toetutakse ühiskonnale oluliste seisukohtade kujundamisel, otsuste tegemisel.
Nii nagu registreeritud töötus ei näita töötute arvu, ei kajasta ka statistiline töötasu elanikkonna ostuvõimet ega sissetulekuid. Üksnes osalise tööaja täisajaks tuletamisega moonutatakse tegelikkust. Rääkimata siis muudest tuletamistest.
Paljudest eestlastest on saanud sõna otseses mõttes kerjused. Nõudlus makaronidest ja nisujahust koosnevate abipakettide järgi näitab kasvutrendi.
Võigas küll, aga otsustajad naudivad endiselt ühiskonnas loodud hüvede küllust.
Paljud inimesed ühiskonnas on väga suurtes raskustes. Iga demokraatlik riik ulataks sellistes tingimustes abikäe. Eestis toimitakse vastupidi – nõutakse suuremat kontributsiooni, vähendatakse toetusi.
Aeg oleks tunnistada, et esindajatekoja otsused ülepaisutatud riigieelarve kinnitamisel ja maksude tõstmisel on kriisi põhjustanud. Poliitiline monopoolsus on kunagised väärtushinnangud pea peale pööranud.
Põhjusi teadvustamata jäämegi ühe ja sama rehavarre otsa komistama. See vajab kõrvaldamist.
Taasiseseisvumise alguses ühist kartulikoorte söömist ei võtnud keegi tõsiselt, kuid see liitis rahva, pani aluse edule. Praegused valitud paistavad tegema kõik selleks, et kartulikoortest saaks rahvustoit.
http://www.epl.ee/artikkel/579767
Eelmise nädala lõpu seisuga oli Eestis 80 751 registreeritud töötut. Peaaegu teist sama palju käib küll tööl, kuid ei teeni piisavalt, et sellega ära elada. Maksu- ja tolliameti andmeil sai tänavu maikuu deklaratsioonide alusel brutotöötasuks täpselt miinimumpalga ehk 4350 krooni 19 448 inimest ja sellest veelgi vähem 54 889 inimest.
Suurim vale pidavat olema statistika.
Paraku aga just sellele toetutakse ühiskonnale oluliste seisukohtade kujundamisel, otsuste tegemisel.
Nii nagu registreeritud töötus ei näita töötute arvu, ei kajasta ka statistiline töötasu elanikkonna ostuvõimet ega sissetulekuid. Üksnes osalise tööaja täisajaks tuletamisega moonutatakse tegelikkust. Rääkimata siis muudest tuletamistest.
Paljudest eestlastest on saanud sõna otseses mõttes kerjused. Nõudlus makaronidest ja nisujahust koosnevate abipakettide järgi näitab kasvutrendi.
Võigas küll, aga otsustajad naudivad endiselt ühiskonnas loodud hüvede küllust.
Paljud inimesed ühiskonnas on väga suurtes raskustes. Iga demokraatlik riik ulataks sellistes tingimustes abikäe. Eestis toimitakse vastupidi – nõutakse suuremat kontributsiooni, vähendatakse toetusi.
Aeg oleks tunnistada, et esindajatekoja otsused ülepaisutatud riigieelarve kinnitamisel ja maksude tõstmisel on kriisi põhjustanud. Poliitiline monopoolsus on kunagised väärtushinnangud pea peale pööranud.
Põhjusi teadvustamata jäämegi ühe ja sama rehavarre otsa komistama. See vajab kõrvaldamist.
Taasiseseisvumise alguses ühist kartulikoorte söömist ei võtnud keegi tõsiselt, kuid see liitis rahva, pani aluse edule. Praegused valitud paistavad tegema kõik selleks, et kartulikoortest saaks rahvustoit.
Tuesday, July 6, 2010
Väärtushinnanguid valitseb raha...
EPL arvamustoimetaja Priit Simson kirjutab:
http://www.epl.ee/artikkel/579639
Parteid on riigi¬eelarvest tulevale kopsakale toetusele vaatamata kõrvuni võlgades ja kampaania alles seisab ees.
Vaadakem tõele näkku, kasinuse apostlid on ühed vähestest meie riigis, kelle sissetulekud kriisiajal oluliselt langenud pole – riigieelarvest tulev 84 miljonit krooni tänavu kõigi parteide peale kokku on vaid viie miljoni krooni võrra vähem kui mullu. Järelikult peaks neil olema vähe häid vabandusi oma majandusseisu õigustamiseks. Mida iganes teile räägitakse, kui erinevad parteid omavahel on, pillamine ja võlad ühendavad neid ometi.
Erakondade riigieelarvest ja sponsorrahadest finantseeritud tegevus ei ole efektiivne, tulemus on kaugel oodatust: valitud kaugenevad valijatest, inimkapitali efektiivsus jääb vähese kaasamise tõttu madalaks, demokraatia olematuks.
Ühiskondlike organisatsioonide – sealhulgas erakondade – rahastamine peaks olema rajatud liikmemaksudele ja ühistegevusest teenitavale tulule.
On arusaamatu, miks eelistatakse erakondi teistele rahvaalgatuslikele ühendustele. Eriti veel olukorras, kus elanike usaldamatus parteide suhtes seab kahtluse alla nende otstarbekuse üldse.
Erakondade monopoolsuse vajalikkust on põhjendatud vastutusega, mis teistel kodanikeühendustel justkui puudub. Tegemist on väitega, mis ei toimi. Pole kuulda, et mõni erakond tunnistaks oma süüd. Vaatamata isegi sellele, kui viga on selgesti eristatav.
Üldsõnalised programmid ei kohusta erakondi samuti millekski.
Valimislubadused on kaugel reaalsusest, pealegi haihtuvad need edu korral koalitsioonileppe keerdkäikudesse. Viie jõukama riigiga seotud lubadust mäletavad kõik. Sellest on saanud klassika, mida tsiteeritakse tänaseni.
Sellest, et riik oleme meie kõik, on tehtud sõnakõlks.
Oleme „demokraatiaga“ jõudnud tupikusse, mis seab kahtluse alla riikliku jätkusuutlikkuse. Demokraatia mängimine ja butafooriaga uhkeldamine on kallis tegevus. Suitsupääsukese ja rukkilille kõrvale on tekkinud uus rahvustunnus — stress ja vimm.
Demokraatlikud väärtused ühiskonnas vajaksid muutmist. Poliitilisel maastikul tuleb tekitada terve konkurents - erakondade kõrval peavad saama kandideerida taas ka teised rahvaalgatuslikud liikumised ja ühendused. Muidu jäävadki paljud sotsiaalsed grupid riiklikul tasemel esindamata, võrdsus ühiskonnas tagamata, kriis süvenema.
Demokraatia reformimist võiks alustada erakondade (riigieelarvest) rahastamise lõpetamisest. Väärtushinnangud tuleks pea-pealt tagasi jalgadele pöörata. Kodanikualgatust tuleks eelistada tarbimisele.
http://www.epl.ee/artikkel/579639
Parteid on riigi¬eelarvest tulevale kopsakale toetusele vaatamata kõrvuni võlgades ja kampaania alles seisab ees.
Vaadakem tõele näkku, kasinuse apostlid on ühed vähestest meie riigis, kelle sissetulekud kriisiajal oluliselt langenud pole – riigieelarvest tulev 84 miljonit krooni tänavu kõigi parteide peale kokku on vaid viie miljoni krooni võrra vähem kui mullu. Järelikult peaks neil olema vähe häid vabandusi oma majandusseisu õigustamiseks. Mida iganes teile räägitakse, kui erinevad parteid omavahel on, pillamine ja võlad ühendavad neid ometi.
Erakondade riigieelarvest ja sponsorrahadest finantseeritud tegevus ei ole efektiivne, tulemus on kaugel oodatust: valitud kaugenevad valijatest, inimkapitali efektiivsus jääb vähese kaasamise tõttu madalaks, demokraatia olematuks.
Ühiskondlike organisatsioonide – sealhulgas erakondade – rahastamine peaks olema rajatud liikmemaksudele ja ühistegevusest teenitavale tulule.
On arusaamatu, miks eelistatakse erakondi teistele rahvaalgatuslikele ühendustele. Eriti veel olukorras, kus elanike usaldamatus parteide suhtes seab kahtluse alla nende otstarbekuse üldse.
Erakondade monopoolsuse vajalikkust on põhjendatud vastutusega, mis teistel kodanikeühendustel justkui puudub. Tegemist on väitega, mis ei toimi. Pole kuulda, et mõni erakond tunnistaks oma süüd. Vaatamata isegi sellele, kui viga on selgesti eristatav.
Üldsõnalised programmid ei kohusta erakondi samuti millekski.
Valimislubadused on kaugel reaalsusest, pealegi haihtuvad need edu korral koalitsioonileppe keerdkäikudesse. Viie jõukama riigiga seotud lubadust mäletavad kõik. Sellest on saanud klassika, mida tsiteeritakse tänaseni.
Sellest, et riik oleme meie kõik, on tehtud sõnakõlks.
Oleme „demokraatiaga“ jõudnud tupikusse, mis seab kahtluse alla riikliku jätkusuutlikkuse. Demokraatia mängimine ja butafooriaga uhkeldamine on kallis tegevus. Suitsupääsukese ja rukkilille kõrvale on tekkinud uus rahvustunnus — stress ja vimm.
Demokraatlikud väärtused ühiskonnas vajaksid muutmist. Poliitilisel maastikul tuleb tekitada terve konkurents - erakondade kõrval peavad saama kandideerida taas ka teised rahvaalgatuslikud liikumised ja ühendused. Muidu jäävadki paljud sotsiaalsed grupid riiklikul tasemel esindamata, võrdsus ühiskonnas tagamata, kriis süvenema.
Demokraatia reformimist võiks alustada erakondade (riigieelarvest) rahastamise lõpetamisest. Väärtushinnangud tuleks pea-pealt tagasi jalgadele pöörata. Kodanikualgatust tuleks eelistada tarbimisele.
Sunday, July 4, 2010
Väide, et pensionid ei lange, ei pea paika
Erakonnad deklareerivad justkui ühendkooris: pensionid ei lange, nende vähendamine ei tule isegi kõne alla.
Pensioniea tõstmisega paraku need vähenevad. Vähenemine toimub küll varjatult ja ebaproportsionaalselt, kuid ikka toimub - osa eakaid jäetakse sellest lihtsalt ilma.
Ka ebapopulaarsete otsuste langetamisel tuleks jääda ausaks. Asju tuleb nimetada õigete nimedega.
Pensioniea tõusu ja pensionide langetamise vahele saab võrdusmärgi panna.
Kõikide pensionide mõõdukas langetamine oleks eakate suhtes ausam ja õiglasem olnud. Pensionist ilma jäetutele oleks see valutum olnud, samas poleks praeguste pensionäride toimetulekuvõimet eriti mõjutanud.
Pensioniea tõstmisega paraku need vähenevad. Vähenemine toimub küll varjatult ja ebaproportsionaalselt, kuid ikka toimub - osa eakaid jäetakse sellest lihtsalt ilma.
Ka ebapopulaarsete otsuste langetamisel tuleks jääda ausaks. Asju tuleb nimetada õigete nimedega.
Pensioniea tõusu ja pensionide langetamise vahele saab võrdusmärgi panna.
Kõikide pensionide mõõdukas langetamine oleks eakate suhtes ausam ja õiglasem olnud. Pensionist ilma jäetutele oleks see valutum olnud, samas poleks praeguste pensionäride toimetulekuvõimet eriti mõjutanud.
Thursday, July 1, 2010
Eiki Nestor eksib
EPL kirjutab:
Sotsiaaldemokraadist rahanduskomisjoni liige Eiki Nestori sõnul juhib see, et teise samba riiklikud sissemaksed koos kompensatsiooniga hakkavad eelarvest suuri tükke nõudma, tähelepanu kindlale paratamatusele. „Kui võrrelda meie maksukoormust teiste Euroopa Liidu riikidega, peame oma demograafilist olukorda silmas pidades tunnistama, et praegune madal maksukoormus pole lihtsalt jätkusuutlik,” viitas Nestor lahendusele, kust raha võtta.
Kõrge ja madal, palju ja vähe on subjektiivsed näitajad, sõltuvad kasutatud võrdlusbaasist.
Väide, et meie maksukoormus on teistest madalam, ei vasta tõele.
Maksukoormuse hindamisel ei saa lähtuda vaid riigieelarve- ja omavalitsuste maksutulu ja sisemajanduse kogutoodangus jagatisest. Arvestada tuleb ka varjatud- ja imaginaarsete maksudega. Need on Eestis teistest kõrgemad.
Vähem oluline ei ole SKT kvaliteet.
Reaalne maksukoormus Eestis on EL kõrgemaid. Sellest ka kesisem riigieelarvetulu ja ettevõtete konkurentsivõime suurem langus.
Maksukoormus Eestis ületab kõiki makse arvestades kindlasti üle 50%.
Varjatud- ja imaginaarsetele maksude ning kogu maksukoormuse kõrval on oluline arvestada ka seda, mida kodanikud selle eest vastu saavad (nn reaalmaksukoormus). Siin on põhjust punastamiseks. Sotsiaalne kindlustatus seisab riigis õblukestel jalgadel, isegi elementaarsed konstitutsioonilised põhiõigused on paljudele tagamata.
Väärtuste ümberjagamine (sh monopolide tegevus) ja liigne administreerimine (sh MTÜ ja sihtasutused) ühiskonnas vajaks piiramist. Tulem (millele lisandub lisaväärtuse kvaliteedi ja kvantiteedi muutusest tekkiv efekt) tuleks suunata aga elanikele turvalisuse (pensionid, toimetulekutoetused, tervishoid jmt) tagamisse.
Senised eelarvemängud on toimunud vaid ühes liivakastis, millest välja tulemata eesmärki (põhuseaduslik eelarve jätkusuutlikkus) saavutada on paganama raske, kui mitte võimatu.
Eesti väiksust arvestades võiksime teiste riikidega võrreldes esirinnas olla. Oleme aga (paljude näitajate osas) punased laternad, oma tegemistes paindumatud ja jäigad.
Elame riigis, kus on alla 600,000 palgasaajat. Ühest riigi servast teise sõitmiseks kulutame vaid tunde. Selle asemel, et ühiskonnavahendite ümberjagamist piirata ja riigi administreerimiskulutusi vähendada, võtame mitu nahka nõrgukestelt.
Pisiriigi haldamine ei ole keeruline. Oleme selle ise selliseks teinud. Oleme ehitanud hierarhilise struktuuri, mis õõnestab riiklust, hekseldab peenjahu vaid valitutele.
Sotsiaaldemokraadist rahanduskomisjoni liige Eiki Nestori sõnul juhib see, et teise samba riiklikud sissemaksed koos kompensatsiooniga hakkavad eelarvest suuri tükke nõudma, tähelepanu kindlale paratamatusele. „Kui võrrelda meie maksukoormust teiste Euroopa Liidu riikidega, peame oma demograafilist olukorda silmas pidades tunnistama, et praegune madal maksukoormus pole lihtsalt jätkusuutlik,” viitas Nestor lahendusele, kust raha võtta.
Kõrge ja madal, palju ja vähe on subjektiivsed näitajad, sõltuvad kasutatud võrdlusbaasist.
Väide, et meie maksukoormus on teistest madalam, ei vasta tõele.
Maksukoormuse hindamisel ei saa lähtuda vaid riigieelarve- ja omavalitsuste maksutulu ja sisemajanduse kogutoodangus jagatisest. Arvestada tuleb ka varjatud- ja imaginaarsete maksudega. Need on Eestis teistest kõrgemad.
Vähem oluline ei ole SKT kvaliteet.
Reaalne maksukoormus Eestis on EL kõrgemaid. Sellest ka kesisem riigieelarvetulu ja ettevõtete konkurentsivõime suurem langus.
Maksukoormus Eestis ületab kõiki makse arvestades kindlasti üle 50%.
Varjatud- ja imaginaarsetele maksude ning kogu maksukoormuse kõrval on oluline arvestada ka seda, mida kodanikud selle eest vastu saavad (nn reaalmaksukoormus). Siin on põhjust punastamiseks. Sotsiaalne kindlustatus seisab riigis õblukestel jalgadel, isegi elementaarsed konstitutsioonilised põhiõigused on paljudele tagamata.
Väärtuste ümberjagamine (sh monopolide tegevus) ja liigne administreerimine (sh MTÜ ja sihtasutused) ühiskonnas vajaks piiramist. Tulem (millele lisandub lisaväärtuse kvaliteedi ja kvantiteedi muutusest tekkiv efekt) tuleks suunata aga elanikele turvalisuse (pensionid, toimetulekutoetused, tervishoid jmt) tagamisse.
Senised eelarvemängud on toimunud vaid ühes liivakastis, millest välja tulemata eesmärki (põhuseaduslik eelarve jätkusuutlikkus) saavutada on paganama raske, kui mitte võimatu.
Eesti väiksust arvestades võiksime teiste riikidega võrreldes esirinnas olla. Oleme aga (paljude näitajate osas) punased laternad, oma tegemistes paindumatud ja jäigad.
Elame riigis, kus on alla 600,000 palgasaajat. Ühest riigi servast teise sõitmiseks kulutame vaid tunde. Selle asemel, et ühiskonnavahendite ümberjagamist piirata ja riigi administreerimiskulutusi vähendada, võtame mitu nahka nõrgukestelt.
Pisiriigi haldamine ei ole keeruline. Oleme selle ise selliseks teinud. Oleme ehitanud hierarhilise struktuuri, mis õõnestab riiklust, hekseldab peenjahu vaid valitutele.
Subscribe to:
Posts (Atom)
