Ühiskonnad, kus eesmärgiks kassa täitmine, ei paku vaimutervet ühiskonnakorraldust

Rahale pühendumine teeb hinge haigeks. Ka ühiskonnad, kus on eesmärk kassa täitmine, ei paku vaimutervet ühiskonnakorraldust.

Haigekassa tulubaasi kiirema kasvu ponnistustest rääkimine polnud veel vaibunud, kui juba tuli ühe parlamendierakonna esinumber välja ettepanekuga tõsta pensioniiga 65-lt aastalt 70-le. Põhjendus peituvat tulude kasvust kiiremini kasvavatel väljaminekutel pensionide maksmiseks. Matemaatiliselt on poliitiku ettepanek õige, kuid elukorralduse seisukohalt vaadates kummaline.

Teadvustada tuleks, et pensionile ei jääda alati rahasumma pärast, vaid ka seetõttu, et tervis on käest või et (üle viiekümnestele) ei pakuta enam (erialast) tööd. Pensioniea tõstmisel ei tohiks unustada eestlaste tervelt elatud aastate statistilist numbrit, aga mõtteainet on peale selle veelgi.

Ma pole pensionealine, kuid olen kuuekordne vanaisa. Mõned aastad tagasi olin veel nooruslik ja särtsakas isa, kuid hetkega laskusin ühiskonnaredelil astme võrra madalamale – jõudsin vanavanema staatusesse. See tekitas kaks tundumust korraga: rõõmu lastelastest ja kurbuse ühiskonna n-ö ebaoluliste liikmete hulka kuulumise pärast. Ühiskonnas valitsevate eelistuste järgi pole vanavanemaks saamise puhul tegemist edutamise, vaid allakäiguga. Tegemist oleks kui vana sõiduautoga, millele eelistatakse uut, kuid millest vabanemiseks ei raatsita kulutusi teha.

Kuigi pensionini on jäänud veel aastaid, oleks selleks ajaks pisipõnnidest sirgunud noorukid, kes vanaisa seltsi nii palju ei vajagi. Ühiskonnas toimivate reeglite järgi ei paista pisipõnnidel vanavanemate tuge ja hellust vaja olevatki.

Olin selliseid tendentse justkui ette aimanud, sest säästsin isegi siis, kui see võimatuna tundus. Kunagine tarmukus rahaasjadega ümberkäimisel võimaldab mul nüüd täita ka vanaisa rolli.

Tänaval liikudes vaatan nukrusega vanu sõiduautosid. Sama nukralt vaatan vanavanema ikka jõudnud inimeste silmadesse. Tunnen piinlikust ühiskonnas valitsevate väärtushinnangute pärast. Pensioniea tõstmine tingimustes, kus pensionieelikute teeneid ei vajata, peresuhted vajaksid aga korrastamist, on mõistetamatu. Kui pensionirahast tuleb puudu, siis on ka teine võimalus – langetada pensionimäära. Kumb oleks mõttekam, vajab selgitamist. Enne arutelu juurde asumist kärpigem aga eripensionite saajate arvu ja korrigeerigem kordades kõrgemaid pensionimäärasid keskmisele lähemale. Kui tahame praktiseerida solidaarset pensionite maksmise põhimõtet, siis puudub kõrgematel pensionimääradel põhjendatus.

Vanavanemate staatus ühiskonnas vajaks taastamist, pereväärtused ümber hindamist. Eesti lapsed ei peaks teistest kauem lasteaia seinte vahel viibima.

Üle võlli keeratud pinged ühiskonnas annaksid järele, kui kohtleksime kõiki sotsiaalseid gruppe võrdselt. Ühiskonnakorraldus muutuks siis mõistetavamaks. Mis võiks pisipõnnile vanaisa põlvel kiikumisest või vanaema turvalise põlle taha pugemisest väärtuslikum olla… ehk vaid imetava ema kallistused.

Linnaleht: http://www.linnaleht.ee/760649/kuhu-siis-jaavad-vanaemad-ja-vanaisad