Tootmisettevõtete lahkumislainet saab ohjata

Nagu vesi liigub sügavamatesse kihtidesse, liigub maailmaturgudest sõltuv tootmistegevus sobivasse majandamiskeskkonda. See on põhjus, miks Eestis tegutsevad tootmisettevõtted on hakanud teatama tootmise koomale tõmbamisest.

Eesti tootmiskeskkond pole enam see, mis ta oli aastaid tagasi. Jaanuari keskel teatas Viru Keemia Grupp 500 töötaja koondamise plaanist. Seejärel avalikustas ka Liviko koondamiskava ja ülejäänud töötajate osalisele tööajale üleviimise. Suvel Haapsalu tehase sulgenud PKC kontsern andis möödunud nädalal teada Keila tehase sulgemisest ning avalikustas 613 töötaja koondamise kava ja tootmise kolimise Leedusse ja Venemaale.

Kui midagi ette ei võeta, siis ei tule sellistel teadetel lõppu. Isegi kui tuleks, võiks ka ainuüksi nendele näidetele tuginedes panna Eestis viljeletavale poliitilisele tegevusele ikkagi puuduliku hinde.

Valitsusliikmed lohutavad avalikkust, et tootmisettevõtetes töökohtade kadumise järel tekivad palju huvitavamad ja kõrgepalgalisemad töökohad, kuid öeldul puudub kate. Kui kõrgepalgalised töökohad pole seni tekkinud, siis miks peaksid need seda nüüd tegema? Töökäte puudusele viitamine pole põhjendatud, sest kõrgema palgaga töötajate värbamine pole keeruline.

Ükskõiksust näitavad üles ka seadusandliku võimu esindajad. Ajal, kus tootmisevõtted annavad teada koondamistest, vaidlevad riigikogulased oma lemmikloomade Toompeale lubamise üle, muretsevad omasooliste ihade rahuldamise pärast ning tegelevad muude üldsusele ebaoluliste küsimustega. Ettevõtluses toimuva tõttu tuleks otsida majanduskeskkonna parandamise võimalusi, rahvasaadikud elavad aga teises maailmas ega taju olukorra tõsidust.

Ettevõtjalt eeldab tootmine suuri investeeringuid, see aga tähendab riskide võtmist. Mitmes tootmisettevõttes tegevjuhi ametit pidanuna mõistan väga hästi, miks Eestisse investeerida ei juleta. Tootmisvahenditesse tehtud investeeringute tasuvusaeg on umbes seitse aastat. Müügimahud pole seejuures garanteeritud. Kui siis veel ka seaduskeskkond on pidevas muutuses – ja Eestis nii on –, pole rahavooge võimalik prognoosida. Nii ongi mõistlikum tootmist siin koomale tõmmata ja stabiilsemasse keskkonda kolida.

Vabaturumajanduse keskkond ei lepi inflatsioonitasemest kiirema hindade tõstmisega. Eestis kasvab aga tootmise omahind viimasest kiiremini. Ettevõtetele pannakse uusi kohustusi, riiklikult mõjutatav palgasurve (miinimumpalk, töölepingu seadus, riigiasutuste palgapoliitika jms), kütuseaktsiiside ning teiste maksude kergitamised kasvatavad omahindu. Sellest probleemid algavadki. Jah, tõesti, majanduskasvu saavutab ka tootmissektori koomale tõmbamisega, kuid sisemajanduse kogutoodangu kasv avalikus halduses, tervishoius, riigikaitses ja teistes riigieelarvest rahastatavates valdkondades ei kompenseeri tagasilööke tootmissektoris. Ärgem loogem illusioone, et asjad lähevad iseenesest paremaks. Ei lähe.

Kostab väiteid, et Eestis makstavate madalate töötasude põhjuseks on kesine efektiivsus ning et sellistel ettevõtetel ei saagi tulevikku olla. Nii see pole. Finantsdirektorina Norra ettevõttes töötades kogesin, et sama tööjõukulu juures jäi kohalikele Eesti inimestest kümnendiku võrra enam palgaraha. Tegemist pole efektiivsuse, vaid maksusüsteemi tulemiga.

Neile, kes seostavad vahendustegevusest madalamaid palgatasemeid allhankega, ütlen, et allhangetes pole midagi halba. Nende võitmise üle tuleb uhkust tunda, soovijatest pole ju puudust. Väikestelt ja keskmise suurusega ettevõtetelt enda patenteeritud toodangut oodata pole põhjust. Tootearendus on kulukas, ressursid Eestis aga kasinad. Ka tootmisvõimsused ei võimalda vaid oma toodangu müümisele pühenduda. Eesti ühe valdkonna ettevõtted satuksid isegi ühiselt tegutsedes Euroopa kaubandusketi varustamisega raskustesse.

Eesti jääb allhankemaaks, sellest ei saa ümber ega mööda. Traagikat näha pole aga põhjust. Majandada saab ka nendes tingimustes – tuleb vaid luua seda toetav maksu- ja seaduskeskkond.

Seega pole Eesti probleemiks mitte allhanked, vaid liigne vägivaldsus ressursside ümberjagamisel (maksustamine, tõukefondid, riigihanked jne) ning monopoolsus ettevõtluses. Ka tõukefondide abil massiivselt ümber jagatavad vahendid nõrgestavad konkurentsi, innustavad kergelt saadud raha nimel ebaolulise tegevusega tegelema jne.

Ühiskonnas toimuvad küll maksudebatid, kuid neis räägitakse üksteisest mööda. Ühed (ettevõtjad) räägivad aiast, teised (poliitikud) aiaaugust ning nii pole asjas võimalik selgusele jõuda.

Eesti maksusüsteem pole nii lihtne, kui seda väidetakse olevat. Maksud pole üheselt mõistetavad (suur varjatud maksustamise osa) ega maksja kontrollitavad (maksta tuleb ka siis, kui puudub sissetulek või on satutud raskustesse).

Osa analüüse, just need, milles arvestatakse ka varjatud maksustamist, kinnitavad, et eestlaste maksukoormus on kõrge. Abstraktsete näitajate ja ebaadekvaatsete hinnangute andmise asemel võiksime lõpuks mõista, et kohalik ettevõtlus ei jõua nii kulukat riiki üleval pidada. Maksusüsteem vajab lahtiharutamist ja läbipaistvaks tegemist.

Tuleb meelde tuletada, et turg toimib konkurentsil. Tootmisettevõtete Eestist lahkumisega ei tasu leppida. Ohtlikke trende on võimalik murda. Lahendused on stabiilne seaduskeskkond ja selgus maksustamises. Need julgustaksid Eestisse investeerima ning ärakolimise mõtteid üle kaaluma.