Ostkem eutanaasiateenust teistest riikides, Eestis ei tasu seda praktiseerida

Igal ponnistusel on eesmärk. See on ka elul. Elu ei hangita ega soetata, vaid saadakse. Saadakse kindlal eesmärgil – elu jätkamiseks ja genofondi parandamiseks. Elu eesmärgiks pole mõnude ega naudingute taga ajamine, vaid midagi enamat. Mugavustele panustamine teeb kalgiks ja teiste suhtes ükskõikseks. Väärarenguga ja puudega inimeste eest hoolitsemine küll elule pandud eesmärki ei täida, kuid võimaldab (tervetel) panustada ohverdamisele. Ohverdamiseta pole me inimesed, vaid monstrumid 

Eutanaasiale ei tohiks läheneda hooldaja aspektist (a la: „miks peab väärarenguga inimene tegema paljude inimeste elu põrguks!“), vaid hooldatava seisukohast. Kui hooldatav soovib elada, siis tuleb talle seda võimaldada.

Parimate otsuste kujundamiseks ei piisa  ratsionaalsest lähenemisest, arvestada tuleb ka emotsionaalsusega. Ratsionaalsuse ja emotsionaalsuse tasakaalu tingimustes sünnivad õiged otsused. 

Toon näite tööturult. Eesti tööturul (erinevalt paljudest teistest tööturgudest) valitseb segadus. Tööandjad ei leia sobilikke töötajaid, töötajad ei leia sobilikke tööandjad. Kuna läheneme probleemile ratsionaalselt (paremini või teisiti koolitada, tõsta palgatasemeid jne), kahe silma vahele jätame aga emotsionaalse külje (tunnustamine, kindlustunde tagamine, edutamine jmt), siis probleem jääbki lahendamata. Inimesed lahkuvad.

Töötajat ei tee heaks haridustase ega kõrge palk, vaid lojaalsus ja (töö tegemisest) huvitatus. Töövõtteid ei omandata koolis, vaid tööd tehes ja tegemistesse panustades.

Tulen eutanaasia juurde tagasi. Pooldan eutanaasiat, kuid mitte postsotsialistlikes riikides, kus ühiskonnakorralduses valitseb moraalitus ja väärtushinnangud pole demokraatlike riikide omadega võrreldavad. Kui terveid inimesi paigutatakse hullumajadesse, siis hakatakse eutanaasiat tegema ka neile, kes seda ihalda. Eutanaasiateenust (koos põhjendamisega) saab teistest riikidest sisse osta, Eestis ei tasuks seda praktiseerida.