Töövõimetusreform kütab kirgi põhjendatult

Eesti riigi haldusstruktuur on rohmakas ja kulude poolest ebaefektiivne. Valitsusasutusi tuleks (strukturaalselt) reformida, protsess aga ei käivitu. Bürokraadid seisavad sellele vastu, takistavad riigi efektiivsusemaks muutmist. Pole mingi ime, et tegelemegi ühiskonnale ebaoluliste asjadega, tituleerime neid reformideks ja jätkame bürokraatide toidulaua katmist. Ka kavandatav töövõimetusreform kuulub sellesse valdkonda, mille käigus luuakse 500 töökohta ametnikele. Oleks neist siis kodanikele kasu, kuid ei ole. Nende ülesandeks saab olema lombakate, halvasti nägijate ja muude puuetega inimeste kiusamine: nende toetuste vähendamine ja tööle sundimine.

Keskmise eestlase tervislik seisund pole suurem asi. Seda näitavad tervena elatud aastad, mida on meestel 52 ja naistel 57 (rahvaloenduse andmed). Kuna näitaja ei tee valitsusele au, siis otsustati see 2016. aastaks tõsta meestel 57,1 eluaastale ja naistel 62 eluaastale. Lubadus täidetakse. Selleks võetakse tööle ametnikud ja karmistatakse haigeks kvalifitseerumise tingimusi. Töövõimetusreform tagab statistilise näitaja paranemise. Kui haigusraha vähendamine (9. haiguspäevale nihutamine) langetas registreeritud haigusjuhtumite arvu, siis võimetuse nõuete karmistamine harvendab puudega inimeste ridu. Näiliselt muutume tervemateks, tegelikkuses muudatusi ei toimu.

Infoks veel niipalju, et 2012. aasta alguses oli Eestis 90 100 töövõimetuspensionäri. Aastane juurdekasv oli 7500. OECD riikide seas (34 riiki) on Eesti kasv kiiremaid. Pensioniea kergitamine ja demograafiline olukord riigis teeb oma töö. Kui pensioniiga tõsta, tervisenäitajad jäävad aga samaks, siis peavadki töövõimetute read kasvama. Eesti meeste tervena elatud aastate ja pensioniea vahe on kümme aastat (52 ja 63), pensioniiga jätkab tõusu.

Kavandatud administratiivsete meetmetega teeme väetite elu veelgi raskemaks. Rääkigem asjadest nii, nagu need on. Töövõimetusreformi ei kavandata inimeste tervise, vaid töövõimetutele tehtavate kulutuste vähendamise pärast. Erakondade rahastamise ja riigikogulaste hüvede vähendamine ei tule kõne alla, väetite arvelt kokkuhoidmine on vastuvõetav.

Igat sammu annab põhjendada. Ka töövõimereformi vajadust põhjendatakse üllalt – vähenenud töövõimega inimestele individuaalne lähenemine, nende võimete hindamine ja tööturul osalemise võimaluse leidmine –, kuid selle egoistlik sisu on hoomatav. Reformi eesmärgiks pole puudega inimeste tööturule abistamine, vaid töövõimetuspensionäride arvu vähendamine ja neile tehtavate kulutuste ohjamine. Riigikontrolli andmetel on kolm neljandikku eelpensionile minejatest töötud. Üle viiekümnestel pole töö leidmine kerge. Kui soov puudega inimestele rakendust otsida oleks siiras, siis astutaks samme ka eakamate tööturule aitamiseks. Füüsiliselt terved inimesed võivad tööturult eemal olla, puudega inimesi sunnitakse tööle.

Ühiskonnaliikmete rahulolematus kavandatava reformi suhtes on hoomatav. Hooldajate liit on deklareerinud: “Töövõimetusreformiga püütakse jätta mulje, et tegemist on massiivse abiprogrammiga puuetega ja terviseprobleemidega inimestele, et neid tööturule aidata, kuid tegelikkuses on tegemist hästi planeeritud ettevalmistusega, et suunata tulevikus märkimisväärne osa riigi sotsiaalkulutustest töötukassasse, mida täidavad igakuiste kohustuslike töötuskindlustusmaksetega Eesti töövõtjad” (EPL). Otsustajad võiksid mõista, et kavandatav töövõimetusreform põhineb valedel alustel. Haigetele tehtavaid kulutusi vähendab üksnes kodanikusõbralik ühiskonnakorraldus. Töövõimetusreform töötab sellele vastu.