Riigikogus esindatud nelikut nimetatakse
kartellierakondadeks. Nimetus on põhjendatud, kuna võim on põlistatud. Arvestatakse omavaheliste kapriisidega, üldsuse toetuse tagab toimiv toiduahel (pakutavad
töökohad ja ametid, eelarveeraldised, seadusloome jmt).
Paljud ühiskonnaliikmetest sooviksid
kartellisüsteemi lõppu, kuid unistuseks see jääbki. Kui võimu juurde pääseb pettusega,
siis oodatud võimuvahetus (väärtushinnangutesse) muudatusi ei too.
Keskkonnaga kohandutakse (nt Respublica,
EER). Rahvas teab seda. Seetõttu ei leiagi kartellivälised rühmitused ühiskonnaliikmete toetust,
mis on tekitanud olukorra, et võimupositsioone jagavad võimul olijate esindajad. Toiduahel (peetakse üleval ühisrahaga) tagab
selle, et teised mängumaale ei pääse. Jääb mulje justkui kõik need, kes toiduahelast oma osa ei saa (nt ei juhtu olema
toiduahelas olija täditütar või onupoeg) jätavad valimistel hääletamata või rikuvad valimissedeli.
Ühiskonnas on patiseis, millele pakuks lahendust poliitiline grupeering, kes loobuks isiklikest (sama, mis
programmilistest) huvidest ja panustaks seisukohtade (peale
surumise asemel nende) kujundamise mehhanismi muutmisesse. Olulisem seisukohtadest on see, kuidas asju aetakse ja kuidas seisukohti kujundatakse.
Poliitmaastik januneb uue lähenemise järel. Senistel väärtushinnangutel (programmi ja ilukõnedega kutsutakse valimistel
hääli andma) põhinevad ponnistused vilju ei kanna. Massid nende taha ei koondu.
No comments:
Post a Comment