Eestis käivitub töövõimereform,
mille eesmärgiks on töövõimetute vähendamine. Töötukassa juurde luuakse 500 uut
töökohta ametnikele, mis teeb haigusega töövõimetuks kvalifitseerumise raskemaks.
Hooldajate liidu arvates põhineb selline reformikava valedel alustel. „Püütakse
jätta mulje, et tegemist on massiivse abiprogrammiga puuete ja
terviseprobleemidega inimestele, et neid tööturule aidata, kuid tegelikkuses on
tegemist hästi planeeritud ettevalmistusega, et suunata tulevikus
märkimisväärne osa riigi sotsiaalkulutustest töötukassasse, mida täidavad
igakuiste kohustuslike töötuskindlustusmaksetega Eesti töövõtjad,” märkis liit.
Maksukoormus ähvardab 2021. aastaks kasvada ligi 40 miljoni euroni aastas (EPL).
Nagu Eestile kombeks panustame
probleemidega võitlemiseks metoodilisi võtteid, mis näitab seda, et kummardame (indeksitel
põhinevat) näilisust, reaalsuse ees pigistame aga silma kinni.
Rahvaloenduse
andmetel on meie meestel tervena elatud aastaid 52, naistel 57. Näitaja pole
suurem asi, seetõttu lubaski Eesti valitsus tõsta meestel selle 2016. aastaks
57,1 eluaastale, naistel 62 eluaastale. Lubadus täidetakse, kuna indeksi
parandamiseks piisab metoodilistest muudatustest.
2012. aasta alguses oli meil
90 100 töövõimetuspensionäri. Aastane kasv oli 7500. OECD riikide seas (34
riiki) on kasv kiiremaid. Probleem laheneb töövõimetuks kvalifitseerumise
nõuete karmistamisega.
Haigusraha vähendamine (9. haiguspäevale nihutamine) langetas
registreeritud haigusjuhtumite arvu, nõuete karmistamine kahandab puudega
inimeste arvu.
Näiliselt muutume tervemaks, tegelikkuses muudatusi ei toimu.
Pole
mingi ime, et riigijuhtide aastapäevadele pühendatud sõnavõtte saadab
rahulolematute nurin. Kui tugineda eluvõõrastele näitajatele, siis jutt jääb
mõistetamatuks. Indeksite keeles paistame ühed, tegelikus elus teised. Näilisus
ja reaalsus pole vennad.
No comments:
Post a Comment