Peaministril võiks piinlik hakata, tema ei saa aga asjale pihta

Peaminister Taavi Rõivas rääkis Delfile, et valitsusliidu loomiseks jätkatakse kõnelusi SDE ja IRLiga konkreetsete valdkondade lõikes ning on eeldus, et loodav lepe esindab kõigi kolme erakonna huve. http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/taavi-roivas-eeldus-on-et-saame-leppe-mis-esindab-koigi-kolme-erakonna-huve?id=71080081

Kahju, et meie ühiskonnakorralduses domineerivad grupeeringute huvid. Peaministril võiks piinlik hakata, tema ei saa aga asjale pihta. Sellise lähenemise juures pikka pidu ei ole - Eesti ei suuda iseseisva riigi staatust säilitada. Kui riigi eesotsas on üldsusest võõrandunud inimesed, siis jäämegi vigade parandustega tegelema ja omariiklusest unistama.

Valimistulemustega uhkeldamine ja neile tuginemine on jama – hääletatakse selle poolt, kes maksab või sooja koha garanteerib. Mida suuremaid summasid parteid liigutavad, seda enam hääli kogutakse. Sellest tuleb ka see, et ihaldusväärse töökoha saamisel pole enam olulised võimed, vaid usaldus parteile.

Demokraatiaga annaks partediktatuuri tiibu kärpida, kuid selle võrsed lämmatatakse nomenklatuuri poolt riigikogus tehtavate seadustega juba eos. Nii ei jäägi muud üle, kui kodumaa tolm pühkida ja mujalt õnne otsida.

Ühiskonnakorraldust õõnestavate pahedega ei tohiks leppida

Eesti tervishoiusüsteem on kallis ja ebaefektiivne. Kallidus avaldub selles, et inimestel tuleb kindlustuse eest tasuda (sissetulekult) 13 protsendilist obrokit, kuid see pole kõik. Tasuda tuleb visiidi-, voodi- ja muid tasusid. Summasid tuleb kulutada ravimite soetamiseks ja hambaravi teenuse saamiseks. Ebaefektiivsus väljendub pikkades ootejärjekordades, patsientide jooksutamises, kesises ennetustöös, meditsiinitöötajate ülbuses ja muus taolises.

Kirjeldan oma USA kogemusi. Olin kursis, et USAs on maailma parim meditsiiniteenindus, kuid üllatusin ikka. Arsti (meie mõistes perearsti) valik polnud keeruline. Kuna venitasin perearsti valikuga, siis tehti minu eest valik. Uurisin arsti tausta. Infost polnud puudust. Otsustasin uue valida. Tegin seda sisetundele tuginedes. Mõne minutiga sai asi aetud. Vastuvõtuaja kokkuleppimine käis sama kähku. Ajast kinni pidava inimesena olin kakskümmend minutit varem kohal. Järjekordi ei näinud. Ooteruumides liikusid üksikud inimesed. Arst kutsus mind sisse kokkulepitust varem. Arvatavasti tulenes see prioriteetidest. Käe ulatamisega ja viisaka kummardusega olen harjunud, kuid see, et igal ruumi sisenemise ajal koputas arst uksele ja küsis sisenemiseks luba, oli uus kogemus. Huvitusi, millest selline lähenemine. Vastuseks kuulsin, et inimestel võib olla intiimseid tegemisi (nina nokkimine, tagumiku sügamine jmt), mistõttu ei taheta neid piinlikusse olukorda seada. Kogu tegevus toimub patsientide ümber, meditsiinipersonali probleemidest ei räägita.  

Veetsin arstikabinetis tunni. Meie mõistes perearst teostas uuringuid, tema väljaütlemistes kogesin heatahtlikkust ja kompetentsust. Kui Eestis minnakse arsti juurde haigena, siis USAs ka tervena. Profülaktilisi ülevaatusi teostatakse mitu korda aastas. Sellised on tervishoiusüsteemide erinevused. 

Eestis saadetakse pisemagi asja puhul eriarsti juurde, USAs teostab paljusid protseduure perearst ise. Mainitud külaskäigu ajal hindas perearst maksa ja eesnäärme seisukorda. Tegi seda oskuslikult ja enesekindlalt. Loomaarstioskused võimaldavad mul nimetatut kinnitada,

Olen külastanud USAs mitmeid terviseasutusi ja tundnud ennast mõnusalt. Eestis sellist tunnet pole. Tunnen ennast üleliigsena, kogen ebakompetentsust ja võhiklikkust.

Ookeanitaguse tervishoiusüsteemi kohta ütlen veel seda, et tervisekindlustuse laieneb ka hambaravile ja retseptiravimite soetamisele. Mõne aasta eest oli USAs hulgaliselt tervisekindlustuseta inimesi, Obamacare üritab sellest lahti saada. Kindlustamata inimestele pakutakse tervisekindlustust, kes sellest ei hooli peab trahvi maksma. Eestis kasvatatakse kindlustamata inimeste arvu.

Vaatamata mõnusatele kogemustele vaevab hinge teadmine, et Eestis lepitakse pahedega, mis ühiskonnakorraldust õõnestavad. Ebaefektiivne tervishoiusüsteem on üks neist. 

Ma väga loodan, et paigutate minu kirja pandu konstruktiivse kriitika alla. Virisemiseks pole mul põhjust. 

Rahandusministeeriumi juhtkonnaliikmetest on vaid kuuendikul klassikaline kõrgharidus

Kuna rahandusministeeriumi kodulehel olev info jäi segaseks, siis liikusin ametiasutuse kontaktinfo lehele, et esitada arupärimine. Kontaktinfo leheküljelt leidsin juhtivtöötajate nimekirja (16 inimest), milles kirjas ka nende haridustase. 

Uskuge või mitte, kuid Rahandusministeeriumi juhtkonnaliikmetest on vaid kuuendikul klassikaline kõrgharidus. Kolm on olnud võimelised lõpetama keskkooli, neli omandama rakenduskõrghariduse (kutsehariduse). Info leiate siit: http://www.fin.ee/kontaktid

Oli see kokkusattumus või mitte, kuid keskharidusega inimeste nimed kõlasid tuttavalt - Atonen, Sõõrumaa.

Huvitusin ka teiste ministeeriumide töötajate haridustasemest. Avasin välisministeeriumi ja seejärel majandusministeeriumi kodulehed, kuid juhtkondade haridustasemete kohta infot ei leidnud. 

Kui rahandusministeeriumit pidada ametnike komplekteerimise musternäidiseks, siis kinnitab see seda, et Eestis ei komplekteerita ametikohti haridustasemest ja kompetentsusest lähtuvalt, vaid tulemi määravad sugulussidemed ja kamraadlus. 

Kuidas süüa heaolu, mida valimistel lubatakse?

Kõik valimistel osalevad kandidaadid kinnitavad ühest suust, et nemad teavad, mida Eestimaa rahva heaoluks teha. 

Olenemata valimistulemustest kujuneb tulemus aga samaks. Moodustatakse uued koalitsioonid, hakatakse taas oma jaburusi üldsusele peale suruma. 

Mida vähem on riigikogus neid, kes on veendunud oma seisukohtades, seda paremaks ühiskonnakorraldus muutub. 

Parema elu tähendus (mida lubatakse) pole defineeritav. Tegemist on sõnakõlksuga, mis põhineb tunnetusel. Tegelikkust ei tee paremaks seadused, vaid lähenemised ja inimesed, kes meid ümbritsevad. Olulised pole reeglid, vaid mõistmine.

Ühiskonnas jätkub seaduste vorpimine, kuid kodanike ootustest puudub ülevaade. Pole mingi ime, et järeltulev põlvkond jätkab kodumaalt põgenemist. Võime selle juures silmad kinni pigistada ja toimuvat põhjendada õppima minemisega, kogemuste kogumisega või millegi kolmandaga, kuis sisu see ei muuda. Kodumaalt lahkutakse.

Eestimaal toimuvad järjekordsed valimised, kuid neis domineerib ühistekist suurema tüki rabamise agoonia. Suurem häälesaak tagab positsioon ühiskonnas, mis võimaldab ühisrahaga oma tahtmisi toimetada.

Kas pole totrus? 

Suurema häälesaagi koguvad aga need, kes suurema raha eest lubadusi jagavad ja enda näolappide meedias näitamise eest suuremaid summasid tasuvad. 

Sellise lähenemise juures polegi lootust, et Eestimaal elu paremaks muutub. Nii jääbki meie elu korraldama veerandi elanikkonna häälesaagiga moodustatud koalitsioon, kes jääb omavahel maksuraha eest tasustatavaid töökohti ja eelarveridu jagama. 

Tulgem aga valimistel jagatavate parema elu lubaduste juurde. Tavainimeste hulgas on sel üks tähendus, riigikogus toimetades teine. Seetõttu ei tohikski riigikogu koosneda neist, kes teavad, kuidas teiste elu paremaks muuta, vaid neist, kes oskavad kuulata ja kuuldust erapooletuid ühisnimetajaid tuletada. 

Eestlased pole nii rumalad, et ei oskaks enda eest ise otsustada. Üldsusele seadustega esindajate pähe määrimine on suurim ebaõiglus, millega ühiskonnaliikmeid ahistatakse. Kodanike otsustusõiguse tagamisega liiguksime pika sammu vabaduse ja heaolu poole. Sellest on esiisad sajandeid unistanud.

Suurem sündimus iivet ei kasvata – selleks peavad inimesed julgema Eestis ka surra

Eesmärkide realiseerumiseks tuleb valida õiged sammud. Sammude astumisel on oluline eristada põhjuseid tagajärgedest. Sündide kasvuga kaasnevad kulutused. Need pole väikesed. Kui elukeskkond laste suureks saamisel nende kodumaale jäämist ei toeta, siis lahkutakse. Uuringud ja tendentsid näitavad, et noorte emigreerumine ei vaibu.

Kui me ei muuda laiemalt suhtumist sotsiaalsetesse gruppidesse nagu puudega inimesed ja vanemaealised, siis tuleks sündide kasvu asemel panustada immigratsioonipoliitika tõhustamisele. Emigratsioon teeb sündide kasvule panustamise mõttetuks.

Panustagem sündide kasvu taga ajamise asemel sotsiaalsesse lõimetishoolesse nagu perede koolituse koorma vähendamine ning ostujõu ja sotsiaalse kindlustunde kasvatamine. Kui ühiskonnas tunnevad kõik sotsiaalsed grupid ennast koduselt, siis pole põhjust ka emigreeruda ja ennast mõne teise piirkonnaga siduda. Inimestel on loomuses pürgida sinna, kus neid mõistetakse ja neist hoolitakse. NSVL-i aegadel andis läänemaailmast tonti maalida, aga avatud maailmas on inimesed teiste ühiskondade voorustega kursis. Tehkem Eestist elukeskkond, kust ei taheta põgeneda ja mida immigrandid ei kasutaks vaid transiidimaana, vaid tahaksid meiega lõimuda.

Sündide kasvuga iivet ei kasvata. Seda ei tee ka kopsaka emapalgaga, lastetoetuste kasvatamisega ega lasteaiakohtade rajamisega. Inimesed peaksid julgema Eestis ka surra. Sotsiaalsete gruppide ebavõrdse kohtlemisega saeme iibeoksa, millel istume. Mida enam lapsi, seda enam neid kodumaalt lahkub. Sellistes tingimustes on mõttekam lisaväärtuse loojaid sisse tuua ja hoiduda laste kasvatamisest (koolide ülalpidamine, tervishoiukulutused, mänguväljakud, huviringid jne). Lapsi saab sünnitada ka piiri taga.

Emapalga kopsakus pole oodatud muudatusi toonud ega iivet kasvatanud. Väide, et väiksema emapalgaga olnuks iive veelgi suuremas miinuses, on puhas spekuleerimine. Iibe kasvuks ei piisa õhutamisest ja toetustest nagu vanemapension ja emapalk. Sotsiaalne turvalisus ja selgus arenguprotsessides mängib olulisemat rolli. Seda kinnitavad ka sõdade järgsed lastebuumid.

Poliitilise tõmblemisega "täna nii, homme naa" iivet ei kasvata. Stabiilsus toetab iibekasvu enam. Sündimust ei kasvataks isegi see, kui kogu riigikassa sünnitajate vahel laiali jagada. USA-s ja Türgis on riiklikud toetused laste kasvatamisele nullilähedased, aga lapsi sünnib inimese kohta oluliselt enam kui Eestis. Näiteid on teisigi.

Iive kasvab, kui kasvab kindlustunne tuleviku ees – kui protsessid ühiskonnas alluvad reeglitele, mitte huvigruppide tahetele. Meil tehakse kõik selleks, et väljavaated tuleviku ees oleksid veelgi mustemad. Aeg oleks hakata probleeme teadvustama ja näha palki oma silmas. Negatiivne iive Eestis ei tulene sünnitamisest, lasetaiakohtadest, lastetoetustest ega mingist neljandast asjast vaid ebakindlusest tuleviku ees.

Lubadustega ei tohiks lahmida - petmine pole ilus

Mida kõike riigikokku kandideerivad poliitikud küll valituks osutumise nimel ei luba. Lahkan sotside miinimumpalga 800 eurole tõstmise lubadust. Kui seadusesättel puudub kate, siis pole sellest kasu. Lubada tuleks seda, millest jõud üle käib. Sotside lubadus sarnaneb võbiseva mulliga, millest valimiste järel õhk välja lastakse.

Palgad, sealhulgas ka miinimumpalk, on kasvanud ja kasvavad tulevikus. Seda ilma erakondade ponnistusteta. Kui kaupade ja teenuste ostukorvi hind poleks samas tempos liikunud, siis tulnuks käsi plaksutada. Palgakasv võinuks kiiremgi olla, kui ühiskonnas poleks langetatud takistavaid otsuseid. Palgatasemed on madalad, protsendiline võrdlus eksitab.

Tulgem aga arvu juurde, millega sotsid valijaid pimestavad.

Kui palgasaajate arvuks võtta 634 000 (hinnanguliselt 2014. aasta kolmas kvartal statistikaameti andmetel), siis tuleks peatada 221 900 palgasaaja palgakasv, kuna vastasel korral muutuks palgakasvuga kaasnev summa veelgi hirmuäratavamaks. Sest statistikaameti andmetel saab ligikaudu 65 protsenti palgatöötajatest keskmist brutokuupalka või sellest vähem ning 35 protsenti üle keskmise. See on küll osade suhtes ebaõiglane (eestlase keskmine palk kerkib, paljud langevad nende hulka, kelle palk jääb alla keskmise), kuid lööme sellele käega ja läheme arvutuskäiguga edasi.

Teisaldame varasemate aastate (2008) palgarühmade detsillid tänapäeva. See võimaldab vajaminevat summat adekvaatsemalt tuletada. Mida arvutuskäik näitab? Näitab seda, et miinimumpalga kasvatamiseks 800 eurole kulub tänasest (aastas) pea 2,5 miljardit eurot enam. Kui sotside lubadus kohe teostada, siis kerkiks keskmise eestlase palk 24 protsenti. Summa on võrreldav kolmandikuga riigieelarvest. See on pea kaks ja pool korda suurem sellest, mis laekus Eesti riigieelarvesse 2013. aastal Euroopa Liidu struktuurifondidest. Selliste numbritega ei tohiks lahmida, lubada tuleks saavutatavat. Sotside lubadus sarnaneb võbiseva mulliga, mis peagi tühjaks lastakse. Tegemist on viie jõukama riigi hulka jõudmise, kodukulude langetamise ja muude sarnaste valedega. Palgad on kasvanud ja jäävadki kasvama. Lubadustega aga ei tohiks lahmida, petmine pole ilus.

Riigisektoris toimetades ei saagi teada kust raha tuleb

Kui riigisektoris toimetavate palgad on erasektori omadest kõrgemad (Eestis nii on), siis ei lasu (ühiskonnas) rõhuasetus jõukuse kasvatamisel, vaid laristamisel. 

Võite väita, et maksumaksja rahast toituvad asjapulgad on olulised, kuid selline lähenemine pole õige. Rõhuasetust ei tasuks panna ühiskassale, vaid olulisemale. 

Kui tulu on piisavalt, siis võib teenindajatele (maksuraha saajad on teenindajad) enam maksta, kuid kui nii pole, siis tuleks vähemaga leppida. Enda sissetulekust teenindajatele enam maksmine pole jätkusuutlik. 

Kui ühiskonnakorralduseks ei jätku vahendeid, siis tuleb osa teenindajatele makstavatest vahenditest suunata raha teenimisele (erasektorisse). 

Kunagi käisime sunniviisiliselt kartuleid noppimas, nüüd tuleks erasektorisse minna. Seda ei tasuks teha korraga, vaid vaheldumisi. Mingi aja takka võiksime kõik erasektoris toimetada. Siis oleme kursis pinnasega kust raha tuleb.