Kuidas süüa heaolu, mida valimistel lubatakse?

Kõik valimistel osalevad kandidaadid kinnitavad ühest suust, et nemad teavad, mida Eestimaa rahva heaoluks teha. 

Olenemata valimistulemustest kujuneb tulemus aga samaks. Moodustatakse uued koalitsioonid, hakatakse taas oma jaburusi üldsusele peale suruma. 

Mida vähem on riigikogus neid, kes on veendunud oma seisukohtades, seda paremaks ühiskonnakorraldus muutub. 

Parema elu tähendus (mida lubatakse) pole defineeritav. Tegemist on sõnakõlksuga, mis põhineb tunnetusel. Tegelikkust ei tee paremaks seadused, vaid lähenemised ja inimesed, kes meid ümbritsevad. Olulised pole reeglid, vaid mõistmine.

Ühiskonnas jätkub seaduste vorpimine, kuid kodanike ootustest puudub ülevaade. Pole mingi ime, et järeltulev põlvkond jätkab kodumaalt põgenemist. Võime selle juures silmad kinni pigistada ja toimuvat põhjendada õppima minemisega, kogemuste kogumisega või millegi kolmandaga, kuis sisu see ei muuda. Kodumaalt lahkutakse.

Eestimaal toimuvad järjekordsed valimised, kuid neis domineerib ühistekist suurema tüki rabamise agoonia. Suurem häälesaak tagab positsioon ühiskonnas, mis võimaldab ühisrahaga oma tahtmisi toimetada.

Kas pole totrus? 

Suurema häälesaagi koguvad aga need, kes suurema raha eest lubadusi jagavad ja enda näolappide meedias näitamise eest suuremaid summasid tasuvad. 

Sellise lähenemise juures polegi lootust, et Eestimaal elu paremaks muutub. Nii jääbki meie elu korraldama veerandi elanikkonna häälesaagiga moodustatud koalitsioon, kes jääb omavahel maksuraha eest tasustatavaid töökohti ja eelarveridu jagama. 

Tulgem aga valimistel jagatavate parema elu lubaduste juurde. Tavainimeste hulgas on sel üks tähendus, riigikogus toimetades teine. Seetõttu ei tohikski riigikogu koosneda neist, kes teavad, kuidas teiste elu paremaks muuta, vaid neist, kes oskavad kuulata ja kuuldust erapooletuid ühisnimetajaid tuletada. 

Eestlased pole nii rumalad, et ei oskaks enda eest ise otsustada. Üldsusele seadustega esindajate pähe määrimine on suurim ebaõiglus, millega ühiskonnaliikmeid ahistatakse. Kodanike otsustusõiguse tagamisega liiguksime pika sammu vabaduse ja heaolu poole. Sellest on esiisad sajandeid unistanud.