Suurem sündimus iivet ei kasvata – selleks peavad inimesed julgema Eestis ka surra

Eesmärkide realiseerumiseks tuleb valida õiged sammud. Sammude astumisel on oluline eristada põhjuseid tagajärgedest. Sündide kasvuga kaasnevad kulutused. Need pole väikesed. Kui elukeskkond laste suureks saamisel nende kodumaale jäämist ei toeta, siis lahkutakse. Uuringud ja tendentsid näitavad, et noorte emigreerumine ei vaibu.

Kui me ei muuda laiemalt suhtumist sotsiaalsetesse gruppidesse nagu puudega inimesed ja vanemaealised, siis tuleks sündide kasvu asemel panustada immigratsioonipoliitika tõhustamisele. Emigratsioon teeb sündide kasvule panustamise mõttetuks.

Panustagem sündide kasvu taga ajamise asemel sotsiaalsesse lõimetishoolesse nagu perede koolituse koorma vähendamine ning ostujõu ja sotsiaalse kindlustunde kasvatamine. Kui ühiskonnas tunnevad kõik sotsiaalsed grupid ennast koduselt, siis pole põhjust ka emigreeruda ja ennast mõne teise piirkonnaga siduda. Inimestel on loomuses pürgida sinna, kus neid mõistetakse ja neist hoolitakse. NSVL-i aegadel andis läänemaailmast tonti maalida, aga avatud maailmas on inimesed teiste ühiskondade voorustega kursis. Tehkem Eestist elukeskkond, kust ei taheta põgeneda ja mida immigrandid ei kasutaks vaid transiidimaana, vaid tahaksid meiega lõimuda.

Sündide kasvuga iivet ei kasvata. Seda ei tee ka kopsaka emapalgaga, lastetoetuste kasvatamisega ega lasteaiakohtade rajamisega. Inimesed peaksid julgema Eestis ka surra. Sotsiaalsete gruppide ebavõrdse kohtlemisega saeme iibeoksa, millel istume. Mida enam lapsi, seda enam neid kodumaalt lahkub. Sellistes tingimustes on mõttekam lisaväärtuse loojaid sisse tuua ja hoiduda laste kasvatamisest (koolide ülalpidamine, tervishoiukulutused, mänguväljakud, huviringid jne). Lapsi saab sünnitada ka piiri taga.

Emapalga kopsakus pole oodatud muudatusi toonud ega iivet kasvatanud. Väide, et väiksema emapalgaga olnuks iive veelgi suuremas miinuses, on puhas spekuleerimine. Iibe kasvuks ei piisa õhutamisest ja toetustest nagu vanemapension ja emapalk. Sotsiaalne turvalisus ja selgus arenguprotsessides mängib olulisemat rolli. Seda kinnitavad ka sõdade järgsed lastebuumid.

Poliitilise tõmblemisega "täna nii, homme naa" iivet ei kasvata. Stabiilsus toetab iibekasvu enam. Sündimust ei kasvataks isegi see, kui kogu riigikassa sünnitajate vahel laiali jagada. USA-s ja Türgis on riiklikud toetused laste kasvatamisele nullilähedased, aga lapsi sünnib inimese kohta oluliselt enam kui Eestis. Näiteid on teisigi.

Iive kasvab, kui kasvab kindlustunne tuleviku ees – kui protsessid ühiskonnas alluvad reeglitele, mitte huvigruppide tahetele. Meil tehakse kõik selleks, et väljavaated tuleviku ees oleksid veelgi mustemad. Aeg oleks hakata probleeme teadvustama ja näha palki oma silmas. Negatiivne iive Eestis ei tulene sünnitamisest, lasetaiakohtadest, lastetoetustest ega mingist neljandast asjast vaid ebakindlusest tuleviku ees.