Emotsionaalsusel on jõudu, sellega tuleb arvestada.

EP: Kalle Palling (Reformierakond): loosungliku ja idealistliku debati asemel peaksid otsused föderaliseerumisprotsessist põhinema ratsionaalsusel ja avatusel. http://www.epl.ee/news/arvamus/kalle-palling-loosungliku-ja-idealistliku-debati-asemel-peaksid-otsused-foderaliseerumisprotsessist-pohinema-ratsionaalsusel-ja-avatusel.d?id=66098700

Millise ühiskonnakorraldusega riigis me elame? Kui diktaatorlikus, siis on lähenemised õiged – poliitiliste ladvikute seisukohad on tarmukad ja ratsionaalsed. Kui soovime elada demokraatlikus riigis, siis tuleb lähenemisi muuta. Otsustest olulisem on nende langetamise protsess. Demokraatliku ühiskonnakorraldusega riikides arvestatakse enamuse seisukohtadega. Selline lähenemine liidab, muudab otsused elujõuliseks ja viljakateks. 

Millel põhinevad väited justkui väikeste seltskondade seisukohad on ratsionaalsed ja enamus ei oska toimuvat adekvaatselt hinnata? Eestis toimuv (lahkutakse kodumaalt) kinnitab vastupidist – paljud ühiskonnas langetatud otsused on (enamuse silmis) ebaratsionaalseid ja valed.

Meie probleemid algavad sellest, et ühiskonnas langetatakse liiga palju kellegi kasuks läbi mõeldud ja ratsionaalseid otsuseid. Emotsionaalsusel pole ratsionaalsusest vähem jõudu (sh vastujõud), sellega tuleb arvestada.

Lapssotsiaalministri seisukohad panevad pead raputama

Kui tahta toimuvaid protsesse soovitud suunas liigutada, siis tuleb mõjutada tõhusamaid tegureid. 

Võtame näiteks rahvaarvu, mis väheneb ja vananeb. Olukorra parandamiseks ei piisa senisest suuremate vahendite sündimuse kasvatamisesse (emapalk, lastetoetused jne) suunamisest. Meie väärtushinnangute juures kaasneb sündide kasvule lahkujate arvu suurenemine. Lahkuvad täisealiseks saanud noored. Vanurite arvelt ühiskonna ressursside (emapalk jmt) noorele põlvkonnale suunamisel puudub mõte. Oodatud tulemust (elanike arvu kasvu) ei järgne.

Statistikaameti andmetel sündis Eestis 2012. aastal 14056 last. Surijaid oli 15434. Iive oli 1378 miinuses. 10 protsenti suurem sündimus oleks näitaja viinud nulli, kuid eestlaste arv oleks ikka vähenenud.

Statistikaameti andmetel lahkus eelmisel aastal Eestist 30 inimest päevas (10873 inimest aastas). Aasta tagusega võrreldes oli neid 76 protsenti enam. Kasv võis olla veelgi suurem, kõikide minek ei kajastu ju arvudes. 

Noored ei taha elada seal, kus vanurina elatakse ebaväärikat elu. See on ka põhjuseks, miks Eestist põgenetakse ja rajatakse kodu mujale. Mõeldakse tulevikule.

Targutava lapssotsiaalministri seisukohad (vanurite eest hoolitsemisest) panevad pead raputama ja mõtlema: kas tõesti oleme nii rumalad, et ei oska eristada olulisemat olulisest ja panustame tuule tallamisele.

Eesti elukeskkonna paremaks tegemine ei maksa midagi

Reformierakonna kahe juhtfiguuri firma Autorolla (tankist isa/äi) varjus toimunud sullerdamistest räägiti pikalt, nüüd vaagitakse asja kohtus. Toimunu võidakse võimu ja rahaga summutada, kuid inimeste teadvusest see ei kao.

Ajakirjanik Toomas Kümmel toob avalikkuse ette Reformierakonna juhtfiguuride korraldatud VEB fondi (ettevõtete vara) rahadega toimunud sahkerdamised.

Saladuseks pole enam ka tipp-poliitikute R-Hoolduse vahendusel toimunud rahapesu.

Milliseid järeldusi saame teha?

Aga seda, et Eestis on riigi tasandil palju sullereid. Paljud kuluhüvitise saajad ja ühiskassast toitujad on petised, suust ajavad välja aga jama, mis tegelikkusele ei vasta. 

Elukeskkond Eestis  pole suurem asi, nende arvates läheb eestlastel hästi. Eestis pidavat olema võrratu elada. Palju parem kui Kreekas, Hispaanias ja mujal. Kui Eestis on hea elada, miks siis kodanikud riigist põgenevad?

Aeg oleks loobuda (riigi juhtimises) diktaatorlikust asjaajamisest, panustada demokraatiale. Elukeskkond muutuks paremaks. Poleks nii palju pätte.

Tulemused avalduvad ilusates arvudes, käekäik sellest aga ei parane

Eelmise sajandi seitsmekümnendatest hakati ühiskondade edukuse mõõtmisel (aina enam) kasutama sisemajanduse kogutoodangu indikaatorit (SKP/SKT). Tänaseks on sellest saanud etalon, millega kõiki teisi näitajaid omavahel võrreldakse. Isegi riike seatakse selle abil (sõjalised kulutused, tervishoiukulutused, hariduskulutused jne SKPsse) pigeritta.

Omal ajal oli asjal jumet, kuna struktuuraalseid muudatusi eriti ei toimunud, polnud põhjust teha korrektsioone eelistustes. Nüüd elame kiirete muudatustetuste tingimustes. Sisemajanduse kogutoodang ei kajasta enam ühiskonnas toimuvaid protsesse adekvaatselt. 

Kui spidomeeter näitab valesti, siis pole kiiruse mõõtmisest kasu. Rahatähtede (jõukuse ekvivalendi) juurde trükkimine, ühiskondade valitsusemiskulutuste (sh sõjalised jmt kulutused) kasvatamine ja muud analoogsed ponnistused näitavad kiiremat kiirust spidomeetril, kuid sõidukiirust ei kasva. Sisemajanduse kogutoodangu kasv ei võrdu majanduskasvuga. Viimane põhineb jõukuse loomisel, mitte ressurssidega ebaefektiivsel ümberkäimisel.

Sisemajanduse kogutoodangu arvestamisel pannakse kõikide valdkondade tulemused ühte patta. Avalikust haldusest ja tootmisest ühise supi keetmisel valmib küll enam leent, kuid see ei lähe hästi alla. Sellise supi keetmisega eksitame ennast, petame teisi.

Sisemajanduse kogutoodang jätkab kasvamist, kuid sama teeb ka taustsüsteem. Sellistest arengutest pole kasu. Tulemus avaldub ilusates arvudes, käekäik aga ei parane. 

Eesti riigijuhid ei orienteeru tegelikkuses

Lõpetasin USA presidendi (ja mõne teise kõrge ametiisiku) Bostonis toimunud pommiplahvatuse kohta jagatud seisukohtade (ja korralduste) kuulamise ja mõtlesin: miks Eesti riigijuhid ei orienteeru (riigis) toimuvas ja ajavad suust välja jama, mis paljusid närvi ajab ja riigist põgenema innustab; miks ei konsolideerita rahvast ega kõrvaldata ebaõiglus, mis ühisvahendite ümberjagamises valitseb?

Teistsuguses maailmas (maksuvabad tulud, kuluhüvitised, ebaselgus kohustustes, piiramatu võim jmt) ja enese kehtestatud reeglite (jokkide süsteem) järgi elamine teeb kurdiks ja pimedaks. Üleolev suhtumine kodanike muredesse tulebki sellest. 

Eelmisel nädalal üllatas maailma veebruarikuine Prantsusmaa jaemüügi 2,2 protsendiline langus. Suurimad meediaväljaanded esitasid seda kui pommuudist. Sellest räägiti palju.  Näitab see ju inimeste elujärje halvenemist. Suurim jaemüügi langus oli Euroopa Liidus aga Eestil (2,6 protsenti). Sellest ei rääkinud keegi. Isegi Eesti riigijuhid ei pööra ka sellele tähelepanu  – jätkavad eestlaste elujärje paranemisest korrutamist.

Töötajaid vaevab ülekoormus

Eestis tuleb kesise sissetuleku nimel tervist kahjustades rügada. Üldistan – öeldu kehtib keskmise eestlase kohta. Teadvustan väga hästi, et keskmistega hämatakse ja üritatakse rõhuasetusi valupunktidelt mujale nihutada, kuid teistsuguse lähenemisega jääksin väite tõestamisel jänni. 

Eestis tõuseb pensioniiga, täienevad töövõimetute read. Eelistame riigieelarve kopsakust kodanike tervelt elatud aastatele. 

Kümne aastaga on Eestis registreeritud töövõimetute read kahekordistunud. Isegi elanike arvu vähenemine pole töövõimetute kasvu (viimasel 3 aastal 7 kuni 9 protsenti aastas) peatanud. 

Inimeste närvilisus ja tervisehäired ei tulene niivõrd isikutüübist (nagu sageli arvatakse), kuivõrd (peale surutud) ebatervislikest töösuhtest.

2012. aasta alguses oli Eestis 90 100 töövõimetuspensioni saajat. Aasta varem oli neid 7500 võrra vähem. Oleks kõikidel julgust ja ressurssi läbida bürokraatlik kadalipp võinuks töövõimetute arv veelgi suurem olla. Statistilised andmed kinnitavad, et Eestis on OECD riikidest (34 riiki) kiiremaid töövõimetute kasvusid. Need, kes asjaga igapäevaselt tegelevad kinnitavad, et tegelikkus on veelgi hullem.

ÄP: Eestis jääb palju kutsehaigusi diagnoosimata, sest ühiskond pole huvitatud teemaga tegelemisest. Töötajaid vaevab ülekoormus.

„Võrreldes teiste maadega diagnoositakse Eestis vähem kutsehaigusi. Erinevused diagnoosides on tingitud nii klimaatilistest eripärasustest kui ka töökultuurist. Skandinaavias, Saksamaal, Jaapanis pööratakse töökeskkonna ohutegurite vähendamisele rohkem tähelepanu ja investeeritakse töötervishoidu märksa rohkem. Haigusi diagnoositakse varasemates staadiumites ja asutuste tasustatud taastusravi on kättesaadavam. Seega on meie number väiksem just sellepärast, et paljud kutsehaigused jäävad diagnoosimata,“ räägib Qvalitas Arstikeskus AS peaarst dr Toomas Põld.

Põllu sõnul on nende arstikeskuses viimaste aastate jooksul kõige rohkem diagnoositud kutsehaigusena pehmete kudede haigusi, mis on seotud lihaste ülepingutusega, karpaalkanali sündroomi (randme piirkonna ülekoormusest tingitud haigus) ja liigeste kahjustusega, mis on samuti tekkinud ülepingest ja sundliigutustest. Töötervishoiuarst, Annika Küüdorf, kes töötab Töökeskkonna Haldus OÜs, tõi välja samuti, et 2011. aastal diagnoositi just enim ülekoormushaigusi: ülekoormus kätele ja ülakehale, samuti kogu kehale ja jalgadele. Teisel kohal on kuulmiskahjustused, mis on tingitud mürast ja kolmandal kohal on vibratsioontõbi.

http://www.ap3.ee/article/2013-04-07/ulekoormus_hiilib_tootajale_ligi_vaikselt

Maksulaekumise kasvule panustamine on viga

Eesti võimuladviku maksulaekumise kasvule panustamine on viga. Üksnes kodanike ja ettevõtete elektri kaudu maksustamine vähendas inimeste ostuvõimet, tegi ettevõtete (v.a. Eesti Energia jt elektriettevõtted) netotulu oluliselt väiksemaks. 

Maksudega trikitamisest on saanud Eestis tava. Sellest paljude toimetulekuraskused ja vaesus.

ÄP: Euroala suurim jaemüügi kukkumine oli Eestis, selgub täna avaldatud Eurostati sesoonselt korrigeeritud veebruari andmetest. Kuuarvestuses vähenes Eestis jaemüük 2,6%, järgnesid Prantsusmaa 2,2% langusega ja Sloveenia 2,0% langusega.

http://www.ap3.ee/article/2013/4/5/eestis-euroala-suurim-jaemuugi-kukkumine