Eelmise sajandi seitsmekümnendatest hakati ühiskondade
edukuse mõõtmisel (aina enam) kasutama sisemajanduse kogutoodangu indikaatorit (SKP/SKT). Tänaseks on sellest saanud etalon, millega kõiki teisi näitajaid omavahel võrreldakse. Isegi riike seatakse selle abil (sõjalised kulutused, tervishoiukulutused, hariduskulutused jne SKPsse) pigeritta.
Omal ajal oli asjal jumet, kuna struktuuraalseid muudatusi eriti ei toimunud, polnud põhjust teha korrektsioone eelistustes. Nüüd elame kiirete muudatustetuste tingimustes. Sisemajanduse
kogutoodang ei kajasta enam ühiskonnas toimuvaid protsesse adekvaatselt.
Kui spidomeeter näitab valesti, siis pole kiiruse mõõtmisest kasu. Rahatähtede
(jõukuse ekvivalendi) juurde trükkimine, ühiskondade valitsusemiskulutuste
(sh sõjalised jmt kulutused) kasvatamine ja muud analoogsed ponnistused näitavad kiiremat kiirust spidomeetril, kuid sõidukiirust ei kasva. Sisemajanduse
kogutoodangu kasv ei võrdu majanduskasvuga. Viimane põhineb jõukuse loomisel,
mitte ressurssidega ebaefektiivsel ümberkäimisel.
Sisemajanduse kogutoodangu arvestamisel pannakse kõikide valdkondade tulemused ühte patta. Avalikust haldusest ja tootmisest ühise supi keetmisel valmib küll enam leent, kuid
see ei lähe hästi alla. Sellise supi keetmisega eksitame ennast, petame teisi.
Sisemajanduse kogutoodang jätkab kasvamist, kuid sama teeb ka taustsüsteem. Sellistest arengutest pole kasu. Tulemus avaldub ilusates arvudes, käekäik aga ei parane.
No comments:
Post a Comment