Boikoteerigem valimistel poliitilise eliidi koostatud valimisnimekirju

Sulev Valner kirjutab:
Väikese omaette Eesti riigi ülalpidamine ongi päris kallis asi. Valitsemiskulude mõttes odavam ja efektiivsem oleks olla näiteks põhjanaabri provints või idanaabri oblast: rääkida mõne suurema naabri keeles, pääseda omaenda presidendi, valitsuse, kaitseväe, ülikoolide ja muu iseseisva riigi juurde kuuluva kallihinnalise taristu ülalpidamiskuludest.
http://www.epl.ee/artikkel/590496



Tasakaalu põhimõte on väga oluline. Kallutatus takistab oodatud arenguid, murendab ühtsust.
Tasakaal emotsionaalsuse ja ratsionaalsuse teljel on samuti oluline.
Sulev Valneri arvamusloos domineerib emotsionaalsus, ratsionaalsus on tagasihoidlikult positsioonil.
Üritan seda mõnevõrra paigale nihutada.

Arengud sõltuvad soovide ja võimaluste suhtest, sellega kas sillutatakse või lagundatakse teed edule.

Eesti haldusstruktuur ei ole elanikele taskukohane, see pole jätkusuutlik. Tõestavad seda kasvõi olematud sotsiaalsed tagatised ühiskonnas. Jääme selles osas väga palju EL keskmisele alla (ja seda muide mitte üksnes absoluutarvus, vaid ka protsendilises tulu- või maksubaasi võrdluses).
Väide, et presidendi institutsiooni kulutused on tühised, ei pea paika – pisiriigis on iga kulutus oluline, tulu aga tühine.
Eesti kodanikud on väga suurtes raskustes. Sissetulekuta või tühise sissetulekuta inimeste arv on lubamatult suur. Paljud (sh lapsed) taluvad tühja kõhtu.
Uhkustame presidendi institutsiooniga, himustame aga makaronidest ja jahust koosnevaid abipakikesi. Kontrast on võigas.
Emotsionaalse eputamise asemel oleks mõttekam eelistada glamuurile kodanike heaolu.

Igal lähenemisel on voorusi ja puudusi. Vooruste imetlemise korral jääme vaeseks kogukonnaks, millest põgenetakse.

Poleks vaja harrastada üle varju hüppamist. Targem oleks luua väikeriigile taskukohasem haldusstruktuur.
13 ministeeriumist, 25 ametist, loendamatust arvust ametkonnast ja allasutusest, kulukast ning tegelikult isegi rahva mandaadita riigikogust koos oma erisoodustuse mehhanismiga, suurearvulisest ja mittevajalikust kohalike omavalitsuste võrgustikust koosnevast avalikust sektorist on saanud oht riiklikule jätkusuutlikkusele.

Kunagist (laenurahal) buumi ei kordu. Riigitulu kasvatamine elanike heaolu paranemiseta pole enam võimalik. Inflatsiooni toimel riigitulu kosumisel on ajutine iseloom.

Ma ei vaidlusta üldsegi Sulev Valneri maksude tasumise võimekust, kuid väidan, et paljud ühiskonnas pole võimelised seda tegema.
Riigi kogutulu ei sõltu niivõrd maksusüsteemist, kuivõrd maksumaksja jõukusest. Rahanduses kehtib ühendatud anumate reegel.

Presidendi institutsioon on luksus. Väide, et pisiriigi ülalpidamine on ka luksus, samasse konteksti ei paigutu. Heaolu pisiriikide näiteid on küllaga võtta.

Nõustun sellega, et lombakas demokraatia vajab presidenti. Presidendi institustiooni väärtustamise asemel eelistaksin demokraatia arendamisesse panustamist. Karkude (presidendi institutsioon antud kontekstis sellisena paistab) kasutamisele tuleks puue (butafoorsus demokraatias) kõrvaldada. Selleks pole palju vaja: piisab põhiseaduslikku võimulahususe järgimisest, (erakondade) tagatubadel põhineva monopoolsuse lammutamisest.

Iseseisvat Eestit kodanikele ei eksisteeri. Iseseisvust iseloomustab valikuvõimalus, mis Eesti kodanikel puudub. Eestis langetab otsuseid poliitilisest eliidist koosnev kildkond. Isegi „rahvaesindajad“ panevad nemad paika. Selline „iseseisvus“ pole provintsi või oblasti staatusest parem. See on hullem.

Eesti haldusstruktuur ei ole (elanikele) taskukohane, see pole jätkusuutlik. Presidendi, ja mitmed teised peamiselt glamuuril põhinevad institutsioonid on pisiriigis üleliigsed.
Meenub ütlemine: „Kes kopikat ei korja, see rublat ei saa“. Pisiriikidel tuleb osata sente lugeda, (suurriiklikust) gigantomaaniast aga loobuda.

Ühiskonnas toimuvad arutelud jõuavad enamasti tupikusse. Teisiti ei lähe ka antud aruteluga. Viljakate arutelude eelduseks on selgus põhimõttelistes küsimustes ja terminites.

Soovitan boikoteerida märtsikuistel valimistel (erakondade) tagatubade koostatud valimisnimekirju, usaldust näidata aga üksikkandidaatidele. EP valimistel järgnes sellisele lähenemine poliitilisele eliidile meelepärastesse kinniste valimisnimekirjade kadumine. Üksikkandidaatide valimisedu korral riigikogu valimistel oleks tulem palju kopsakam. Risk tasub ennast ära.
Rahva tahte vastaselt võimu haaranud poliitilisel eliidil tuleb jalad värisema saada, vastasel juhul jäämegi butafoorset demokraatiat viljelema, ühiskonnale poliitilisel tasandil ebaoluliste asjadega tegelema.

Tarbijahinnaindeksi kasvu Eestis mõjutavad sisetegurid

Tarbijahinnaindeksi muutus oli 2010. aasta detsembris võrreldes eelmise aasta detsembriga 5,7 ja võrreldes 2010. aasta novembriga 0,5 protsenti.
Kaupade ja teenuste administratiivselt reguleeritavad hinnad on 2009. aasta detsembriga võrreldes tõusnud 8,6 ja mittereguleeritavad hinnad 4,8 protsenti.
http://www.e24.ee/?id=368331

Eurostati avaldatud prognoosi kohaselt tõusis eurotsooni aastainflatsioon novembri 1,9%-lt detsembris 2,2%-le.
http://www.rup.ee/est/valismajandus/eurotsooni-inflatsioon-kiirenes-aasta-l-pul-2.html



Tarbijahinnaindeks on makromajanduslik mõõdik, mis näitab varasemate otsuste kvaliteeti.

Kui kuni kahe protsendilist inflatsiooni peetakse normaalseks, siis sellest kõrgem näitaja süütab punase tule majanduskeskkonna arengule.

Eesti (THI) pilotaaž kinnitab, et meie poliitiline eliit on langetanud valesid otsuseid. Maksudega nihverdamine kajastub makromajanduslikes indikaatorites – inflatsioon on kõrge, majanduskasv kahekohalise majanduslanguse kontekstis olematu ja jätkusuutmatu.


Hinnad kerkivad Eestis teistest kiiremini. Maailma majandust süüdistada pole põhjust, tegemist on sepitsetud tulemiga.

Üksikutele indikaatoritele pühendumisele järgnevad paratamatult valed järeldused, millest tulenevad ebaõiged otsused.
Nii nagu sisemajanduse kogutoodang ei anna ülevaadet kodanike jõukusest, ei anna ka riigieelarve ja omavalitsuste maksutulu ja sisemajanduse kogutoodangu jagatis ülevaadet maksukoormusest. Arvestada tuleks kõiki makse, ka neid, mis kvalifitseeruvad varjatud ja imaginaarsete alla.
Maksukoormus Eestis on ületanud optimumi, prognoositav riigitulu üle hinnatud. Sellest kaos majanduskeskkonnas ja ühiskonnakorralduses.

Riigi tulu ei sõltu niivõrd maksusüsteemist, kuivõrd maksumaksja jõukusest.
Ühendatud anumate reegel kehtib ka rahanduses. Üksiku maksu tõstmisele järgneb (teatud taseme juures) teiste alalaekumine. Tase tõuseb substantsi lisamisel, mitte vähendamisel. Riigitulu kontekstis tähendab see seda, et maksulaekumise kasvu eelduseks on maksumaksja heaolu (jõukuse) kasv, mitte halvenemine (maksude tõstmine, toetuste vähendamine).

Tarbijahinnaindeksi kasvu Eestis mõjutavad suuresti sisetegurid.
Maksude (sh varjatud maksude) tõstmised ja monopolide ohjeldamatus soosivad kõrget inflatsiooni. Vägivaldsus vahendite ümberjagamisel põhjustab elanike reaaltulu langust, kaost majanduskeskkonnas. Inflatsiooni languse ootused lähiajal pole põhjendatud.
Paljud ettevõtted tegutsevad (endiselt) kahjumiga. Hindade tõusule järgneb kulude kasv.

Poliitilise eliidi väärtushinnangud on teinud paljudest kerjused. Oleme väga vaesed, sotsiaalsed tagatised aga olematud. Olukorra paranemine eeldab muutusi keskkonnas.
Vägivaldsus ressursside ümberjagamises peaks vähenema.

Riigi haldamist saab ja tuleb odavamaks ning efektiivsemaks muuta. 0,7 miljardi EUR valitsemiskulude vähendamine (aastas) pole keeruline. Eesti polegi nii "õhuke" nagu sellest räägitakse. Tõestab seda kasvõi välisabi, mida teistele osutatakse. Ka ministeeriumide, ametkondade, ametite, sihtasutuste ja omavalitsuste arvu poolest võime end pidada võrdväärseks suuremategi riikidega.
Ülerasvumise tunnuseid on raske varjata.

Lumepalliefekt riigieelarves

Maksu- ja tolliameti andmetel laekus 2010. aastal riigieelarvesse maksutulu 4,05 miljardit eurot (63,4 miljardit krooni) ehk 102,7 protsenti planeeritust.
http://www.epl.ee/artikkel/590477


Kunagised „head“ ajad on tagasi.

Lumepalliefekt riigieelarves demonstreerib uusi tuure.

Oma osa selles on kindlasti valimistel.

Hinnad ja avaliku sektori kulutused kasvavad, maksutulu on selle jätk. Selline tulem pole jätkusuutlik.

Paljud kaasmaalased hülgavad kodumaa. Räägitakse aga üksnes arstidest.

Elame riigis, kus töökohti on 500,000 ringis. Ühest riigi servast teise sõitmiseks kulutame üksikuid tunde. Matkime tegemistes aga suurriike.

Eesti haldusstruktuur ei ole elanikele taskukohane, see pole jätkusuutlik.

Bürokraatia pahaloomulise kasvajana vohab kõikjale.

Üksikuid valdkondi pole võimalik reformida, sest institutsioonide kaitsereaktsioon halvab need juba eos.

Vajame totaalset haldusreformi. Soovide asemel tuleks pühenduda võimalustele. Vastasel juhul variseb riiklus kokku, süüdlasi aga jäämegi mujalt otsima.

Aeg oleks austada demokraatiat - järgida (põhiseaduslikku) võimulahususe printsiipi. Riigikogu komplekteerimisel tuleks kummardada valija tahte ees. Viimase eelduseks on muidugi (erakondade) tagatubade monopoolsuse lammutamine, kuid ka see pole ületamatu.

Presidendi institutsiooni poleks vaja kui...

Sotsioloog Andrus Saar tuli paar päeva tagasi välja ettepanekuga, et presidendi institutsioon tuleks Eestis kaotada. Presidendil pole erilisi funktsioone järele jäänud, aga selle institutsiooni ülevalpidamine nõuab riigilt suuri kulutusi.
http://www.ap3.ee/opinion/2011/1/6/eestile-on-president-liigne-uhkus


Elame riigis, kus töökohti on 500,000 ringis. Ühest riigi servast teise sõitmiseks kulutame üksikuid tunde. Matkime aga suurriike.

Riigi haldusstruktuur ei ole taskukohane, see pole jätkusuutlik.

Bürokraatia on pahaloomulise kasvajana vohanud kõikjale.

Üksikute valdkondade reformimine pole aga lihtne, sest institutsioonide kaitsereaktsioon halvab need eos.

Eesti vajaks totaalset haldusreformi. Soovide asemel tuleks pühenduda võimalustele. Vastasel juhul riiklus kukub kokku.

Presidendi institutsioon pole eluliselt vajalik, tegemist on luksusega.

Selle kaotamise eelduseks on aga võimulahususe praktiseerimine (toimib vaidbPõhiseaduses), muudatused Riigikogu komplekteerimises ja (erakondade) tagatubade monopoolsuse lammutamine.

Parteid rahastagu ennast ise

Praegune parteidele rahajagamise skeem on ikka üdini nõme. Millega on põhjendatav see, et minu ja teie makstav raha kandub edasi parteile, mis saab selle eest linna peale majasuuruseid plakateid kleepida, terve koormatäie pastakaid, märke ja muid meeneid tellida ning oma büroosse uusi vaipu ja kardinaid osta? Ja selle kõige eest veel võlgu jääda!
Miks peab maksumaksja taskust tulema raha mingi erakonna ehitusarvete ja muude võlgade tasumiseks? See pole lihtsalt õiglane.
http://www.delfi.ee/news/paevauudised/arvamus/parteid-saagu-ise-hakkama.d?id=37819499



Vaatamata sellele, et erakondade nimekirjad koosnevad kümnetest tuhandetest inimestest, on nende seisukohtade kujundamises kaasarääkijate osa suhteliselt madal. Küsitlused kinnitavad, et erakonnas toimuvaga on kursis umbes 10% parteilastest. Erakondadel puudub seega side rahvaga – sellised parteilastest koosnevad valitsused jäävadki rahvast kaugeks.

Liidrid paistavad aga sellist passiivsust nautivat – pole vaja palju pingutada oma seisukohtade elluviimiseks, samas jätkub piisavalt ressursse, sealhulgas inimressurssi, mida vajadusel valimisvõidu saavutamiseks mobiliseerida. Sellist «demokraatiat» põhjustab erakondade praegune rahastamine. Nende rahaline sõltumatus – riigieelarvest ja sponsorlusest tagatud tulubaas – võimaldab praktiseerida nn erakondade tagatubadele rajatud demokraatiat.

Liikmemaksude väike osakaal eelarvetes pärsib demokraatiat. Kui jätta erakondade finantseerimine muutmata, jääbki ühiskonnas toimima nn butafoorne demokraatia.

Ühiskondlike organisatsioonide – sealhulgas erakondade – rahastamine peaks olema rajatud just liikmemaksudele ja ühistegevusest teenitavale tulule. Riigieelarvest ja sponsorrahadest finantseeritud tegevus ei ole efektiivne, tulemus on kaugel oodatust: valitud kaugenevad valijatest, inimkapitali efektiivsus jääb vähese kaasamise tõttu madalaks, demokraatia olematuks.

Ühiskondlike liikumiste rahastamine riigieelarvest eeldaks suure osa elanike kokkulepet. Praeguse rahastamise poolehoidjate arv on aga tühine. Miks peakski erakondlikku tegevust eelistama teistele rahvaalgatuslikele liikumistele? Elanike usaldamatus (uuringutulemused seda aga näitavad) erakondade vastu seab kahtluse alla isegi nende vajalikkuse demokraatias.

Parteide rahastamist riigieelarvest põhjendavad asjaosalised ise sellega, et nii välditakse korruptsiooni. Kui raha ei anta, ähvardatakse see koguda illegaalseid teid kasutades.

Demokraatia mängimine ja butafooriaga uhkeldamine läheb ühiskonnale kalliks maksma. Sotsiaalsed pinged jätkavad kasvamist.

Hinnatõusu taandumisel puudub põhjendus

Danske Marketsi analüütiku Violeta Klyviene sõnul ei tohiks viimastel kuudel kiirenenud inflatsioon pikka aega kesta.
http://majandus.delfi.ee/news/tarbija/analuutik-hinnatous-on-eestis-luhiajaline.d?id=37790347

Analüütikuid (nii nagu poliitikuidki) paistab seinast seina olevat. Violeta paistab üks äärmusi olevat.

Eestis toimuv hinnatõus pole ajutise iseloomuga.

Oleme vaesed, kelle sotsiaalsed tagatised on olematud.

Inimeste sissetulekud ja tagatised peavad tõusma.

Sissetulekute tõusuga kaasneb paratamatult hinnatõus. Vähemalt nii on kirjas majandustõdedes.
Hinnatõus taanduks sektorite (avalik/era) tasakaalu tingimustes. Lisaväärtuse ümberjagamisele pühendumisele järgneb hinnatõus.

Elame riigis, kus töökohti mõõdetakse 500,000 ringis. Ühest riigi servast teise sõitmiseks kulutame üksikuid tunde. Sellise riigi haldamine ei ole keeruline.

Valitutel pole põhjust uhkustamiseks, nad peaksid punastama

Majanduskasv tõotab küündida 4% kanti, mis oleks juba suur leevenemine, ning tööpuudus jätkab langust, usun, ametlikust prognoosist kiiremas tempos, prognoosis rahandusminister Jürgen Ligi käesolevat aastat.
http://www.ap3.ee/Default.aspx?PublicationId=880370c2-4c6f-4aad-81eb-011249175b82



Majanduskasvu saavutamine ei ole eesmärk omaette. See võib (teatud juhtudel) isegi ebasoovitav olla.

Lisaväärtusel ja lisaväärtusel (kvalitatiivne) vahe.

Rõõmu tuleks tunda üleüldisest, tasakaalustatud arengust. Üksikute sektorite ja ettevõtete areng toimub kellegi või millegi arvel.

Eesti ettevõtlus rajaneb mikro-, väike- ja keskmise suurusega ettevõtetel. 2000. aastal moodustasid näiteks 70 % äriühingutest mikroettevõtted. Suurettevõtete osa oli alla 1 %.
Üksikute suurettevõtete edu ei anna küll põhjust optimismiks. Eriti kui nende hulgas domineerivad monopoolsusele kalduvad ettevõtted.

Tõeline majanduskasv avaldub mikro-, väike- ja keskmise suurusega ettevõtete tulemustes.

Mõne protsendist majanduskasvu ei tasuks imetleda. Taastumine võtab sellise tempo juures väga kaua aega. Peale 18% kukkumist pole 4% tõusuga põhjust keksida. Kogutoodang ei saa lõpmatuseni langeda.

Kiituste nurumise asemel tuleks pühenduda vigade teadvustamisele, sellega sillutatakse teed oodatud tendentsidele.

Maksude (sh varjatud maksude) tõstmise viljad ei jää puu otsa. Lisaväärtuse ümberjagamisele (maksude tõstmised, monopoolsete ettevõtete hinnatõusud) pühendumine ei võimalda kasumlikult majandada.

Uhkeldame riigi madala laenukoormusega, pigistame silmad kinni aga elanike ja ettevõtete kohustustele.

Riigi valitsemises tuleks abstraktsete näitajate kõrval näha ka Inimest. Eesti kodanikud on väga suurtes raskustes – paljudel kas puudub sissetulek või see on väga madal, sotsiaalsed tagatised aga olematud. Ebavõrdsus ühiskonnas on lubamatult suur, õigus valitseb õigluse üle.

Väärtushinnangud ühiskonnas on pea peale pööratud, mis on teinud meist kerjused.

Valimissüsteemi muutmata ei lõpegi valimisloosungite ja programmiliste tõdedega hämamine. Võtame või koalitsiooni maksutõstmise ponnistused. Valimistel mandaati selleks ei saadud, lubadused olid ju vastupidised. Maksutõstmist ei leia ka programmidest. Reformierakond deklareerib koguni, et nemad taotlevad Eesti maksukoormuse alandamist ning eelarvepoliitika konservatiivsust. Tegevustulem on aga vastupidine – tulumaksu langetamise varjus hüppeline maksukoormuse kasv.

Valitutel pole põhjust uhkustamiseks, tuleks punastada.
Oleme paljude näitajate osas punased laternad EL-s.

Taasiseseisvumise ajal oli rahvas ühtne, tulel hoiti ühte pudrupada. Ühise kartulikoorte söömise üleskutset mäletavad vist kõik. Täna küpsetatakse riigipirukaid erinevates ahjudes– valitud naudivad rammusat küpsetist, ülejäänud peavad leppima kartulikoortest valminud maitsestamata hautisega. Statistikaga annab tõestada kõike, kuid ebavõrdsus ühiskonnas on põhjendamatult suur. Kahju, et maitsva riigipiruka nautijad seda pole märganud (või tahtnud märgata).

Eluvõõrastest indikaatoritest lohutuse otsimise asemel tuleks panustada puuduste teadvustamisele.

Sisemajanduse kogutoodangu ja elanike jõukuse vahele ei tasu võrdusmärki panna. Eriti veel siis, kui tulusamad ettevõtted kuuluvad välismaalastele ja inflatsioon on kõrge.