Nordea panga värskest raportist selgub, et kuigi Eestis on palgad tublisti langenud, makstakse töötajatele endiselt liiga palju ning see ohustab riigi konkurentsivõimet.
Reaalpalgad on Eestis madalad, küll on meil EL kõrgemad maksud (sh varjatud ja peidetud maksud).
Palkade alandamise kõrval on alternatiiviks maksukoormuse langetamine.
Eesti kaupade ekspordi konkurentsivõime languse põhjused ei peitu maailmamajanduses, vaid meie enda majanduskeskkonnas.
Eesti ettevõtete maksukoormus kasumist oli viimastel andmetel 49,1%. Paigutume 180 riigi seas 131. kohale (Paying Taxes 2010). Tegelik olukord (makse tõsteti) on veelgi hullem. Tulemus kajastub kõrgetes omahindades, väikestes müügikäivetes.
Ettevõtluse nõrgimaks lüliks on kõrgetest omahindadest tingitud konkurentsivõime langus.
Ettevõtlus rajaneb mikro-, väike- ja keskmise suurusega ettevõtetel. 2000. aastal moodustasid mikroettevõtted umbes 70 protsenti äriühingutest. Suurettevõtete osa oli alla ühe protsendi.
Krediidiinfo kokkuvõttest “Eesti ettevõtete finantsnäitajad 2008” selgus, et võrreldes 2007. aastaga kasvas mullu majandusaasta kahjumiga lõpetanud firmade hulk 32 protsendi võrra, 27 051 ettevõtteni.
Ettevõtete majandamine peab olema kasumlik, et püsida konkurentsis. Investeerimiseks tuleb toota lisaressursse.
Tooteareng on väga kallis Väikestest ettevõtetest koosnev ettevõtlus toimibki vaid alltöövõtul, edukuse kujundavad hinnatasemed.
Riigitulusid saab kasvatada konverteeritava lisaväärtusse kasvatamisega, mitte lisaväärtusseemne ära korjamisega (maksukoormuse tõstmisega). Selline reegel kehtib majanduslanguse tingimustes.
Riigi haldusstruktuur tuleb efektiivsemaks ja võimetele vastavamaks muuta. Elame riigis, kus on alla 600,000 palgasaajat. Ühest riigi servast teise sõitmiseks kulutame vaid tunde. Sellise riigi haldamine ei pea keerukas olema. Oleme selle ise keerukaks teinud.
Monopoolsed ettevõttted ühiskonnas on võtnud võimu.
Riigikogus arutatakse monopolide ohjeldamise eelnõu. Tegemist on majanduskeskkonda ja konkurentsi turgutava katalüsaatoriga. Eelnõu soovitud kujul jõustumine on paraku kahtlane, sest peaosalise ressursid võimaldavad seadusandja meelsust muuta. Monopoolsete ja riigihangetel toimivate äriühingute tiivad vajaksid hädasti kärpimist.
Ausse tuleks tõsta innukas aktivatesse investeerimine, sunniviisilises lisaväärtuse ümberjagamises järele anda.
Wednesday, June 9, 2010
Friday, June 4, 2010
Vanaisa kui vana sõiduauto
Elusloodus on maailma suurimaid imesid. Ainuüksi Eesti territooriumil arvatakse elavat üle mitmekümne tuhande erineva liigi. Osa neist varjab ennast nii oskuslikult, et isegi teadlased pole suutnud neid avastada.
Elusloodus elab sünergias – üksiku liigi elu sõltub teise olemasolust. Vaatamata elusorganismide paljususele ja mitmekesisusele on neil üks ühine sarnasus – elatakse järglaste nimel. Kui taimeriigis piirdub see seemne soodsasse pinnasesse poetamisega, siis fauna esindajatel sisaldab see ka järglase kaitsmist, toitmist, õpetamist, ühesõnaga kõike seda, mis on vajalik ühe tugeva ja elujõulise isendi üleskasvatamiseks. Fauna esindajana on inimene osake loodusest.
Kahe poja ja ühe tütre isana tunnen, et minu kvantitatiivne panus järeltulevasse põlvkonda oleks pidanud suurem olema. Armastuse viljadesse tulnuks innukamalt panustada. Nüüdne vigade parandus toimuks juba lastelaste arvel, pealegi eeldaks see tülikat elukaaslase vahetust. Lohutust saan geneetilisest progressioonist.
Kahe aastaga viiekordseks vanaisaks saamist kogevad vähesed. Tunnen uhkust, et olen üks nendest. Kaks aastat tagasi olin veel nooruslik ja särtsakas isa, hetkega laskusin ühiskonnaredelil astme võrra madalamale – jõudsin vanaisa staatusesse.
Kaks tundmust korraga: rõõm lastelastest ja kurbus ühiskonnas “ebaoluliste” hulka kuulumise pärast. Ühiskonna eelistusi arvestades pole tegemist edutamisega, vaid allakäiguga.
Vanaisa staatus ühiskonnas pole hinnas – raskusi on töökoha leidmisega, takistused lastelastele pühendumisel. Tegemist oleks nagu vana sõiduautoga, millele eelistatakse uut, kuid millest vabanemiseks ei raatsita kulutusi teha.
Kümmekond aastat on jäänud väljateenitud pensionini. Selleks ajaks on paraku pisipõnnidest sirgunud noorukid, kes vanaisa seltsi ei vajagi nii palju. Ühiskonnas toimivate reeglite järgi ei paista pisipõnnidel vanavanemate tarmukust ega hellust vaja olevatki.
Olin selliseid tendentse ühiskonnas justkui ette aimanud, sest säästsin isegi siis, kui see võimatuna tundus. Kunagine tarmukus võimaldab nüüd täita vanaisa rolli. Kahjutundega mõtlen nendest eakaaslastest, kes on ennast lasknud helgema tuleviku lubadustega eksitada. Neil puudub võimalus süüvida vanaisa võluvasse ja ühiskonnale olulisse rolli.
Nauditavam aastaaeg on kevad, mil loodusseadused muutuvad mõistetavamaks. Siirus ja innukus, millega uue generatsiooni eest metsikus looduses kevaditi hoolitsetakse, on kadestamist väärt. Inimloomus vajaks samadel alustel toimivat elukeskkonda.
Olen õnnelik, et mul on võimalik vaatamata ühiskonnakorralduses loodud takistustele nautida pikemat kevadet – panustada lastelaste sirgumisse. Nii imelik kui see ka lugejale ei tundu, naudingut leian isegi mähkmete vahetamisest. Vaatamata kunagi omandatud, kuid nüüdseks ununenud lalinakeelele mõistan, et nauding on vastastikune. Tunnen ennast osakesena loodusest.
Tänaval liikudes vaatan nukrusega vanu sõiduautosid. Sama nukralt vaatan vanavanema ikka jõudnud inimeste silmadesse. Tunnen piinlikkust ühiskonnas valitsevate väärtushinnangute pärast. Pensioniea tõstmine tingimustes, kus pensionieelikute teeneid ei vajata, peresuhted aga vajaksid korrastamist, on mõistetamatu.
Veelgi kurioossem – riigieelarvelised kulude vähenemise asemel need kasvavad. Saldo jääb negatiivseks nii emotsionaalsest kui ratsionaalsest küljest vaadates. Näilise rahalise kokkuhoiu asemel kulud ühiskonnas hoopiski kasvavad.
Töövõimetuspensioni ja toimetulekutoetuste saajate arv kasvab, eskaleeruvad väljaminekud tervishoius. Kulutused lasteaiakohtadele, kuritegevuse ohjamisele, haridusele kasvavad samuti. Otseste ja kaudsete kasvavate kulutuste jada, mis kaasneb pensioniea tõusuga võib jätkata, kuid sellel pole mõtet. Niigi peaks selge olema, et oodatud tulemust (riigi kulude vähenemist) sellele ei järgne.
Loodusseadustel põhinevate otsuste ratsionaalsuses ei tasu kahelda, nende lihvimisele on kulunud aastatuhandeid. Vanavanemate staatus ühiskonnas vajaks taastamist, pereväärtused ümber hindamist. Eesti lapsed ei peaks teistest kauem lasteaia seinte vahel viibima.
Üle võlli keeratud pinged ühiskonnas annaksid järele, kui austaksime enam loodusseadusi, kui ühiskonnakorraldust muutuks mõistetavamaks. Mis võiks pisipõnnile vanaisa põlvel kiikumisest või vanaema turvalise põlle taha pugemisest väärtuslikum olla... ehk vaid imetava ema kallistused.
Elusloodus elab sünergias – üksiku liigi elu sõltub teise olemasolust. Vaatamata elusorganismide paljususele ja mitmekesisusele on neil üks ühine sarnasus – elatakse järglaste nimel. Kui taimeriigis piirdub see seemne soodsasse pinnasesse poetamisega, siis fauna esindajatel sisaldab see ka järglase kaitsmist, toitmist, õpetamist, ühesõnaga kõike seda, mis on vajalik ühe tugeva ja elujõulise isendi üleskasvatamiseks. Fauna esindajana on inimene osake loodusest.
Kahe poja ja ühe tütre isana tunnen, et minu kvantitatiivne panus järeltulevasse põlvkonda oleks pidanud suurem olema. Armastuse viljadesse tulnuks innukamalt panustada. Nüüdne vigade parandus toimuks juba lastelaste arvel, pealegi eeldaks see tülikat elukaaslase vahetust. Lohutust saan geneetilisest progressioonist.
Kahe aastaga viiekordseks vanaisaks saamist kogevad vähesed. Tunnen uhkust, et olen üks nendest. Kaks aastat tagasi olin veel nooruslik ja särtsakas isa, hetkega laskusin ühiskonnaredelil astme võrra madalamale – jõudsin vanaisa staatusesse.
Kaks tundmust korraga: rõõm lastelastest ja kurbus ühiskonnas “ebaoluliste” hulka kuulumise pärast. Ühiskonna eelistusi arvestades pole tegemist edutamisega, vaid allakäiguga.
Vanaisa staatus ühiskonnas pole hinnas – raskusi on töökoha leidmisega, takistused lastelastele pühendumisel. Tegemist oleks nagu vana sõiduautoga, millele eelistatakse uut, kuid millest vabanemiseks ei raatsita kulutusi teha.
Kümmekond aastat on jäänud väljateenitud pensionini. Selleks ajaks on paraku pisipõnnidest sirgunud noorukid, kes vanaisa seltsi ei vajagi nii palju. Ühiskonnas toimivate reeglite järgi ei paista pisipõnnidel vanavanemate tarmukust ega hellust vaja olevatki.
Olin selliseid tendentse ühiskonnas justkui ette aimanud, sest säästsin isegi siis, kui see võimatuna tundus. Kunagine tarmukus võimaldab nüüd täita vanaisa rolli. Kahjutundega mõtlen nendest eakaaslastest, kes on ennast lasknud helgema tuleviku lubadustega eksitada. Neil puudub võimalus süüvida vanaisa võluvasse ja ühiskonnale olulisse rolli.
Nauditavam aastaaeg on kevad, mil loodusseadused muutuvad mõistetavamaks. Siirus ja innukus, millega uue generatsiooni eest metsikus looduses kevaditi hoolitsetakse, on kadestamist väärt. Inimloomus vajaks samadel alustel toimivat elukeskkonda.
Olen õnnelik, et mul on võimalik vaatamata ühiskonnakorralduses loodud takistustele nautida pikemat kevadet – panustada lastelaste sirgumisse. Nii imelik kui see ka lugejale ei tundu, naudingut leian isegi mähkmete vahetamisest. Vaatamata kunagi omandatud, kuid nüüdseks ununenud lalinakeelele mõistan, et nauding on vastastikune. Tunnen ennast osakesena loodusest.
Tänaval liikudes vaatan nukrusega vanu sõiduautosid. Sama nukralt vaatan vanavanema ikka jõudnud inimeste silmadesse. Tunnen piinlikkust ühiskonnas valitsevate väärtushinnangute pärast. Pensioniea tõstmine tingimustes, kus pensionieelikute teeneid ei vajata, peresuhted aga vajaksid korrastamist, on mõistetamatu.
Veelgi kurioossem – riigieelarvelised kulude vähenemise asemel need kasvavad. Saldo jääb negatiivseks nii emotsionaalsest kui ratsionaalsest küljest vaadates. Näilise rahalise kokkuhoiu asemel kulud ühiskonnas hoopiski kasvavad.
Töövõimetuspensioni ja toimetulekutoetuste saajate arv kasvab, eskaleeruvad väljaminekud tervishoius. Kulutused lasteaiakohtadele, kuritegevuse ohjamisele, haridusele kasvavad samuti. Otseste ja kaudsete kasvavate kulutuste jada, mis kaasneb pensioniea tõusuga võib jätkata, kuid sellel pole mõtet. Niigi peaks selge olema, et oodatud tulemust (riigi kulude vähenemist) sellele ei järgne.
Loodusseadustel põhinevate otsuste ratsionaalsuses ei tasu kahelda, nende lihvimisele on kulunud aastatuhandeid. Vanavanemate staatus ühiskonnas vajaks taastamist, pereväärtused ümber hindamist. Eesti lapsed ei peaks teistest kauem lasteaia seinte vahel viibima.
Üle võlli keeratud pinged ühiskonnas annaksid järele, kui austaksime enam loodusseadusi, kui ühiskonnakorraldust muutuks mõistetavamaks. Mis võiks pisipõnnile vanaisa põlvel kiikumisest või vanaema turvalise põlle taha pugemisest väärtuslikum olla... ehk vaid imetava ema kallistused.
Monday, May 24, 2010
Põrgutee
Humorist Mart Juur leidis eelmisel nädalal Marek Strandbergi ja Jossif Stalini vahel hulga sarnasusi selles, kuidas üks ja teine kõrvaldas oma partei siseopositsiooni.
Sulev Valner kirjutas EPLs, et Strandbergi juhitav tiib üritab praegu teha oma partei siseoponentidega umbes sama, mida tegi Päts vapside tasalülitamiseks. Tõlgendada seaduses ja partei põhikirjas lubatut natuke laiemalt ja vabamalt, kui see kirjapanijatel ilmselt mõeldud oli, ja vabaneda tülikatest konkurentidest, ilma et peaks riskima nendega tulevastel (sise)vali¬mistel mõõtu võtta.
„Roheliste põrgutee“ tervikloona siin:
http://www.epl.ee/artikkel/577247
Mõlemad mehed tabasid öelduga naelapea pihta.
Oleme silmad kinni pigistanud ohtlike tendentside eest ühiskonnas.
Isiklikel ambitsioonidel toimivat poliitilist kultuuri soosib erakondade rahastamine ja seaduskeskkond (valimis- ja erakonnaseadus). Sõltumatus – riigieelarvest ja sponsorlusest tagatud tulubaas ja garanteeritud esindatus– võimaldab praktiseerida nn tagatubadele rajatud demokraatiat.
Parteilastest lihtliikmete passiivsus on taotluslik – otsustajad ei pea pingutama, neil on piisavalt ressursse, mis on vajalik esinduskojas kohtade tagamiseks.
Erakondades toimuvaga on kursis alla 10% parteilastest. Sellistel ühendustel puudub side rahvaga – nende paljud seisukohad on ühiskonnakorraldust murendavad.
Vaatamata sellele, et EER koosneb 1500 inimesest, on kaasarääkijaid arv erakonnas tühine. Marek Strandbergi massilise väljaviskamise aktsiooni eesmärgiks oli nendegi elimineerimine, uutele üritajatele aga sõrmega vibutamine.
Erakonnas on sõlmitud heade tavade kokkulepe, mida EER Riigikogu fraktsioonijuhid (sama, mis erakonnajuhid) järjepidevalt eiravad. Kaaslaste halvustamisest on saanud pigem tava, kui haruldus. Paistab, et head tavad ongi vaid neile liikmeskonnaga manipuleerimiseks, endast ustava parteisõduri kuvandi loomiseks ja isikliku ego rahuldamiseks.
Tundub juba, et polegi vahet, millise erakonnaga ( suure või väikesega, pika staažiga või rohelisega) on tegemist, kõik nad viljelevad sarnast poliitilist kultuuri.
Erakonnad peaksid ühiskonnas põhiseaduslikult demokraatia kantsiks olema. Tegemist on aga diktatuuri taimelavaga. Demokraatia varjus toimub laastamistöö.
PR abil saab alati musta valgeks võõbata.
Asi ei olekski nii hull, kui seda tehtaks oma vahendite eest. Enese lollitamise eest maksame aga kõik – ligi 100 miljonit maksuraha kulutavad võltskusel toimivad erakonnad aastas. Mis veelgi hullem: need samad inimesed langetavad meie nimel otsuseid, kujundavad elukeskkonda.
Sulev Valner kirjutas EPLs, et Strandbergi juhitav tiib üritab praegu teha oma partei siseoponentidega umbes sama, mida tegi Päts vapside tasalülitamiseks. Tõlgendada seaduses ja partei põhikirjas lubatut natuke laiemalt ja vabamalt, kui see kirjapanijatel ilmselt mõeldud oli, ja vabaneda tülikatest konkurentidest, ilma et peaks riskima nendega tulevastel (sise)vali¬mistel mõõtu võtta.
„Roheliste põrgutee“ tervikloona siin:
http://www.epl.ee/artikkel/577247
Mõlemad mehed tabasid öelduga naelapea pihta.
Oleme silmad kinni pigistanud ohtlike tendentside eest ühiskonnas.
Isiklikel ambitsioonidel toimivat poliitilist kultuuri soosib erakondade rahastamine ja seaduskeskkond (valimis- ja erakonnaseadus). Sõltumatus – riigieelarvest ja sponsorlusest tagatud tulubaas ja garanteeritud esindatus– võimaldab praktiseerida nn tagatubadele rajatud demokraatiat.
Parteilastest lihtliikmete passiivsus on taotluslik – otsustajad ei pea pingutama, neil on piisavalt ressursse, mis on vajalik esinduskojas kohtade tagamiseks.
Erakondades toimuvaga on kursis alla 10% parteilastest. Sellistel ühendustel puudub side rahvaga – nende paljud seisukohad on ühiskonnakorraldust murendavad.
Vaatamata sellele, et EER koosneb 1500 inimesest, on kaasarääkijaid arv erakonnas tühine. Marek Strandbergi massilise väljaviskamise aktsiooni eesmärgiks oli nendegi elimineerimine, uutele üritajatele aga sõrmega vibutamine.
Erakonnas on sõlmitud heade tavade kokkulepe, mida EER Riigikogu fraktsioonijuhid (sama, mis erakonnajuhid) järjepidevalt eiravad. Kaaslaste halvustamisest on saanud pigem tava, kui haruldus. Paistab, et head tavad ongi vaid neile liikmeskonnaga manipuleerimiseks, endast ustava parteisõduri kuvandi loomiseks ja isikliku ego rahuldamiseks.
Tundub juba, et polegi vahet, millise erakonnaga ( suure või väikesega, pika staažiga või rohelisega) on tegemist, kõik nad viljelevad sarnast poliitilist kultuuri.
Erakonnad peaksid ühiskonnas põhiseaduslikult demokraatia kantsiks olema. Tegemist on aga diktatuuri taimelavaga. Demokraatia varjus toimub laastamistöö.
PR abil saab alati musta valgeks võõbata.
Asi ei olekski nii hull, kui seda tehtaks oma vahendite eest. Enese lollitamise eest maksame aga kõik – ligi 100 miljonit maksuraha kulutavad võltskusel toimivad erakonnad aastas. Mis veelgi hullem: need samad inimesed langetavad meie nimel otsuseid, kujundavad elukeskkonda.
Saturday, May 22, 2010
Pollitilise kultuurituse juurestik
See, et rahval võimaldatakse valimistel osaleda, ei tee demokraatiat kohe esindusdemokraatiaks.
Vaatamata sellele, et erakondade nimekirjad koosnevad kümnetest tuhandetest inimestest, on nende seisukohtade kujundamises kaasarääkijate osa suhteliselt madal. Kaasarääkida soovijad kuulutatakse persona non gratadeks.
Küsitlused kinnitavad, et erakonnas toimuvaga on kursis alla 10% parteilastest. Sellistel erakondadel puudub side rahvaga – nende seisukohad jäävad ühiskonnakorraldust murendavateks.
Parteilastest lihtliikmete passiivsus on taotluslik – otsustajad ei pea pingutama, neil on piisavalt ressursse, mis on vajalik esinduskojas kohtade tagamiseks.
Isiklikel ambitsioonidel toimivat poliitilist kultuuri soosib erakondade rahastamine ja seaduskeskkond (valimis- ja erakonnaseadus). Sõltumatus – riigieelarvest ja sponsorlusest tagatud tulubaas ja garanteeritud esindatus– võimaldab praktiseerida nn tagatubadele rajatud demokraatiat.
Selline „demokraatia“ kujundab poliitilise kultuurituse riigis.
Vaatamata sellele, et erakondade nimekirjad koosnevad kümnetest tuhandetest inimestest, on nende seisukohtade kujundamises kaasarääkijate osa suhteliselt madal. Kaasarääkida soovijad kuulutatakse persona non gratadeks.
Küsitlused kinnitavad, et erakonnas toimuvaga on kursis alla 10% parteilastest. Sellistel erakondadel puudub side rahvaga – nende seisukohad jäävad ühiskonnakorraldust murendavateks.
Parteilastest lihtliikmete passiivsus on taotluslik – otsustajad ei pea pingutama, neil on piisavalt ressursse, mis on vajalik esinduskojas kohtade tagamiseks.
Isiklikel ambitsioonidel toimivat poliitilist kultuuri soosib erakondade rahastamine ja seaduskeskkond (valimis- ja erakonnaseadus). Sõltumatus – riigieelarvest ja sponsorlusest tagatud tulubaas ja garanteeritud esindatus– võimaldab praktiseerida nn tagatubadele rajatud demokraatiat.
Selline „demokraatia“ kujundab poliitilise kultuurituse riigis.
Wednesday, May 19, 2010
Paleepööre
EER Riigikogu fraktsioonijuhid ei suutnud võimu kaaslastega jagada. Korraldati paleepööre.
Eile kõrvaldati ka tulevased potentsiaalsetest juhatuseliikmetest konkurendid – välja heideti 20 aktiivset liiget.
Enne seda oli erakonnas vaid sadakond tegutsevat liiget.
20 protsenti neist elimineeriti. Ei usu, et "puhastus" sellega piirdub.
„Surnud“ hingedega erakonnas on palju hõlpsam oma asju ajada, pole vaja teistega arvestada.
Igal otsusel on aga eesmärk.
Ma kahtlen, et erakonna tegemises kaasalööjate kõrvaldamine oma eesmärki täidab – see süvendab lõhestatust erakonnas ja vastasseisu võimu ihaldavate juhtfiguuride vastu veelgi.
Ma väga loodan, et „ärategemisest“ ei tunne rõõmu kõik otsusele allakirjutanud, vastasel juhul kaob usk eestlaste siirusesse.
Kaaslaste kõrvaldamisele pole vaja põhjendusi otsida - neid lihtsalt ei ole.
Isiklike ambitsioonide teostamist soosib erakondade rahastamine. Rahaline sõltumatus – riigieelarvest ja sponsorlusest tagatud tulubaas – võimaldab praktiseerida nn tagatubadele rajatud demokraatiat.
Sellise võimu nimel ollakse valmis kõigeks: loobuma kaaslastest, petma ja valetama.
Erakondades praktiseeritav demokraatia määrab demokraatliku kultuuri riigis.
Kogukondade ühisseisukohad/üldkoosolekute tahted on demokraatias ülimuslikud. Eestis paistab asi olevat teisiti.
Üksnes Rapla üldkoosoleku tahte arvestamine peataks nn rohelise kogukonna lauskukkumise. Vastutuleval pinnasel on purustav jõud!
Ma väga loodan, et kogu selle jama tulemusel sünnib lõpuks uus, tõeliselt roheline erakond.
Eile kõrvaldati ka tulevased potentsiaalsetest juhatuseliikmetest konkurendid – välja heideti 20 aktiivset liiget.
Enne seda oli erakonnas vaid sadakond tegutsevat liiget.
20 protsenti neist elimineeriti. Ei usu, et "puhastus" sellega piirdub.
„Surnud“ hingedega erakonnas on palju hõlpsam oma asju ajada, pole vaja teistega arvestada.
Igal otsusel on aga eesmärk.
Ma kahtlen, et erakonna tegemises kaasalööjate kõrvaldamine oma eesmärki täidab – see süvendab lõhestatust erakonnas ja vastasseisu võimu ihaldavate juhtfiguuride vastu veelgi.
Ma väga loodan, et „ärategemisest“ ei tunne rõõmu kõik otsusele allakirjutanud, vastasel juhul kaob usk eestlaste siirusesse.
Kaaslaste kõrvaldamisele pole vaja põhjendusi otsida - neid lihtsalt ei ole.
Isiklike ambitsioonide teostamist soosib erakondade rahastamine. Rahaline sõltumatus – riigieelarvest ja sponsorlusest tagatud tulubaas – võimaldab praktiseerida nn tagatubadele rajatud demokraatiat.
Sellise võimu nimel ollakse valmis kõigeks: loobuma kaaslastest, petma ja valetama.
Erakondades praktiseeritav demokraatia määrab demokraatliku kultuuri riigis.
Kogukondade ühisseisukohad/üldkoosolekute tahted on demokraatias ülimuslikud. Eestis paistab asi olevat teisiti.
Üksnes Rapla üldkoosoleku tahte arvestamine peataks nn rohelise kogukonna lauskukkumise. Vastutuleval pinnasel on purustav jõud!
Ma väga loodan, et kogu selle jama tulemusel sünnib lõpuks uus, tõeliselt roheline erakond.
Monday, May 17, 2010
Milleks petta?
OECD Eesti sotsiaalprogrammide analüüsist lähtub, et Eestil on sotsiaaltoetusteks eraldatud vähe raha, kuid isegi see jõuab tõeliste abivajajate asemel hoopiski paremal järjel olevate inimeste taskusse.
Eesti sotsiaalkulutused on Euroopa Liidu kesisemad. Kui EL keskmine sotsiaalkulutuste osakaal sisemajanduse koguproduktist moodustas 26,9%, siis Eestis oli see ainult 12,4% (2006.a, Eurostat).. Leedu eraldas sotsiaalkuludeks 13,2%. Prantsusmaa 31,1%. Eesti ei kasuta maksutulu kodanike huvidest lähtuvalt parimal viisil. Eristume madala sotsiaalabi eraldisega ja sissetulekute ebavõrdsusega.
Eesti kodanikud saavad panustatust (teistega võrreldes) vähem tagasi.
See on ka mõistetav, sest väikeriigi ülalpidamine ongi kulukam.
Aga just seetõttu võiksimegi loobuda pettusega (varjatud ja peidetud maksudega) saavutatud madalast maksukoormuse müüdist.
Järeldusi tuleb teha võrreldavate arvude võrdlemisega, mitte suvaliste arvude kõrvutamisega.
Maksukoormuste ja sotsiaalsete tagatiste hindamiseks ei piisa riigieelarvetulude ja sisemajanduse kogutoodangu jagatiste võrdlemisest.
SKTd on kvalitatiivselt erinevad. Majanduskasv, mis tuleb näiteks avalikust haldusest või riigikaitsest, ei kompenseeri kuidagi kaotust töötlevas tööstuses või turisminduses. Sektoritel on erinev kaal jõukuses.
Öeldu kehtib ka maksude kohta.
Monopolide dividendide tulusid riigieelarvesse või omavalitsuste eelarvetesse tuleks käsitleda maksudena. Osa riigilõivutulusid, tööandjate ja – võtjate töötuskindlustustulusid, elanike poolt tehtavad ravikulusid, tuleb samuti teistega võrreldes käsitleda maksudena. Maksudena tuleks käsitleda ka mitmeid teisi elanike poolt tehtavaid kulutusi.
Erinevused sisendites raskendavad tulemite kõrvutamist.
Eesti voorused põhinevad paljuski sisendite moonutusel.
Sotsiaalsed tagatised riigis on madalad, SKT ja maksud kvaliteedi poolest teistega võrreldamatud.
Aritmeetiliste tehetega (enese ja teiste petmine) tuleks lõpetada, süüvida aga enam sisusse.
Eesti sotsiaalkulutused on Euroopa Liidu kesisemad. Kui EL keskmine sotsiaalkulutuste osakaal sisemajanduse koguproduktist moodustas 26,9%, siis Eestis oli see ainult 12,4% (2006.a, Eurostat).. Leedu eraldas sotsiaalkuludeks 13,2%. Prantsusmaa 31,1%. Eesti ei kasuta maksutulu kodanike huvidest lähtuvalt parimal viisil. Eristume madala sotsiaalabi eraldisega ja sissetulekute ebavõrdsusega.
Eesti kodanikud saavad panustatust (teistega võrreldes) vähem tagasi.
See on ka mõistetav, sest väikeriigi ülalpidamine ongi kulukam.
Aga just seetõttu võiksimegi loobuda pettusega (varjatud ja peidetud maksudega) saavutatud madalast maksukoormuse müüdist.
Järeldusi tuleb teha võrreldavate arvude võrdlemisega, mitte suvaliste arvude kõrvutamisega.
Maksukoormuste ja sotsiaalsete tagatiste hindamiseks ei piisa riigieelarvetulude ja sisemajanduse kogutoodangu jagatiste võrdlemisest.
SKTd on kvalitatiivselt erinevad. Majanduskasv, mis tuleb näiteks avalikust haldusest või riigikaitsest, ei kompenseeri kuidagi kaotust töötlevas tööstuses või turisminduses. Sektoritel on erinev kaal jõukuses.
Öeldu kehtib ka maksude kohta.
Monopolide dividendide tulusid riigieelarvesse või omavalitsuste eelarvetesse tuleks käsitleda maksudena. Osa riigilõivutulusid, tööandjate ja – võtjate töötuskindlustustulusid, elanike poolt tehtavad ravikulusid, tuleb samuti teistega võrreldes käsitleda maksudena. Maksudena tuleks käsitleda ka mitmeid teisi elanike poolt tehtavaid kulutusi.
Erinevused sisendites raskendavad tulemite kõrvutamist.
Eesti voorused põhinevad paljuski sisendite moonutusel.
Sotsiaalsed tagatised riigis on madalad, SKT ja maksud kvaliteedi poolest teistega võrreldamatud.
Aritmeetiliste tehetega (enese ja teiste petmine) tuleks lõpetada, süüvida aga enam sisusse.
Sunday, May 2, 2010
Poliitilisel maastikul on elujõulised vaid Tootsid
Sõnumi edastamisel ei ole erilist vahet, kas teha seda Tootsi või Kiire kombel.
Seda muidugi juhul, kui sõnum on oluline.
Sõnumitooja osa sõnumi kohale jõudmisel, on oluline.
Isegi püksiluku lahti ununemine võib seda soosida, pärssida kohest unustuse hõlma vajumist.
Poliitilisel maastikul paistavad elujõulised olevat vaid „tootsidelt“ tulevad sõnumid.
Erisisustest üksi piisa. Püksiluku lahti ununemisel võivad aga olla traagilised tagajärjed.
Poliitilisel maastikul kaasneb Kiirena toimetamisele enamasti oodatule vastupidine tulemus.
Rahvaliidule lõppes see näiteks hävinguga.
Paremas olukorras pole ka EER.
Vaatamata rohketele uudisekünnise ületavatele avaldustele, pole toetus rohelistele kasvanud. See hoopiski langeb. Isegi omad liikmed on hakanud erakonnast distantseeruma.
Usalduse võitmiseks tuleb edastada üheselt mõistetavaid, hästi põhjendatud ettepanekuid. Inimesed on väsinud üksnes negatiivsetest, vastandumisele kutsuvatest üleskutsetest.
Seda muidugi juhul, kui sõnum on oluline.
Sõnumitooja osa sõnumi kohale jõudmisel, on oluline.
Isegi püksiluku lahti ununemine võib seda soosida, pärssida kohest unustuse hõlma vajumist.
Poliitilisel maastikul paistavad elujõulised olevat vaid „tootsidelt“ tulevad sõnumid.
Erisisustest üksi piisa. Püksiluku lahti ununemisel võivad aga olla traagilised tagajärjed.
Poliitilisel maastikul kaasneb Kiirena toimetamisele enamasti oodatule vastupidine tulemus.
Rahvaliidule lõppes see näiteks hävinguga.
Paremas olukorras pole ka EER.
Vaatamata rohketele uudisekünnise ületavatele avaldustele, pole toetus rohelistele kasvanud. See hoopiski langeb. Isegi omad liikmed on hakanud erakonnast distantseeruma.
Usalduse võitmiseks tuleb edastada üheselt mõistetavaid, hästi põhjendatud ettepanekuid. Inimesed on väsinud üksnes negatiivsetest, vastandumisele kutsuvatest üleskutsetest.
Subscribe to:
Posts (Atom)
