See, et rahval võimaldatakse valimistel osaleda, ei tee demokraatiat kohe esindusdemokraatiaks.
Vaatamata sellele, et erakondade nimekirjad koosnevad kümnetest tuhandetest inimestest, on nende seisukohtade kujundamises kaasarääkijate osa suhteliselt madal. Kaasarääkida soovijad kuulutatakse persona non gratadeks.
Küsitlused kinnitavad, et erakonnas toimuvaga on kursis alla 10% parteilastest. Sellistel erakondadel puudub side rahvaga – nende seisukohad jäävad ühiskonnakorraldust murendavateks.
Parteilastest lihtliikmete passiivsus on taotluslik – otsustajad ei pea pingutama, neil on piisavalt ressursse, mis on vajalik esinduskojas kohtade tagamiseks.
Isiklikel ambitsioonidel toimivat poliitilist kultuuri soosib erakondade rahastamine ja seaduskeskkond (valimis- ja erakonnaseadus). Sõltumatus – riigieelarvest ja sponsorlusest tagatud tulubaas ja garanteeritud esindatus– võimaldab praktiseerida nn tagatubadele rajatud demokraatiat.
Selline „demokraatia“ kujundab poliitilise kultuurituse riigis.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment