Põrgutee

Humorist Mart Juur leidis eelmisel nädalal Marek Strandbergi ja Jossif Stalini vahel hulga sarnasusi selles, kuidas üks ja teine kõrvaldas oma partei siseopositsiooni.
Sulev Valner kirjutas EPLs, et Strandbergi juhitav tiib üritab praegu teha oma partei siseoponentidega umbes sama, mida tegi Päts vapside tasalülitamiseks. Tõlgendada seaduses ja partei põhikirjas lubatut natuke laiemalt ja vabamalt, kui see kirjapanijatel ilmselt mõeldud oli, ja vabaneda tülikatest konkurentidest, ilma et peaks riskima nendega tulevastel (sise)vali¬mistel mõõtu võtta.
„Roheliste põrgutee“ tervikloona siin:
http://www.epl.ee/artikkel/577247

Mõlemad mehed tabasid öelduga naelapea pihta.
Oleme silmad kinni pigistanud ohtlike tendentside eest ühiskonnas.

Isiklikel ambitsioonidel toimivat poliitilist kultuuri soosib erakondade rahastamine ja seaduskeskkond (valimis- ja erakonnaseadus). Sõltumatus – riigieelarvest ja sponsorlusest tagatud tulubaas ja garanteeritud esindatus– võimaldab praktiseerida nn tagatubadele rajatud demokraatiat.

Parteilastest lihtliikmete passiivsus on taotluslik – otsustajad ei pea pingutama, neil on piisavalt ressursse, mis on vajalik esinduskojas kohtade tagamiseks.
Erakondades toimuvaga on kursis alla 10% parteilastest. Sellistel ühendustel puudub side rahvaga – nende paljud seisukohad on ühiskonnakorraldust murendavad.

Vaatamata sellele, et EER koosneb 1500 inimesest, on kaasarääkijaid arv erakonnas tühine. Marek Strandbergi massilise väljaviskamise aktsiooni eesmärgiks oli nendegi elimineerimine, uutele üritajatele aga sõrmega vibutamine.

Erakonnas on sõlmitud heade tavade kokkulepe, mida EER Riigikogu fraktsioonijuhid (sama, mis erakonnajuhid) järjepidevalt eiravad. Kaaslaste halvustamisest on saanud pigem tava, kui haruldus. Paistab, et head tavad ongi vaid neile liikmeskonnaga manipuleerimiseks, endast ustava parteisõduri kuvandi loomiseks ja isikliku ego rahuldamiseks.

Tundub juba, et polegi vahet, millise erakonnaga ( suure või väikesega, pika staažiga või rohelisega) on tegemist, kõik nad viljelevad sarnast poliitilist kultuuri.

Erakonnad peaksid ühiskonnas põhiseaduslikult demokraatia kantsiks olema. Tegemist on aga diktatuuri taimelavaga. Demokraatia varjus toimub laastamistöö.

PR abil saab alati musta valgeks võõbata.

Asi ei olekski nii hull, kui seda tehtaks oma vahendite eest. Enese lollitamise eest maksame aga kõik – ligi 100 miljonit maksuraha kulutavad võltskusel toimivad erakonnad aastas. Mis veelgi hullem: need samad inimesed langetavad meie nimel otsuseid, kujundavad elukeskkonda.