Milleks petta?

OECD Eesti sotsiaalprogrammide analüüsist lähtub, et Eestil on sotsiaaltoetusteks eraldatud vähe raha, kuid isegi see jõuab tõeliste abivajajate asemel hoopiski paremal järjel olevate inimeste taskusse.

Eesti sotsiaalkulutused on Euroopa Liidu kesisemad. Kui EL keskmine sotsiaalkulutuste osakaal sisemajanduse koguproduktist moodustas 26,9%, siis Eestis oli see ainult 12,4% (2006.a, Eurostat).. Leedu eraldas sotsiaalkuludeks 13,2%. Prantsusmaa 31,1%. Eesti ei kasuta maksutulu kodanike huvidest lähtuvalt parimal viisil. Eristume madala sotsiaalabi eraldisega ja sissetulekute ebavõrdsusega.

Eesti kodanikud saavad panustatust (teistega võrreldes) vähem tagasi.
See on ka mõistetav, sest väikeriigi ülalpidamine ongi kulukam.

Aga just seetõttu võiksimegi loobuda pettusega (varjatud ja peidetud maksudega) saavutatud madalast maksukoormuse müüdist.

Järeldusi tuleb teha võrreldavate arvude võrdlemisega, mitte suvaliste arvude kõrvutamisega.

Maksukoormuste ja sotsiaalsete tagatiste hindamiseks ei piisa riigieelarvetulude ja sisemajanduse kogutoodangu jagatiste võrdlemisest.

SKTd on kvalitatiivselt erinevad. Majanduskasv, mis tuleb näiteks avalikust haldusest või riigikaitsest, ei kompenseeri kuidagi kaotust töötlevas tööstuses või turisminduses. Sektoritel on erinev kaal jõukuses.

Öeldu kehtib ka maksude kohta.

Monopolide dividendide tulusid riigieelarvesse või omavalitsuste eelarvetesse tuleks käsitleda maksudena. Osa riigilõivutulusid, tööandjate ja – võtjate töötuskindlustustulusid, elanike poolt tehtavad ravikulusid, tuleb samuti teistega võrreldes käsitleda maksudena. Maksudena tuleks käsitleda ka mitmeid teisi elanike poolt tehtavaid kulutusi.

Erinevused sisendites raskendavad tulemite kõrvutamist.

Eesti voorused põhinevad paljuski sisendite moonutusel.

Sotsiaalsed tagatised riigis on madalad, SKT ja maksud kvaliteedi poolest teistega võrreldamatud.

Aritmeetiliste tehetega (enese ja teiste petmine) tuleks lõpetada, süüvida aga enam sisusse.