Töölepinguseadus

Töövõtjaks olemine ei ole privilegeeritud seisus, mille saamiseks on loodud ületamatuid takistusi. Arvestada tuleb aga seda, et see staatus toob kaasa suure vastutuse, millest pääsemine ei pruugigi nii lihtne olla kui selle saavutamine.Olles vabanenud tööandja murekoormast, võin tõdeda, et naudin meeleldi töövõtjaks olemise voorusi ja sellega kaasnevaid "hüvesid": garanteeritud tulu, limiteeritud tööaega, mõnusat töökeskkonda ja mis kõige olulisem - vabadust. Sotsiaalsest vastutusest vabanemine oli see, mis mulle suuremat vabadust andis, kuid öeldut mõistavad tõenäoliselt ainult need, kes on seda leiba maitsnud.
Nõudmised tööandjale on konkreetsemad kui töövõtjale
Minu suhtumist töövõtja eelistesse ei suutnud kõigutada isegi uue töölepinguseaduse eelnõu. Pealiskaudselt formuleeritud kohustuste järgimine ei tohiks käia üle jõu ühelegi töövõtjale, sest sellised mõisted nagu "viivitamata", "soovimine", "hoidumine", "teatamine", "tegemine" ei ole üldse mõõdetavad. Isegi lojaalsuse nõue ei takista soovi korral energia ja oskuste jagamist mitme tööandja vahel. Tööaja ratsionaalsest kasutamisest ei tasu vist üldse rääkida. Paistab, et eelnõu arvustajatele see säte isegi sümpatiseerib.
Ei suuda mõista, kuidas on võimalik, et massiliselt tööeas olevaid inimesi külastab just tööpäeviti rohkearvulisi Interneti-portaale ja avalikke teeninduskeskusi, kus kassasabade järjekorrad on sageli pikemad kui tööpäeva lõppedes.
Töölepinguseaduse §16 (1) kohaselt peab töövõtja täitma oma töökohustusi (lisaks lojaalsusele) teadmiste ja oskuste kohaselt (tööandja jaoks) parima kasuga ning töö iseloomust tuleneva vajaliku hoolsusega. Kuidas avastada teguviis (vajalik hoolsus), mille tõestamine on võimatu?
Endise tööandjana tunnen aga erilist kahjurõõmu nende nõudmiste üle, mida esitab eelnõu tööandjatele, kellelt eeldatakse lausa selgeltnägemise oskust. Töölepinguseaduse eelnõu §17 (1) (tööandja korralduse sisu) teeb sellise nägemuslikkuse tööandjale lausa kohustuseks. See, et tööülesanded võivad ajas muutuda, paistab eelnõu koostajatele uudis olema.
Töötajate huvide ja õiguste arvestamine samas paragrahvis on nõudmine, mida suudaks täita ehk ainult kuldkalake.
Konkurentsipiirang (§23), mis peaks kaitsma justkui töövõtja huve, paistab aga kuuluvat hoopiski tragikomöödia valdkonda. "Ne poiman, ne vor," öeldakse Venemaal. See reegel kehtib ka meie tööjõuturul. Raske on leida tööandjat, kes suudaks silma peal hoida kõikidel aktivatel (töövõtjate tööaeg, oskusteave, vara), mis võimaldabki "kavalamatel" lepingupartneritest hõlpsalt kujuneda konkurentideks.
Tööandja kohustustele mõeldes tuleb mul kananahk ihule, seda saadab sapise sülje eritus ning teatud kehaosade koordineerimatu tõmblemine. Sõnad "kindlustama", "andma", "tagama", "tutvustama", teavitama" ja "austama" tunduvad olema võetud justkui militaarsest leksikonist ning nende täitmisest möödahiilimine tundub lausa võimatu.
Kas eelnõu arvustajad on mõtisklenud selle §28 (2) 1. üle, milles töövõtja võtab endale kohustuseks töötajatele kokkulepitud töö tagamise? Üksnes nimetatud säte seab ühele poolele väga suure vastutuse, mille täitmine ei pruugi isegi parima tahtmise juures õnnestuda.
Selleks, et mingit muudatust hinnata, tuleks kõigepealt fikseerida hetkeseis. Praegune töölepinguseadus on tööandja poole kreenis, tööandjast on saanud "nõrgem pool", mida tõestavad kas või töövaidlus- ja kohtukaasused.
Aktsepteerin Eesti ametiühingute keskliidu (EAKL) kui tööandja kulul parasiteeriva institutsiooni ja sotsiaaldemokraatide soove töölepingupartnerite vahelise vaenu õhutamiseks, sest nendele on see eksistentsi küsimus.
Kunagise tööandjana ja nüüdse töövõtjana (töötajana) võin kinnitada, et uus töölepinguseaduse eelnõu on mõistlikum ja inimsõbralikum kui kehtiv seadus.
Paljukirutud töölepinguseaduse §94 (ülesütlemise etteteatamine) ja §95 (ülesütlemise hüvitis) muudatused ei sea töövõtjaid keerulisemasse olukorda, kui see oli kehtiva töölepinguseaduse rakendamise ajal. Töötuskindlustusest saadav hüvitis tagab piisava sissetuleku ja aja (6 kuud) uue töökoha leidmiseks. Uue eelnõu arvustamisel tuleks arvestada, et eelmise seaduse koostamise ajal töötuskindlustus ei toiminud, mistõttu ülesütlemise hüvitiste muutmine eelnõus on igati põhjendatud.
Õigused ja kohustused peavad olema tasakaalus
Töölepinguseaduse eelnõule tuleb anda õiglane hinnang, vajadusel teha korrektsioone. Õiglast hinnangut saavad anda aga need, kes tunnevad ja arvestavad mõlema osapoole võimalusi ja ootusi. Endise tööandja ja praeguse töövõtjana kinnitan, et pakutud tingimused on optimaalsed, arvestavad mõlema osapoole võimalusi ja huve.
Õigused ja kohustused peavad olema tasakaalus. Kokkulepped peavad sündima lepingupartnerite vahel, seaduse osa nendes võiks olla minimaalne. Rohkearvulised ettekirjutamised põhjustavad paratamatult partnerite põhjendamatu vastandamise. Vastandamisega soovitud tulemuseni jõudmine on lootusetu - lõpuks osutuvad kõik kaotajateks.
Piimatoodete hindade poolest oleme juba praegu Euroopa Liidus esirinnas. Vaieldamatult on selles oma osa töölepinguseadusel. Seadust muutmata saavutame peagi liidrikoha kõikides tootegruppides.
Olen kuulnud, et pikk ja peenike leib pidavat olema palju maitsvam kui paks ja lühike. Ärgem otsigem kolli sealt, kus seda ei ole, oluline on mõista muudatuste mõju ühiskonnale.
Kes maksab, saagu valida ka muusika. Valitud pala ei pruugi olla meie lemmikute hulgast, kuid tantsida saame selle saatel kõik.

Inflatsioonist

Inflatsioonist on kujunenud moesõna, ilma milleta ei toimu vist enam ühtegi arutelu. Sellest on kujunenud hästitoimiv hirmutamise vahend, mis paistab sobivat kõikidesse teemadesse. Nii kõlbab inflatsiooni kasutada isikliku elujärje või riigiisade kirumiseks, kui ka kulutustele (tarbimisele) põhjenduse leidmiseks. Seda, et tegemist on makromajandusliku mõõdikuga, mis annab olulist informatsiooni tulevikku puudutavate otsuste tegemiseks, teadvustatakse vähem. See on näitaja, mis (pikemas perioodis) ongi kasvav. Kui kuni kahe protsendilist inflatsiooni peetakse normaalseks, siis sellest kordades kõrgem näitaja süütab juba punase tule majanduskeskkonna arengule.2007. aasta novembri 9,1%-ne tarbijahindade kasv ületab tõenäoliselt lähikuudel maagilise 10% piiri. Aasta jooksul 15,1%-ne toiduainete ja mittealkohoolsete jookide ning 13,4%-ne eluaseme kulutuste kasvu mõju tunnetavad kõik siinsed elanikud. Tundub, et hindade kiirel kasvul polegi lõppu. Olukord, kus kauplustes pakutavate esmatarbekaupade hinnad ületavad juba naaberiikides pakutavat, tundub lausa kummaline.Ühiskondades toimuvate protsesside katalüsaatoriks on selle elanikkonna meelestatus. Massipsühhoosi mõjul teostuvad riigipöörded, võidetakse valimisi, nende abil suunatakse turgusid. Iga hinnatõusu eelduseks on tarbija valmisolek – valmidus mingi toote või teenuse eest tasuda senisest kõrgemat hinda. Nimetatud põhjusel alustas riik aegsasti elanike harjutamist maksupoliitiliste muudatustega kaasneva hinnatõusuga. Tänu tarbijate hinnatõusu ootusele õnnestuski kaupade ja teenuste pakkujatel suhteliselt valutult kergitada oma müügihindu, tehes seda oskuslikul enne fiskaalpoliitiliste nuudatuste tagajärgede avaldumist ning pääsedes sellega patuoina staatusest.Riiklike kaudsete maksude tegelik mõju avaldub alanud aastal, mistõttu tegelik üllatus ootab tarbijaid veel ees. Kütuse kallinemine ja avaliku sektori töötasude järsk tõus vallandavad uue hinnatõusulaine, suurendades sellega elanike rahulolematust ja halvates paljusid ettevõtlusmaastikul tegutsejaid. Segadus kaubaturgudel ei jäta puutumata tööjõuturgu – tekitades sellel veelgi suurema korralageduse, mis väljendub jätkuvas tööpanusest (efektiivsusest) kiiremini kasvavates tööjõukuludes. Kasvavad toodete omahinnad eeldavad uusi hinnatõuse, mistõttu oleks ehk inimestel otstarbekam tööandjalt töötasude nõudmise asemel pühenduda (läbi tarbimisharjumuste muutmise) enam hindade kujundamise mõjutamisele. Kollektiivne tarbimise vähenemine võiks olla üpris mõjus hoob põhjendamatu kiirusega hindadekasvu peatamiseks.Inflatsiooni mõju on muidugi individuaalne, sõltudes tarbimisharjumustest. Oskus ühildada soove võimalustega pidavat olema üheks õnneliku elu eelduseks. Praegused hälbed majanduskeskkonnas oleksid heaks motivaatoriks harjumuste muutmiseks ja säästlikuma eluviisi kujundamiseks. Jõukas ei pidavat olema see, kelle tulud on suured, vaid see, kelle kulud on väikesed. Erinevalt tulu teenimisest, on kulutamine subjektiivsem tegevus, sõltudes sageli enam meelestatusest kui vajadusest.Hinnatõus ei saa ollla argumendiks mingi tarbeeseme või maiuspala soetamiseks. Prioriteediks on pigem konservatiivsus kui millegi omandamiseks põhjenduse otsimine. Tegemata kulu on tulu. Tulu võimaldab teenida lisatulu, samas kui kuluga kaasnevad lisakulud. Kodumasina, sõiduvahendi või mingi muu asja soetamisega suurenevad tahtmatult varasemad (püsi)kulud, kajastugu need siis suuremates elektriarvetes, kõrgemates kindlustusmaksetes, finantskuludes (laenuintresside kasvus) või mingis muus kasvanud väljaminekus.Nii nagu hästitoimival riigil (või ettevõttel), peaks ka leibkonna eelarves leiduma koht säästureale, mis võimaldab vajadusel keerulisematel aegadel paremini toime tulla.Suhtumiselt säästmisesse võiks inimesi jagada kolme käitumisgruppi:- need, kes ei säästa (perioodilised kulud võrduvad teenitud tuluga);- need, kes säästavad (mingi % tuludest);- need, kelle perioodilised kulud on tuludest suuremad (kasutavad laenuraha).Laenamisega tarbitakse oma tulevaste perioodide tulusid, vähendades sellega tulevaste perioodide võimalusi. Kui laenuraha kasutamisega vähendatakse (eluea jooksul) kasutatavat rahaliste vahendite hulka, siis säästmine toimib vastupidiselt – võimendades ressursse. Isik, kelle perioodilised kulutused võrduvad tema teenistusega, saab eluea jooksul kulutada ainult selle, mis ta on teeninud. Laenuraha kasutamisel on see intresside võrra väiksem. Säästliku eluviisi harrastaja võimalused on palju suuremad.Nii näiteks 7,2% aastaintressi korral säästusumma kahekordistub 10 aastaga. Edasine kasv toimub geomeetrilises progressioonis – iga kümne aasta tagant säästusumma kahekordistub. Nii kasvab säästusumma 30 aastaga 8 kordseks, 40 aasta möödude juba 16 kordseks, seejärel 32 kordseks. 10% -lise tootluse juures oleksid kasvunäitajad aga vastavalt 11 kordsed, 22 kordsed ja 44 kordsed. Toodud näited kinnitavad ameeriklaste kõnekäändu: „aeg on raha“.Laenuraha kasutamisega loobutakse tuleviku tuludest ja teatud osast vabadusest, müües selle kasutamise eest oma tuleviku aega ja tegevust.Inflatsioonimäär muutub ajas – olles kord tipus, siis jälle all. Praegune kiire hinnatõus ei kesta kaua, kaupade ja teenuste hindade kasvu piiravad naaberriikide hinnatasemed, milledest palju kõrgemad hinnad ahvatlevad madalamate hindadega pakkujaid meie turule.Tarbimisharjumused kujunevad aga pikaajaliselt, nende muutmisega kohanemine nõuab aega. Seetõttu on alati otstarbekas hoida oma kulutused hetke tulubaasist madalamana. Raske on mõista inimesi, kes leiavad põhjendusi SMS laenude kasutamiseks.Uudistes avaldatud 500 miljonilise SMS laenude mahu ületamine, mis moodustab üle poole protsendi riigieelarve mahust, üllatas kindlasti paljusid. Kes on need „rikkad“ laenajad, kes suudavad tasuda üle 100%.list laenuintresse?Millelegi hinnangu andmiseks on oluline seda vaadata tervikuna. Elukvaliteedile saab anda selle lõpuaastatel. On olemas ütlemine: „lõpp hea, kõik hea“. Õnnelik on selline elu, mille teine pool on samuti mõnus ja muretu.Palju ja vähe on suhtelised mõisted, mis sõltuvad võrdlusbaasist. Võrdlusbaasi oleks aga targem otsida hetke võimalustest ja tegelikust reaalsusest, mitte „Just“, „Kroonika“ või mingi muu „kollase“ väljaande poolt kujundatud kangelasest, kes tegelikuses ei pruugigi olla nii õnnelik kui teda püütakse näidata. Konservatiivsus ja säästmine on sellised harjumused, mis tagavad tulevikus selle harrastajale suurema rahuolu ja vabaduse kui seda teevad laenuraha eest omandatud asjad.

Jõulud on endasse vaatamise aeg

Jõuluaeg murrab pimeduse ülemvõimu, mis avab tee päevavalguse kasvule.
Pimeduse ülemvõimul vohav masendustunne hakkab taanduma lootusrikkuse ja rõõmsameelsuse ees.
Paljud tunnevad rõõmu Jeesuse sünnipäevast.
Jõuludest leiab igaüks midagi meeldivat. See on aeg, mis toob paljudele tagasi argipäevade muredesse kadunud hingerahu.
Laste silmadesse toovad need pühad palju rõõmu ja sära. Tundub, et positiivsete emotsioonide poolest ei suuda ületada jõulusid ükski teine aeg. Need on pühad, mil inimeste mõttetesse tekkib palju heatahtlikke soove, mis ei ole seostatavad ainult materiaalsusega.

Hingerahu on vast parim kingitus, mida sellel ajal soovitakse.

Jõuludest sobilikumat hetke sõjakirve mahamatmiseks ja lepituse otsimiseks - olgu tegemist siis tülis oleva lähedaste sugulastega, endiste sõbradega või vihavimma kandvate naabritega - on raske leida.
Andestamine ja andestuse saamine käivad aga käsikäes. Andestades kellelegi, tuleks oodata ka teise andestamist. Tülidel ei ole ainusüüdlast, mistõttu peasüüdlase väljasegitamisel ei ole mõttet.

Jõulud on minevikku pöördumise aeg. Vaimujõud võimaldab pöörduda siis tagasi nooruspõlve maile, milles on jälle kohta lahkunud vanematel, suureks sirgunud pisipõnnidel ja teistel lähedastel.

Paljudele noortele on see unistamise aeg, mis viib neid hetkeks tuleviku maale, kus omandatakse unelmate amet, leitakse endale ideaalne elukaaslane, nauditakse tulevast tööalast edu. Unistustes emmatakse ja mängitakse tulevaste rõõmust kilkavate põngerjatega.

Jõulude aeg on soovide aeg. Öeldakse, et kui midagi väga, väga soovitakse, siis seda ka saavutatakse. Jõulusoovidel on aga eriline võime. Uskugem nendesse soovidesse, sest jõulusoovid on heatahtlikud. Need on head nii iseendale kui ka teistele.

Jõulupühad on erilised. Teist sellist aega, mis muudaks kõiki paremaks, vist ei olegi. Vaatamata väljas valitsevale külmale, on inimeste südamed soojad. Andmise rõõmul on sel ajal eriline väärtus. Jõulutunnel ja muud annetustele orienteeritud üritused purustavad igal aastal üha uusi rekordeid, mille kaudu viiakse jõulusoovid tundmatute abivajajateni.

Eestlased pidavat olema kitsid oma tunnete avaldamisel. Ilukirjandusest võib tuua mitmeid näiteid tegelastest, kes ei julgenudki kogu eluea jooksul reeta kaaslasele oma tundeid. Jõulud on selliste saladuste avaldamise aeg. Kui seda ei tehta jõulude ajal, siis võib see jääda ka muul ajal tegemata. Tunnistage lähedastele seda, et te neist hoolite. Öelge neile seda, mida tunnete, sest jõulud on selleks sobilikum aeg. Jõulutunded on erilised, neid ei tasuks ainult endale hoida.

Häid jõule!

Omavalitsuste olemus

Haldus-territoriaalne reform on paratamatu, isegi siis kui riigieelarve seda tagant ei pitsuta.
Kogukondade omavalitsustele tuginev eksistents on ennast devalveerinud. Vallavalitsused ei täida juba aastaid neile kunagi pandud ootusi. Piirkonna elanike huvide eest seismine ja teenimine on jäänud tahaplaanile.
Omavalitsused mängivad ühiskonna ühtsuses teisejärgulist rolli, tegeledes peaasjalikult iseenda loodud probleemidega. Konfrontatsioonist otsustajate ja elanike vahel on saanud pigem reegel kui erand.
Kohalikes omavalitsustes toimuv jääb paljudele mõistatuseks. Olen hakkanud uskuma, et omavalitsused ongi vajalikud peamiselt kohalikule eliidile eneseteostamise võimaluse pakkumiseks. Elanike kõrvale jäämine otsustusprotsessidest kinnitab selle väite paikapidavust.
Olin väga üllatunud kui kuulsin telerist uudist Kohilas toimuvast promenaadi ehitusest. Kuna olen Kohila elanik, siis üllatus oli tõesti suur. Vedas, et juhtusin olema seekord õigel ajal õiges kohas. Vastasel juhul ei teaks ma tänini, et peagi saan jalutada Keila jõe äärsel promenaadil. Vaatamata positiivsele sõnumile kuuldu mind eriti ei rõõmustanud. Pigem mõjus see vastupidiselt - tekitades nördimust, ja viha. Reageeringu põhjuseks oli telesaates (grupi elanike poolt) vallavalitsuse umbusaldamine. Peagi mõistsin protestijate seisukohti, mistõttu minu poolehoid kaldus üha enam nende poole. Vallamajas tegutsejate ükskõiksus elanike arvamusse kasvatas minus trotsi.
Paistab, et otsustajad puudusid koolist ajal, mil demokraatiat õpetati. Enamuse huvid on demokraatias ülimuslikud, millele tuginedes tulebki teha ühiselu puudutavaid otsuseid. Ilma isiklikke seisukohti ohverdamata demokraatia ei toimi. Kvaliteetsed otsused eeldavad laiapõhjalisi arutelusid. Ainult ühisseisukohast lähtuvad otsused tagavad edu ja üksmeele.

Seda, et Kohila elanikud kuulevad kodukandis alanud promenaadi ehitustegevusest „Kaua võib“ saatest, tuleb pidada vallavalitsuse asjaamise puuduseks. Vallaametniku põhjendused paistsid halenaljakatena, suhtumine inimestesse üleolevana .
Detailplaneering, otsuseprojektid, ega isegi kuulutus vallalehes või teadetetahvlil, ei asenda arutelusid inimestega.
Paljude valdade juhtimine on jõudnud just seetõttu tupikusse, et rahvaga ei suhelda, nende arvamusega ei arvestata. Vastuolud elanikega ületavad paljudes piirkondades kriitilise piiri. Usaldus otsustajate vastu aina langeb.
Kohila vallvõimu usadus elanike hulgas langes koos prügiveo diktaadi kehtestamisotsuse langetamisega. Vallavalitsuse prügkäitlemise otsusega distantseerus vallavõim rahvast veelgi. Otsustamisprotssi ei kaasatud järjekordselt rahvast. Tulem on aga paljusid diskrimineeriv. Raske on mõista, et Kohila vallavalitsus otsustas inimeste reaaltulu vähenemise ajal (inflatsioon, töötuse ja maksukoormuse kasv) tekitada neile otstarbetuid lisaväljaminekuid. Rumalust tolereerida on painav. Inimeste toimetulekuvõime langus on muret tekitav. Prügiveofirma diktaadi kehtestamine põhjustab kogukonnale lisakulusid. Sellisel diktaadil on ohvreid palju. Võitjaid aga üks . prügiveofirma. Cleanaway`le õhu vedamise eest tasu maksmine on jabur, mida võiks lugeda ülemaailmse „lolluse“ tiitli nominendiks. Seda isegi siis kui arvestamata jätta looduskeskkonnale tekitatav kahju. Prügiautode vuramise ja jäätmete kasvu mõju keskkonnale ei ole aga tühine.
Inimesed on erinevad. Erinevad on nende eelistused, harjumused ja kombed. Viimased väljenduvad ka nende prügitekitamises ja käitlemises.
Äravedamisele pühendumine ei täida peaeesmärki. Keskkonnakahjustus suureneb, jäätmeid hakkab tekkima rohkem.
Igaüks pidavat lähtuma oma rikutuse astmest. Selleks, et oleksin paremini mõistetavad minu seisukohad, otsustasin avalikustada oma pere (3 liiget) suhted jäätmetega.
Nii nagu enamus inimesi, tegeleb ka meie pere prügi sorteerimisega. Sellel on väga oluline koht meie elukorralduses. Kauba valikul saab määravaks pakendi keskkonnasõbralikkus. Bioloogiliselt lagunevad jäätmed kuuluvad komposteerimisele, paberist jäätmed aga põletamisele. Taara ( mis ei kuulu korduvkasutusele) viime alevis asuvatesse kogumiskonteineritesse. Säästvast hoiakust on kujunenud meie eluviis. Just seetõttu koguneb meie prügikasti suhteliselt vähe olmeprügi. 240 liitri olmeprügi kogumine kvartalis nõuab meilt lausa elustiili muutmist – siiani on selleks kulunud 4 kuud.
Kohila valla prügikäitlemise otsus näitab seda, et meie pingutusi ei hinnata. Inimpsüühika reegleid arvestades tuleb nüüd hakata prügikoguseid kasvatama. Väiksema konteineri soetamine on kulukas (eriti veel siis kui praegusele on juba kulu tehtud).
Kohila vallavalitsuse otsus kohustab prügiveo eest tasuma vähemalt korra kuus. Seda ka juhul kui jäätmeid ei tekki, või tekkis väga vähe. Seda, et jäätmekoguseid saaks vedada harvemini, jääb ametnikele mõistetamatuks. Ühe „seadusepügala“ nimel ollakse valmis rikkuma teisi seadusi.

Valitsejad võiksid tajuda, et sellise korralduse andmisega eirasid nad elanike huvisid, kahjustades paljude toimetulekut. Põhjendused sellisele tegevusele ei ole aktsepteeritavad. Inimesed vajavad kaitset. Viimane aga on üks omavalitse ülesannetest.
Mulle jääb mõistetamatuks omavalistuste vähene osalemine seadusloome mõjutamises. Kui mingi seadusesäte on tarbetu, halvendades pealegi veel inimeste toimetulekut, siis saab ju seda muuta.
Kohila valla prügikäitlemisotsus kinnistas minus seisukohta, et omavalitsused vajavad muutmist. Rahvas vajab esindust. Esindust, kes ei oleks talle koormaks, vaid toeks.
Ilma radikaalse haldus- territoriaalse reformita jäävadki omavalitsused iseenda keskseks. Isenda esindamine ja administreerimine jäävadki nende põhitegevuseks.

Verbaalsusest

Homo sapiensile antud verbaalne väljendamise oskus on väärtus, mida oskame hinnata alles peale selle võime kaotamist.

Kõnevõime arenemisega suurenesid inimese eelised, võimaldades tal saada maailma valitsejaks – omandades õiguse kujundada oma nägemuse järgi loodust, määrata teiste liikide lokatsiooni ja arvukust. Ilma kõnevõimeta oleks see kõik võimatu. Kõne mängib olulist osa inimsuhetes. Verbaalse sobivuse alusel moodustuvad sõpruskonnad.

Väljendamiskunsti loetakse ametialase edukuse eelduseks.

Miks siis inimesed, omades väljendamise atribuutikas sellist võimsat relva nagu sõnavara, üksteist sageli ei mõista? Miks tõlgendatakse kuuldut erinevalt, mõnikord isegi vastupidiselt kõneleja mõttetele?

Tundmata kaaslast, võib siin määravaks saada kõneleja emotsionaalne isikupära, mis väljendub tema hääletoonis, zhestides ja miimikas.

Nii võib positiivne emotsionaalne foon kujundada tavapäraselt ebameeldivana kõlavast sõnast komplimendi. Vihapurse muudab aga iga ütlemise solvanguks. “Sageli ei võta me mõnd ideed vastu vaid sellepärast, et hääletoon, millega seda lausuti, ei olnud sümpaatne.” (Friedrich Wilhelm Nietzche).

Kui inimese temperamenditüüpe on neli, siis sõnalise väljendamise poolest võiks neid jagada kaheks – nendeks, kellel privalleeruvad tunded ja need, kes enne ütlemist hoolikalt mõtlevad. Nende tüüpide omavaheline suhtlemine ei ole lihtne.

Erinevalt oma antipoodist valib mõistuseinimene kasutatavaid sõnu hoolikalt, mistõttu on ta ka kuuldu suhtes küllaltki kriitiline, pidades seda sageli kohatuks ja mingisse kindlasse taustsüsteemi sobimatuks.

Kui tundeinimene paneb sõnadesse kõik selle, mida ta tunneb, siis mõistuseinimene võib jätta sageli midagi, teinekord koguni olulisema, ütlemata. Isegi kallistusi lähedastele lükatakse tulevikku enamasti mõistuse toimel, kui leiab need teatud hetkel ebasobivatena.

Emile Auguste Chartier öelnud: “Mõelda tähendab “ei” öelda”.

Tunne ja mõistus on erinevad sõnade meistrid, nende eripära seisneb sõnavaras – esimese sõnastik on tunduvalt paksem.

Kuulaja osa verbaalse informatsiooni kujundamisel on väga oluline, ehk isegi olulisem kui selle teadvustajal. Vaatamata sellele on kuulaja võtnud endale kuuldu hindaja rolli, teadvustamata oma osa sõnumi edastamise ahelas. Igaühe isikupärast tulenev interpretatsioon vormib kuuldust just temale ainuomase kujundi. See ongi põhjus, miks kuuldut tõlgendatakse erinevalt.

Inimesed, kes on harjunud halvasti kohtlemisega, tajuvad negatiivsust sageli ka kuuldus. Neil on raske uskuda kaaslaste siirusesse ja heatahtlikkusse.

Varajases nooruses, voodit märganud lapsena, olin üsna kindel, et selline tegevus on omane kõigile, kuid teised oskavad seda lihtsalt varjata.

Politseinikud, kelle ridades oli varasematel aastatel hulgaliselt kurjategijaid, kohtlesid kõiki inimesi kui potentsiaalseid seaduse rikkujad, mistõttu iga vormimehe suust tulev sõna tundub veel praegugi kodanikele ebameeldiva ähvardusena kui vajaliku märkusena.

“On raske uskuda, et keegi räägib tõtt, kui teate, et ise tema asemel valetaksite,” on öelnud Louis Mencken.

Kõnevõime on andnud inimestele eelise, millega saadi kaasavaraks mittemõistmine.

Kui mõistetav on sõnadeta suhtlemine loomariigis, kõik toimuv on arusaadav ja loomulik – olgu selleks siis armuhetked või vägivallastseenid.

“Rääkimine hõbe, vaikimine kuld” on korranud inimene ammudest aegadest.

Kas ei tunneks inimene ennast õnnelikumana kui domineeriksid jälle varasemad, loomariigile omased suhtlemise võtted – puudutused, kallistused, emotsioonid?

Kõnevõime tundub töötavat juba inimkonna kahjuks. Üksteise süüdistamised ja hukkamõistmised halvendavad elukeskkonda, nendest saavad alguse mõttetud riiud, perekondade lagunemised ja riikide vahelised sõjad. Komplimendid ja halvustamine, vale ja tõde, hea ja halb ning muud analoogsed omadussõnad on tõlgendaja meelevallas, milles ütlejal on sageli väga väike roll.

Sõnadega, millega teenitakse ühelt heatahtlikku kallistuse, võivad saada teise kuulaja puhul hoopiski rünnaku ajendiks. Kuuldakse ikka seda, mida soovitakse kuulda, nähakse seda, mida tahetakse näha.

Aritmeetiline keskmine meie elus

Statistiliste võrdlusandmete avaldamine ajendab inimesi paratamatult enda eluolu nendega kõrvutama, ajendades paljusid tegevustele, mis võiksid neid viia unelmate maale - "keskmiste" hulka. Sellist toimet avaldavad ka tegelikkuses mitteeksisteerivad abstraktsed näitajad, mille hulka võib arvata igasugused aritmeetilised keskmised, kus mõõdik leitakse matemaatilise tulemiga, milles kõikide liidetavate summa jagatakse selle hulgaga.Kuna avalikkusele suunatud informatsioon on paljudele tegutsemise ajendiks, siis on oluline arvestada selle arvulise näitaja vastavust tegelikkusele, mis välistaks inimeste poolt ebareaalsete eesmärkide püstitamise.Inimese loomuses on ju tahtmine olla oma kaaslastest millegi poolest parem ja edukam, olgu selleks mõõdikuks siis tervis, töötasu, mingi materiaalne väärtus (korter, auto jmt) või kas või anne. Ebaõige informatsioon, mida saab tõlgendada mitmeti, võib põhjustada inimestes asjatuid pingeid, halvendades seejuures liigse stressi mõjul oluliselt nende elukvaliteeti.Selleks, et midagi varjata või vett sogada, on mõttekas rääkida igasugustest aritmeetilistest keskmistest. Selline keskmine võimaldab endasse peita mõlema poole äärmusi - neid, mis võivad tekitada liigset uudishimu või kellegi pahameelt. Statistiline keskmine kui näitaja peaks andma elanikkonnale vajaliku sõnumi sellest, mis ühiskonnas toimub. Kas see ka tegelikult nii on?Keskmine palk jääb enamikule püüdmatuksVõtame näiteks statistikaameti iga kuu avaldatava keskmise töötasu, mille igakuine avaldamine on tekitanud mulle palju lisatööd - pean aina kinnitama oma töökaaslastele ja lähedastele, et vaatamata nende allapoole keskmist jäävale töötasule, on nad väga tublid töötajad ja toredad inimesed. Tundub, et minu siirastest kinnitustest hoolimata on paljudel neist seda raske uskuda ning leppida oma statistiliselt madalama positsiooniga ühiskonnas.Nimetatud näitaja olulisust võimendab selle kasutamine ühiskonna edukuse (heaolu) näitajana, mille on kujundanud erisoodustustes mõnulevad poliitikud. Elanike edukuse pidev võrdlemine keskmise statistilise töötasuga põhjustab paljudes inimestes tervistkahjustavat stressi ja valede otsuste tegemist. Seda, et keskmist või sellest kõrgemat tulu teenib igast neljast inimesest ainult üks ning suuremal osal jääbki keskmine püüdmatuks, tajuvad vähesed. Liidetavate suurenemisel kerkib ju paratamatult ka nende keskmine - mida enam tõuseb inimeste tulu, seda kaugemale nihkub senine keskmine. Seega, vaatamata töötasude pidevale tõstmisele, jääb ka tulevikus suurem osa inimesi teenima alla selliselt arvutatavat töötasu.Miks ei räägita keskmisest jalanumbrist?Ka keskmise eluea pikkuse aritmeetiline kajastamine tundub ebaõigena, sest see võib omakorda avaldada mõju inimeste elukvaliteedi langusele. Tulevikupildil on oma osa elukvaliteedi mõjutamisel. Kurbusega võin kinnitada, et statistilise madala eluea tõttu ei usu suur osa eesti meestest, et neil on lootust kunagi pensionipõlve nautida. Kui statistika andmetel on tõenäosus pensionini elada väike, siis milleks on tarvis koguda sääste pensionifondidesse ja järgida üldse tervislikke eluviise? Selliseid vastuseid olen kuulnud paljudelt üle keskea meestelt, kelle tähelepanu olen juhtinud säästude olulisusele või siis nende üha kasvavale alkoholilembusele. Vaatamata minu ponnistustele suurendada nende väljavaateid pikemale elueale, usutakse pigem ikka "keskmist" ning ollakse veendunud, et väljavaated pensionipõlve nautimiseks on nullilähedased. Raske on eristada põhjust ja tagajärge, kuid perspektiivitu vanaduspõli on kindlasti paljudele üheks ajendiks, mis sunnib neid nautima oma alkoholiga immutatud eluküünla sära.Millegipärast ei räägita keskmisest jalanumbrist, keskmisest kehakaalust või siis mingist muust analoogsest näitajast, sest viimased ei anna ühiskonnaliikmetele olulist informatsiooni. Miks me siis rõhutame vahetpidamata teatud aritmeetilisi keskmisi arve (palganumbreid või siis eluea pikkust), mis on samasugused abstraktsed, mittemidagiütlevad arvud?Keskmise moodustab määravam osaKeskmine on ikka selline näitaja, mille moodustab määravam osa. Keskmise töötasu kontekstis oleks suurim inimrühm see, kes teenib mingis vahemikus saadavat töötasu. Primaarne on inimeste arv, mitte rahamass. Eluea puhul oleks tegemist elueaga, milleni õnnestub suuremal osal inimestel elada. Inimeste elukvaliteedi hindamisel ei tohiks kasutada mingeid aritmeetilisi keskmisi, vaid ikka tegelikke keskmisi (mediaane), mis annaksid elanikkonnale olulist informatsiooni ja suuniseid. Keskmine peab olema ikka keskmine, mitte mingi arvude jada jagatis, millega ei ole tegelikult midagi peale hakata. Aritmeetiline keskmine sõidukiirus 60 km/h võib osutuda juhile palju ohtlikumaks kui 100 km/h harrastavale sohvrile, juhul kui ta kas või korrakski vajutab ohtlikul teelõigul gaasipedaali põhja.Nii nagu kaunimatest osadest kokku monteeritud näolapist saadakse maitsetu ja mittemidagiütlev inimene, nii on ka igasugused keskmised eluvõõrad näitajad, mida kusagil tegelikkuses enamasti ei eksisteeri.

Võidelda on mõtet põhjustega, mitte tagajärgedega

Vaieldamatult mõjub igasuguste meelemürkide järjepidev kasutamine negatiivselt elukeskkonnale ja inimese genofondile, mistõttu on paljud ühiskonnad kehtestanud erinevaid piiranguid nende turustamisele ja tarbimisele. Alkohol on üks narkootilistest ja psühhotroopsetest ainetest, mis on ühiskonnas aktsepteeritud ja lubatud kasutada elanikkonna mõnuainena, mis teeb selle kõrvalnähtudega (alkoholism, vägivald jmt) võitluse raskeks.Ühiskonna halvustav hoiak on arvatavasti üheks mõjusamaks vahendiks, mis aitaks vähendada alkoholi tarbimist noorte hulgas, mis on tulevaste alkohoolikute taimelavaks.Alkoholismiga võitlemine tundub praegu poliitilisele eliidile olevat in, kuna see võimaldab erilise pingutuseta suurendada võimul püsimiseks olulist poolehoidjate kontomahtu, milleks valimiste eel tuleks kulutada hulgaliselt väärtuslikke kroone. Nimetatud põhjusel püüavadki erakonnad trügida üksteise võidu alkoholivastaste väljaütlemistega esile, kusjuures arvatavasti teadvustamata tegelikku probleemi. Enamik koolijütse teavad, et igale jõule rakendub vastujõud. Sama reegel kehtib ka tegevuse kohta - igale uuele tegevusele rakendub kohe mingi vastutegevus. Sellest tulenevalt ongi müügipiirangute kehtestamisel, müügilitsentside äravõtmisel, reklaamiaja lühendamisel või mingil muul üksikul aktsioonil alkoholi tarbimise ohjeldamisele väike mõju. Tuginedes vanasõnale, mis vihjab keelatud viljade erilisele magususele, ei saa välistada piirangute kehtestamisel isegi vastupidiseid tulemusi. Kindlasti leidub meie hulgas neid, keda ajendavad need hoopis enam kanget märjukest tarbima. Piirangute tulemusi ei ole võimalik ennustada, neid on peaaegu võimatu hiljem ka kontrollida. Selleks, et vabaneda umbrohust, tuleb hävitada selle juur. Meelemürkide tarbimise leviku ohjeldamiseks on oluline leida selle põhjused, mitte raisata defitsiitseid ressursse tagajärgedega võitlemisele. Mõnikord on targem lasta põlev maja maatasa lõõmata kui tegelda lobudiku kustutamisega, millega nagunii pole hiljem midagi peale hakata, sest kuumusest kahjustatud seintel puudub varasem kandevõime. Valikute tegemiseks vajatakse informatsiooni. Nimetatud põhjustel ongi väga oluline selgitada alkoholi liigtarbimise põhjused, mis võimaldaks kasutada sellega võitlemiseks (kui seda vaja on) õiget strateegiat ja taktikat.Omamata tõsiseltvõetavat alkoholi tarbimist kajastavat statistikat, tundub isegi väide elanikkonna üha suurenevast alkoholilembusest ebatõesena. Erinevate perioodide alkoholimüügi käivete võrdlust või siis suurenevat tabatud roolijoodikute arvu ei saa pidada piisavateks argumentideks järelduste tegemisel. Meenuvad aastakümnete tagused ajad, mil meie ümbrust ilmestasid alkoholimürgistuse nähtudega tuikuvad ja pooloimetud inimolevused, kelle majutamiseks toimisid kainestusmajad. Alkoholijoobes või siis jääknähtudega kaaslased ei üllatanud kedagi. Tööle mitteilmumine viinakuradiga sekeldamise pärast ei olnud mingi haruldus. EÜE ja EÕM olid kohad, kus alkoholi tarbimine oli popp. Koolipeod ja alaealiste sünnipäevad ei möödunud alkoholita.Ei ole oluline, kas alkoholi tarvitatakse varasemast rohkem või vähem. Oluline on teada, miks otsivad paljud meist võimalust põgeneda reaalsusest. Ainult seda vastust teades on võimalik jõuda soovitud tulemuseni. Võitlus tagajärgedega ei ole andnud kusagil oodatud tulemusi. Isegi põhjanaabrid tarbivad endiselt suurtes koguses meelemürke, vaatamata alkoholimüügi karmile riiklikule regulatsioonile ja elanikkonna sotsiaalsele turvalisusele. Austraalias ei ole suudetud murda aborigeenide liigset alkoholilembust. Samal ajal ei tunta seda pahet mitmetes traditsioonilistes kultuurikeskkondades (India, Hiina jt). Inimesed suudavad nautida üksteise seltskonda (sünnipäevad, pulmad jmt) ilma alkoholi tarbimata, mis oleks näiteks meie kogukonnas lausa mõeldamatu. Miks ikkagi, vaatamata justkui arenenud ühiskonnakorrale, otsitakse reaalsusest põgenemiseks võimalusi? Kas ei avalda sellele mõju lootusetuse toimel (võimaluse puudumisel midagi muuta) süvenev inimeste ükskõiksus, mida tingivad ebaõiglaselt toimivad ühiselureeglid, kus demokraatia eksisteerib ainult loosungitel ja eliidile on lubatud see, mis on teistele keelatud? Ebademokraatlik riigivalitsemine, mida ilmestab ahnus ja enesekesksus, tundub olevat saavutanud ülemvõimu ühiskonnas kehtestatud kokkulepete (reeglite) üle. Peaks ju „valitud“ eliidi missiooniks olema kodanike eest hoolitsemine, neile eksistentsiks vajalike võimaluste loomine, mille saavutamine ilma nende eneseohverdamiseta ei ole lihtsalt võimalik. Seda, et valitsejad karistavad tervisespordi harrastamist, ühisürituste korraldamist ja hariduse omandamist kopsakate maksudega, endale seejuures privileege krabades, kodanike eest hoolitsemiseks küll nimetada ei saa.Elame ühiskonnas, kus eliidile tundub olevat nende isiklik heaolu palju olulisem kui elanike oma, kogukonna käekäigust ülimuslikumaks on saanud isegi Euroopa Liidu heaolu.Selleks, et järjestada alkoholi tarbimise põhjused olulisuse järjekorras, oleks mõistlik anda teemaga tegelemine sõltumatule spetsialistidest koosnevale uurimisgrupile, kelle järeldustele tuginemine võimaldaks koostada soovitud tulemusteni viiva riikliku tegevuskava, milles ei tohiks leiduda kohta populismil.„Tule taevas appi!“ on palunud peaminister. Meelemürkide populaarsuse vähendamisega peaksime küll ise hakkama saama. Selleks aga tuleks tagajärgedega võitlemise asemel (müügi- ja reklaamipiirangud seda ju on) pühenduda enam alkoholi liigtarbimise põhjuste väljaselgitamisele. Francois de La Rochefaucauld on öelnud: „Paljude tegude taga, mida peetakse naeruväärseks, on targad ja kaalukad motiivid.“