Töölepinguseadus

Töövõtjaks olemine ei ole privilegeeritud seisus, mille saamiseks on loodud ületamatuid takistusi. Arvestada tuleb aga seda, et see staatus toob kaasa suure vastutuse, millest pääsemine ei pruugigi nii lihtne olla kui selle saavutamine.Olles vabanenud tööandja murekoormast, võin tõdeda, et naudin meeleldi töövõtjaks olemise voorusi ja sellega kaasnevaid "hüvesid": garanteeritud tulu, limiteeritud tööaega, mõnusat töökeskkonda ja mis kõige olulisem - vabadust. Sotsiaalsest vastutusest vabanemine oli see, mis mulle suuremat vabadust andis, kuid öeldut mõistavad tõenäoliselt ainult need, kes on seda leiba maitsnud.
Nõudmised tööandjale on konkreetsemad kui töövõtjale
Minu suhtumist töövõtja eelistesse ei suutnud kõigutada isegi uue töölepinguseaduse eelnõu. Pealiskaudselt formuleeritud kohustuste järgimine ei tohiks käia üle jõu ühelegi töövõtjale, sest sellised mõisted nagu "viivitamata", "soovimine", "hoidumine", "teatamine", "tegemine" ei ole üldse mõõdetavad. Isegi lojaalsuse nõue ei takista soovi korral energia ja oskuste jagamist mitme tööandja vahel. Tööaja ratsionaalsest kasutamisest ei tasu vist üldse rääkida. Paistab, et eelnõu arvustajatele see säte isegi sümpatiseerib.
Ei suuda mõista, kuidas on võimalik, et massiliselt tööeas olevaid inimesi külastab just tööpäeviti rohkearvulisi Interneti-portaale ja avalikke teeninduskeskusi, kus kassasabade järjekorrad on sageli pikemad kui tööpäeva lõppedes.
Töölepinguseaduse §16 (1) kohaselt peab töövõtja täitma oma töökohustusi (lisaks lojaalsusele) teadmiste ja oskuste kohaselt (tööandja jaoks) parima kasuga ning töö iseloomust tuleneva vajaliku hoolsusega. Kuidas avastada teguviis (vajalik hoolsus), mille tõestamine on võimatu?
Endise tööandjana tunnen aga erilist kahjurõõmu nende nõudmiste üle, mida esitab eelnõu tööandjatele, kellelt eeldatakse lausa selgeltnägemise oskust. Töölepinguseaduse eelnõu §17 (1) (tööandja korralduse sisu) teeb sellise nägemuslikkuse tööandjale lausa kohustuseks. See, et tööülesanded võivad ajas muutuda, paistab eelnõu koostajatele uudis olema.
Töötajate huvide ja õiguste arvestamine samas paragrahvis on nõudmine, mida suudaks täita ehk ainult kuldkalake.
Konkurentsipiirang (§23), mis peaks kaitsma justkui töövõtja huve, paistab aga kuuluvat hoopiski tragikomöödia valdkonda. "Ne poiman, ne vor," öeldakse Venemaal. See reegel kehtib ka meie tööjõuturul. Raske on leida tööandjat, kes suudaks silma peal hoida kõikidel aktivatel (töövõtjate tööaeg, oskusteave, vara), mis võimaldabki "kavalamatel" lepingupartneritest hõlpsalt kujuneda konkurentideks.
Tööandja kohustustele mõeldes tuleb mul kananahk ihule, seda saadab sapise sülje eritus ning teatud kehaosade koordineerimatu tõmblemine. Sõnad "kindlustama", "andma", "tagama", "tutvustama", teavitama" ja "austama" tunduvad olema võetud justkui militaarsest leksikonist ning nende täitmisest möödahiilimine tundub lausa võimatu.
Kas eelnõu arvustajad on mõtisklenud selle §28 (2) 1. üle, milles töövõtja võtab endale kohustuseks töötajatele kokkulepitud töö tagamise? Üksnes nimetatud säte seab ühele poolele väga suure vastutuse, mille täitmine ei pruugi isegi parima tahtmise juures õnnestuda.
Selleks, et mingit muudatust hinnata, tuleks kõigepealt fikseerida hetkeseis. Praegune töölepinguseadus on tööandja poole kreenis, tööandjast on saanud "nõrgem pool", mida tõestavad kas või töövaidlus- ja kohtukaasused.
Aktsepteerin Eesti ametiühingute keskliidu (EAKL) kui tööandja kulul parasiteeriva institutsiooni ja sotsiaaldemokraatide soove töölepingupartnerite vahelise vaenu õhutamiseks, sest nendele on see eksistentsi küsimus.
Kunagise tööandjana ja nüüdse töövõtjana (töötajana) võin kinnitada, et uus töölepinguseaduse eelnõu on mõistlikum ja inimsõbralikum kui kehtiv seadus.
Paljukirutud töölepinguseaduse §94 (ülesütlemise etteteatamine) ja §95 (ülesütlemise hüvitis) muudatused ei sea töövõtjaid keerulisemasse olukorda, kui see oli kehtiva töölepinguseaduse rakendamise ajal. Töötuskindlustusest saadav hüvitis tagab piisava sissetuleku ja aja (6 kuud) uue töökoha leidmiseks. Uue eelnõu arvustamisel tuleks arvestada, et eelmise seaduse koostamise ajal töötuskindlustus ei toiminud, mistõttu ülesütlemise hüvitiste muutmine eelnõus on igati põhjendatud.
Õigused ja kohustused peavad olema tasakaalus
Töölepinguseaduse eelnõule tuleb anda õiglane hinnang, vajadusel teha korrektsioone. Õiglast hinnangut saavad anda aga need, kes tunnevad ja arvestavad mõlema osapoole võimalusi ja ootusi. Endise tööandja ja praeguse töövõtjana kinnitan, et pakutud tingimused on optimaalsed, arvestavad mõlema osapoole võimalusi ja huve.
Õigused ja kohustused peavad olema tasakaalus. Kokkulepped peavad sündima lepingupartnerite vahel, seaduse osa nendes võiks olla minimaalne. Rohkearvulised ettekirjutamised põhjustavad paratamatult partnerite põhjendamatu vastandamise. Vastandamisega soovitud tulemuseni jõudmine on lootusetu - lõpuks osutuvad kõik kaotajateks.
Piimatoodete hindade poolest oleme juba praegu Euroopa Liidus esirinnas. Vaieldamatult on selles oma osa töölepinguseadusel. Seadust muutmata saavutame peagi liidrikoha kõikides tootegruppides.
Olen kuulnud, et pikk ja peenike leib pidavat olema palju maitsvam kui paks ja lühike. Ärgem otsigem kolli sealt, kus seda ei ole, oluline on mõista muudatuste mõju ühiskonnale.
Kes maksab, saagu valida ka muusika. Valitud pala ei pruugi olla meie lemmikute hulgast, kuid tantsida saame selle saatel kõik.