Kui on hoitud kodud, siis on hoitud ka riik

Olari Taali seisukohad panid käsi laiutama. Ma ei usu, et mees tõemeeli usub seda, mida vestluses rääkis. Limiteeritud kodualuse maamaksuvabastuse kehtestamine ei saanud viga olla, varamaksu kehtestamine ei seljata probleeme ühiskonnas. Lugesin temaga tehtud usutluse Lääne Elus veelkord läbi, kuid põhjendusi seisukohtadele ei tuvastanud. Teemakäsitlus põhines muudatuste soovidel ja emotsioonidel.

Otsustasin oponeerida. Vastuväiteid alustan sellest, et mastaapses mõttes võib Olari Taalil isegi õigus olla, kuid Eesti elukeskkonda kodude maksustamine ei sobi.

Põhjendan. 

Ei sobi seetõttu, et eestlaste omanduses on teistega võrreldes enam (protsendiliselt elaniku kohta) kodusid. Tuleneb see traditsioonidest (kodu on püha, mida ei hüljata kergekäeliselt), tuleneb ebatoimivast renditurust. Kumb kumma üle kaalub pole oluline, oluline on teadvustada, et see ei tulene jõukast elujärjest, vaid millestki muust. Kui öelduga nõustute, siis nõustute ka sellega, et kodu omamine ei näita jõukust, vaid lähenemist. 

Kodud on koormatud laenudega, kodus toimetamise eest (millegi soetamine või tarbimine) tasutakse riigikassasse vähemalt 20 protsendist (käibemaks, aktsiisiga maksustatud kaupade puhul enam) lõivu . Mida suuremat elamispinda omatakse, seda suuremat maksu tasutakse. 

Statistiliselt pole eestlaste eluasemekulutused (sissetulekust) tühised. Riigi maksupoliitika (aktsiisid, elektrituru monopoolsus jmt) on soosinud eluasemekulutuste kasvu. Meie elukeskkonnas ei saa kodu võrdsustada aktivaga (lisaväärtuse loomisega). 

Seda ei saa teha isegi siis, kui kinnisvarahinnad tõusevad. Eluaseme turuhinna kerkimine ei anna tulu. Kui eluase müüa, siis tuleb teine varasemalt kallimalt asemele osta.

Eestlasele tähendab kodu enamat kui eluaset. Kodust lahkumine on paljudele valus, eriti põevad seda eakad inimesed. Hooldekodudes olijate kurbus silmades ei tulene vanusest, vaid koduigatsusest. Ühiskonnakorraldus võiks olla reguleeritud selliselt, et inimesed ei peaks majandusraskustesse sattudes kodusid hülgama. Kui on hoitud kodud, siis on hoitud ka riik. Varamaks toimigu seal, kus on kopsakad sissetulekud ja raskustesse sattumise korral toetav sotsiaalkindlussüsteem, mis ei lase prügikastiinimese saatusesse langeda.

Lõpetuseks lisan selle, et maksuteema käsitlemisel ei tasuks maksuraha hankimise kõrval unustada maksuraha efektiivsema kasutamise võimalusi. Kodanike taskust suuremate summade kätte saamise asemel panustagem enam vahendite üldsuse huvides tarmukamale kasutamisele. Riigikassa pole eesmärk, vaid vahend. Eesmärk seisneb kodanike heaolus ja turvalisuses. Mida kodanikega arvestavam ühiskonnakorraldus, seda enam maksuraha laekub. Vastupidi asjad ei käi.