Uutel erakondadel vanade kombed

Riigikogu valimised panevad poliitmaastiku kihama, sünnitavad uusi erakondi. Uued erakonnad pretendeerivad üldsuse toetusele ja armastusele. Tegemist on muidugi soovunelmaga, kuna valimiskünnise ületamiseks ei piisa matkimisest. Inimesed on väsinud vastandumisest. See tähendab seda, et valituks osutumiseks tuleb muuta mitte üksnes programmipunkte, vaid ka toimivaid lähenemisi. Vastandumine kartellierakondadele põlistab viimaste võimu.

Tähelepanu pälvimine pole lihtne ülesanne

Üldsuse tähelepanu võitmine infotulvas pole kerge. Pealegi tagab vanadele olijatele edumaa lojaalsetest komplekteeritud toiduahel (poliitbroilerlus, maksurahaga tasustatavad parteilised töökohad, mõnusat elu tagavad positsioonid jne), kelle häältest (sh neist sõltuvate) piisab, et võimu juurde jääda.

Kartellierakondade mõjuvõim vajaks kõigutamist, kuid selleks peavad uued poliitilised rühmitused harrastama teistsuguseid lähenemisi. Tuleks lõpetada programmipunktide vahel järje ajamine ja panustada kodanike aruteludesse ning ühisotsustamistesse kaasamisse. Lähenemine võimaldaks võita masside lugupidamise, rikastaks poliitilist maastikku kultuurse lähenemisega. Mis aga veelgi olulisem – muudaks kartellivõimu elu kibedaks, sunniks üldsuse seisukohtadega arvestama.

Ühiskonnaliikmeid ei huvita vastuoludest kubisevad ja keerulise sõnastusega parteilised programmid. Inimesed tahavad olulistes küsimustes kaasa rääkida, olla otsuste langetamistes asjaosalised.

Uued erakonnad kutsuvad (sarnaselt vanadele) enda koostatud parteilisi dokumente kiitma, kuid inimeste seisukohad ei lähe neile korda. Pole mingi saladus, et erakondade programme loevad üksnes nende koostajad, poliitilised konkurendid, üksikud ajakirjanikud ja analüütikud. Teisiti öeldes need, kes sellega leiba teenivad.

Seisukohtadega manipuleeritakse

Eestis viljeldav poliitika põhineb seisukohtadega manipuleerimisel. Oleks aeg teha ruumi ka kuulamisele ja kuuldust erapooletute (mitte parteiliste) üldistuste tegemisele. Uute rühmituste algatusgrupid võiksid teada, et poliitikamaastikul pole puudust eestkõnelejatest, vaid erapooletutest ühisseisukohtade kujundajatest.

Mulle jääb arusaamatuks, miks panustavad uute grupeeringute algatusrühmad (nt Herkeli nimega seostatav Eesti Vabaerakond Algatusrühm, Ojulandi nimega seostatav Rahva Ühtsuse Erakond jt) kartellierakondade matkimisele – pakuvad üldsuse kaasamise asemel omi lahendusi.

Eesti Vabaerakonna Algatusrühma korraldatud seminaril tundsin, et viibiksin justkui endise riigikorralduse kommunistliku partei rakukese koosolekul. Ilukõned, aplausid, ilukõned, aplausid... Vastulauseid ei kostnud.

Teen järelduse, et asjaosalised ei orienteeru esindusdemokraatia sisus, milles rõhuasetus ei lasu üldsegi esindamisel, vaid demokraatliku otsustusprotsessi operatiivsemaks ja kiiremaks muutmisel. Väide, et üldsuse kaasamisel jääksid paljud asjad (nt maksud kogumata jne) ühiskonnas tegemata, pole jutt ega asi. Isegi makse makstakse põhjendatud kulutuste tegemisel meelsamini.

Võimuvõitlus käib igavesti

Demokraatial on erinevaid vorme, kuid sisu on üks – üldust puudutavad otsused peavad alluma enamuse tahtele. Eestis elab maailma mõistes suurlinna tänava jagu inimesi, riigi ühest otsast teise sõitmiseks kulutame üksikuid tunde, meie harrastame aga poliitkemplust ja üldsuse seisukohtadega manipuleerimist. Võimuvõitlus käib igavesti, kuid see ei tohiks piirduda seisukohtade manipuleerimisega ja positsioonide üle kraaklemistega. Poliitilisi lähenemisi muutmata jäämegi statistilistele numbritele panustama ja naerma nende üle, kes neid numbreid usuvad. Mujal elavad inimesed jätkavad meie kadestamist, koduseinte vahel toimetajad uude elupaika kolimist.

Riigikogu valimisteni on aega. Ootan sellise erakonna sündi, kellele saaksin südamerahus valimistel hääle anda. Kui ootus ei täitu, siis annan hääle üksikkandidaadile. Valimistest kõrvale ei hoia, sel puudub põhjendus.