Laupäevalehe loo pealkiri „Tõnis Mägi: inimesed räägivad, aga keegi ei kuula“
pani mõtlema ja nina krimpsutama.
Seisukohad, mis ei põhine adekvaatsel informatsioonil, pole midagi väärt. Nendega saab küll emotsioonidel mängida, kuid sellega asi piirdubki.
Ühiskonnas puudub kuulajate ja
rääkijate kohta ülevaade. Keegi ei tea palju on neid, kes eelistavad kuulata, palju
aga neid, kes ei väsi isiklike seisukohtade pealesurumisest. Ise olen
seisukohal, et kuulajaid on enam. Silma torkavad ülbe hoiakuga jutustajad,
kuid see tuleneb meedia lähenemisest, mis avaldab/võimendab ühtede ja samade
(enda tehtud arvamusliidrite) seisukohti.
Ka Tõnis Mägi kuulub nende
hulka.
Minu silmis pole mingit vahet,
kes oma seisukohti (üldsusele) peale surub – olgu selleks partei tegelane,
ettevõtja või kultuuritegelane.
Ühiskonnakorralduses on palju
puudusi. Seda kinnitavad erinevad uuringud, kinnitab kodanike suhtumine
elukeskkonda. Kui juba koolipingis valmistutakse
teise elukeskkonda sulandumiseks, siis peavad ühiskonnakorralduses väga tõsised
hälbed olema.
Pisiriigi kodanikena võiksime
olla ühtsemad, harrastada ühisotsustamist ja demokraatlikku
ühiskonnakorraldust, meie aga sikutame üksteiselt tekki, panustame
vastandumisele ja kraaklemisele.
Ühiskonnakorralduse hälbed ei
tulene valedest otsustest, vaid kiivast otsustusprotsessist. Kui inimesed
tunnevad, et neist ei hoolita, siis lüüakse käega ja lahkutakse, või otsitakse
lohutust meelemürkidest. Kodanikest kaugest riigikorraldusest tuleneb ka arusaam,
et riigikorraldus põhineb valitute, mitte üldsuse huvidel.
No comments:
Post a Comment