Kui päevast päeva räägitakse ministritest (sh nende
harrastustest ja lapsepõlvest), siis pole see normaalne.
Demokraatia
tingimustes poleks vaja neist (nii palju) rääkida. Tegemist pole ju (üldsuse
käekäigu üle) otsustajatega, vaid (üldsuse) korralduste täitjatega.
Ei saa olla
natukene rase, ei saa olla natukest demokraatiat. Seda on või ei ole.
Kui
täitesaatevvõim dikteerib (ühiskonnas) toimuvat, siis pole see demokraatia.
Eestis valitseb ambitsioonikate ülemvõim. Ausad valimised (kõikide esindajate
võrdset kohtlemist) ja demokraatia (võimude lahusus, aruandlus, informatsiooni
avatus jmt) lööksid (demokraatiapõllul) korra majja, üldsus on aga
kastreeritud.
No comments:
Post a Comment