Lahkuvale valitsusele pole midagi ette heita

Demokraatias pole põhjust täitevvõimu rolli üle hinnata. Ühiskonnas toimuvad protsessid sõltuvad seadusandlikust võimust. Täitevvõim on korralduste täitja. 

Eestis käivad asjad teisiti. Sellest tulenebki Riigikogu nimetamine kummitempliks. 

Millele peaks uus valitsus pühenduma?

Sellele on raske vastata, kuna eelistused muutuvad ajas ja ruumis. Täna võiks rõhuasetus olla ühel, homme teisel. Demokraatias poleks vaja soovitusi anda, mistõttu soovin valitsuselt demokraatlike printsiipide ausse tõstmist.

Naudin ettevõtete saneerimist. Nauditavaks teeb selle sisendite ja keskkonna mõjutamise tulemuslikkus. Efektiivsuse tõstmist alustan probleemide märgistamisest, asjaosaliste otsustusprotsessidesse kaasamisest. Viimane tagab selgema eesmärkide teadvustamise ja laiendab vastutajate ringi. Kaasamine tugevdab ühtsustunnet, laiendab väljundi kvaliteedist ja kvantiteedist huvitunute ringi. Tulemus avaldub efektiivsemas ja pingevabamas protsessis.

Analoogset lähenemist tuleks kasutada ka maksujõuetu ühiskonnakorralduse saneerimisel. Selgusetus tegemistes, umbmäärasus vastutuses ja vastandumine soosivad kaost.

Ühiskonnakorralduse keskmesse peaks tõusma kodanik, valitsemine taanduma vahendi staatusesse. Erakondade võimumonopolil toimiv otsustamine takistab kodanikeühenduse sünergia kasutamist.

Ühist kartulikoorte söömist taasiseseisvumise alguses ei võtnud keegi tõsiselt, kuid see liitis rahva, pani aluse edule.

Ühiskond on arengufaasis, kus põhiseadus ei toimi, süveneb diktatuur. Suurimal ressursil ehk inimressursil puudub rakendus. Ühiskonnakorraldus vajaks saneerimist. Alustada tuleks seda probleemide teadvustamisest, elanike kaasamisest. Kaasamise eelduseks on ausad valimised.

Riigikogu komplekteerijate ringi avardamine võimaldaks elanikke paremini otsustusahelasse kaasata. Otsustusprotsess tuleks õigesse asendisse pöörata — otsustamine peaks algama alt, mitte ülalt.

Valimiskampaaniad on rusuvad ja stressirohked. Valimisloosungitesse peidetud konksude teravikud tekitavad õõvastust. Valimised sarnanevad mänguga, mis toimub vaid mugava äraelamise auhindade nimel, valijal puudub selles väljund.

Meie valitsust kiidetakse Brüsselis, kiitmisega pole asjaosalised ka ise kitsid. Vaieldamatult on olnud tegemist eduka valitsusega – saavutatud on kõike, mida soovitud. Tulemus pole küll parim, kuid võrdlusbaasi puuduse tõttu võib võrdlusposti nihutada.

Erinevalt valitsusest, on Riigikogu olnud allapoole igasugust arvestust. Elanike esindamise asemel on panustatud lakeilusele - täitevvõimu soovide kohaselt otsustusnuppudele vajutamisele. Seadusandliku ja täitevvõimu huvid ei kattu. Sellest võimude lahusus demokraatias.

Valimissüsteem ei taga elanike huvide esindatust ühiskonnas toimivas otsustusprotsessis. Tulemiks saame valitsuse käepikenduseks kujuneva tarbetu institutsiooni. Rahvasaadikute valituks osutumine sõltub positsioonist valimisnimekirjas, positsioon võimuladviku tahtest.

Probleemid ühiskonnas saavad alguse võimude lahususe eiramisest. Eestist on kujunenud diktatuuririik, milles otsuseid langetab poliitilisest eliidist koosnev väikesearvuline kogukond.

Põhiseaduse esimese paragrahvi järgi peaks riigis kõrgeimaks võimukandjaks olema rahvas, on aga võimuladvik. Valimissüsteem ei toeta teistsugust lähenemist.

Eestis ei toimi võimude lahususe printsiip, kõrgeimaks võimukandjaks on rahva asemel poliitiline eliit. Sellest ka kriisid, avaldugu need siis esindajate ja esindatavate võõrandumises, tervistkahjustavas elukeskkonnas, stressis, majanduses või mõnes muus näitajas. 

Ühiskonnakorraldus vajab saneerimist, valimissüsteem nüüdisajastamist.