Taasiseseisvumise järgsel perioodil
on pensioniiga Eestis jõudsalt kasvanud. Arvutused näitavad, et tööturg ei tule
pensionide maksmiseks vajalike summade kogumisega toime ka siis, kui
pensioniiga on tõusnud 65-le aastale. Agaramad pakuvad lahendusi. Mõned näevad
väljapääsu pensioniea tõstmises 75-le eluaastale. Kostub soovitusi, et
eakamatele tuleks tööturul hoidmiseks korraldada ümberõpet.
Soovitusi kuulates jääb mulje,
justkui Eestis makstavad pensionid ahvatleksid eelistama töötasu asemel
pensionit, või et pensionieelikud on kiiksuga. Nii see muidugi pole. Eespool
mainitud lähenemised kustutavad tulekahju, kuid jätavad rajatise
elamiskõlbmatuks.
Pensionile jäämise põhjused ei
peitu üldsegi selles, et eakamad ei taha tööd teha, vaid selles, et tööturul
toimetamist segavad terviseprobleemid ja ealine diskrimineerimine. Terviseprobleemide
tõsidus kajastub töövõimetute rohkuses, mille kasvu poolest oleme OECD riikide
seas esirinnas. Seda kinnitavad ka tervena elatud aastate statistilised
näitajad: rahvaloenduse andmetel meestel 52 ja naistel 57.
Ealisele diskrimineerimisele viitab
riigikontrolli aruanne, mille järgi 75 protsenti eelpensionäridest on enne
pensionile minekut töötud. Ka tööturuga kursis olijad kinnitavad
(konfidentsiaalselt), et üle viiekümneste CV-d visatakse neisse süüvimata
prügikasti. Harvad pole juhused, kus vanusemäär on veelgi madalam.
Nõuet tingimustesse ei kirjutata,
kuid selles lepitakse töövõtja esindajaga kokku suusõnaliselt. Ümberõpe ealist
diskrimineerimist ei lõpeta. Pensionieelikutest töötute ridades on hästi
koolitatud ja kogemustega inimesi.
Pensionisaajate arvu vähendamiseks
tuleks panustada enam kodanike tervisesse ning ohjata töökohtade
komplekteerimisel ealist diskrimineerimist. Tervisesse panustamine ei tähenda
ravikulutuste kasvatamist vaid tervisliku elu elamist. Tervena elatud aastad
sõltuvad ühiskonnakorraldusest, mitte manustatud ravimite kogusest. Ealise
diskrimineerimise ohjamist võiks alustada kasvõi CV-des aastaarvude nõudmise
lõpetamisest.
No comments:
Post a Comment