Oleme ise oma riigi haldamise keerukaks teinud

Vaatamata osapoolte heasoovlikkusele on arutelud riigieelarvete üle tulised ja ebaefektiivsed. Põhjused peituvad strateegiate puudumises. Üldpõhimõtetes ja väärtushinnangutes kokkuleppeid omamata on arutelud mõttetud.

Riik on kriisis. Seda teadvustavad vist kõik. Ühtne arusaam kriisist aga puudub. Ühed kogevad majanduskriisi, teised arvavad, et tegemist on moraalikriisiga, kolmandad näevad rahanduskriisi, neljandad hoopiski mõnda muud kriisi. Kriisiga saab aga võidelda, kui on teada tekkeallikas. Võitu sepitsetakse informatsiooniga. Murtakse vaenlast, kelle nõrkusi tuntakse. Tagajärgedega võitlemine on kulukas ja väheviljakas.

Teadmised ülemaailmse surutise käekäigust on olulised, kuid sellest ei piisa langustrendide murdmiseks. Kriisi põhjuseid tuleb otsida iseendast, mitte globaalsetest muutustest. Tarbimisel ja glamuuril toimiv ühiskond ei saagi olla jätkusuutlik. Otsused sõltuvad väärtushinnangutest.

25 protsendiline riigikulude kasv 2007. aastal oli liig, mis liig. Soovide ja võimaluste telg vajus kreeni, ettevõtlus koomasse. Majandussurutisel välisturgudel on arengutes ebaoluline osa. Eelarvetulud on maksukesksed, mille suurus sõltub maksumaksja jõukusest. Riigi üle võimete elamine ja „priiskav" elustiil halvas lisaväärtuse loomist, lämmatas ettevõtlust, kahandas elanike tulubaasi.

Soovid ja võimalused peavad olema tasakaalus. Selle eiramine oli põhjuseks, miks näiline Eesti edu asendus totaalse läbipõrumisega. Eesti on põruja, paljude näitajate osas isegi luuser.

Vajame haldusstruktuuri reformimist, see vajab praegusest odavamaks ja efektiivsemaks muutmist. Eelistusi muutmata ja kodanikuühiskonda kujundamata jäämegi oodatud arenguid ootama ja vinduma.

Eelistused kajastuvad eelarvetes. Proportsionaalne riigitulu kasvatamine või vähendamine muudatusi arengutesse ei too.

Riigitulu laekumine ja kodanike jõukused on sõltuvuses. Seega on väga oluline riigikulude planeerimisel ja muudatuste tegemisel maksustamises arvestada selle mõjusid ettevõtluskeskkonnale ja elanike reaaltulule.

Vaatamata ettevõtete ja elanike tulude vähenemisele, näitab esindajatekoda aga ikkagi maksumäärade tõstmisele rohelist tuld. Maksukoormust ühiskonnas ( vaatamata tulumaksu langetamisele) on viimased aastad pidevalt ja tuntavalt kasvatatud.

Eesti madal maksukoormus on müüt, mis on loodud erinevustest metoodikates ja tõlgendamisest. Maksude tõstmistest tuleks loobuda, luua võimalus maksukoormuse langetamiseks ja kulutuste ümberstruktureerimiseks.Eesti on Sloveeniaga Ida- ja Kesk-Euroopas kalleimaid riike. Ettevõtluskeskkond ei ole endine, väliskaubanduse konkurentsivõime langenud, töötute arv kasvanud. Maksulaekumised aga vähenevad.

Maksude tõstmisega riigitulude kasvatamine on liiva jooksnud. Euroopa suurim maksukoormuse kasv on toonud suurima maksulaekumise vähenemise.

Riigi toimimise peaeesmärgiks on kodanikele inimväärse elukeskkonna ja turvalisuse tagamine. Valitsemine ja haldusstruktuur on selle saavutamise vahendiks, mitte eesmärgiks.
Kulutuste poolest võib Eestit nimetada haldusriigiks, milles kodanike huvisid ei väärtustata. Eesmärgiks paistab olevat valitsemine, kodanik on vahendiks. Välismissioonidel osalemine, erakondade rahastamine, riigikogulaste heaolu tagamine ja paljud teised ponnistused paistavad kodanikele turvalisuse tagamisest eelistatumad olevat.

Ühiskond on kriisis
Eesti sotsiaalkulutused on Euroopa Liidu viletsamad. Kui EL keskmine sotsiaalkulutuste osakaal sisemajanduse koguproduktist moodustas 26,9%, siis Eestis oli see ainult 12,4% (2006.a, Eurostat). Leedu eraldas sotsiaalkuludeks 13,2%. Prantsusmaa 31,1%. Eesti ei kasuta maksutulu kodanike huvidest lähtuvalt parimal viisil.Eristume madala sotsiaalabi eraldisega ja sissetulekute ebavõrdsusega.

Sissetulekuta inimeste arv riigis kasvab. Eurostati hinnangul kasvas mais töötute arv 15,6 protsendini tööealisest elanikkonnast. Praegu on see veelgi kõrgem. Töötule makstav abiraha on aga sümboolne (sõltuvalt päevade arvust kuus kuni 1020 krooni), mida makstakse 270 päeva.

Toimetulekutoetuste taotlemise protseduur on alandav ja keeruline, makstavad summad tühised. Kui tulu töökoha kaotanute arv on kasvanud kahe aastaga kordades, siis toimetulekutoetuse saajate arvu olulist muutust ei ole järgnenud. 2009. aasta I kvartalis toetuse saajate arv suurenes 2007. aasta sama perioodiga võrreldes 4,6%.

Statistika näitab, et toetused ei jõua abivajajateni. Pealegi on need häbiväärselt väikesed. I kvartalis moodustasid 10238 pere eraldised 40,8 miljonit krooni. Matemaatiliselt teeb see 1328 krooni pere kohta kuus.

Suur osa ühiskonnaliikmetest on poliitikute valede otsuste tõttu raskustes. Riigi kohuseks on neile nüüd abikäsi ulatada.

Riigieelarveliste kulutuste restruktureerimine koos laiapõhjalise haldusreformiga looks eeldused kodanikuühiskonna tekkeks. Innovatsioon valitsemises tervendaks muteerunud väärtushinnanguid, võimaldaks toetada raskustesse sattunud ühiskonnaliikmeid.

Sõiduvahendi ökonoomsuse parandamiseks ei piisa paaki valatavate kütusekoguste muutmisest. Eesmärk saavutatakse muudatustega mootoris. Öeldu kehtib ka riigi toimimise kohta. Maksumäärade tõstmine või eelarvekulude solidaarne kärpimine arenguid ei soosi.

Oleks aeg eemaldada vaatevälja piiravad klapid, vaadata protsesse ühiskonnas laiemalt ja tervikuna. Senised maksutõstmise ponnistused ei ole tulemuslikud. Kärped pole samuti trende murdnud. Oleme punased laternad EL riikide nimistus.

Elame riigis, kus on ca 600,000 palgasaajat. Ühest riigi servast teise sõitmiseks kulutame vaid tunde. Sellise riigi haldamine ei pea keerukas olema. Oleme selle ise keerukaks teinud.

Võtaks klapid silmadelt...

Edu pandiks on alternatiivide nägemise ja hindamise oskus.
Ühiskonnakorraldus on kriisis eelkõige seetõttu, et me ei ole osanud leida parimaid alternatiive.

Riigi maksutulu kasvu eelduseks on majanduskasv. Maksude tõstmine majanduslanguse tingimustes suurendab laekumise selle laekumise langustrendi, viib rahanduse suuremasse kaosesse.

Riigitulude tagaajamise asemel tuleks pühenduda enam püsikulude võimalustega samadesse raamidesse viimisele. Senised lisaeelarvete kärbed seda ei taga.
Maksutulu kasvatamine, maksumaksja tulubaasi suurenemiseta, ei ole võimalik. Eestlaste maksukoormus on kõrge, saadavad teenused aga kesised.
Sellest tulekski lähtuda puzzle lahendamisele asumisel.

Riigi haldusstruktuur vajab kardinaalseid muudatusi.
Alustada võiks näiteks Riigikogu tegevuse efektiivistamisest (vähendada riigikogulaste arvu, kaotada igasugused erisoodustused ja lisahüvitised, vähendada töötasusid) ja eripensionisüsteemi muutmisest. Sellega muudaksime väärtushinnanguid, mis loob soodsa pinnase teiste muudatuse läbiviimiseks.

Ministeeriumid, ametid, ametkonnad vajavad ümberstruktureerimist – optimiseerimist.
Ministeeriumide arvu ja koosseise (bürokraatiat) saab vähendada poole võrra. Töö, mis nendes tehakse, on suures osas mõttetu ja ühiskonnaliikmetele (paljuski) tarbetu.

Sama tuleks teha ka ametite ja ametkondadega.

Sihtasutuste ja MTÜde finantseerimist tuleks kärpida. Kodanikud seda isegi tunnetaks.

Monopoolsete ettevõtete tegevus vajab jõulisemat sekkumist. Doteerimised revideerimist.
Investeeringud aktivatesse (see, mis tulu toob) suurendamist.

Sõjalisi kulutusi, mis põhinevad paljuski SKP protsendi tagaajamisel, tuleks kärpida. Välismissioone vähendada.

Kokkuhoidlikus haldamises ja efektiivsus ( mitte „vägistamisega“ tulubaasi suurendamine) tuleks tõsta ausse. Need peaksid olema märksõnad, millest lähtutakse ühiskonnale oluliste otsuste tegemisel.
Elame riigi, kus omab tööd üksnes 600,000 inimest. Ühest riigi servast teise sõitmiseks kulutame vaid üksikuid tunde. Sellises riigi haldamine ei ole keerukas. Oleme selle ise endale keerukaks teinud.
Aeg oleks võtta klapid silmadelt, ja vaadata asjadele teisest küljest. Senised ponnistused on näidanud, et tegeleme valede asjadega.

Riigikogulaste osa kriisis tuleks rohkem väärtustada

Eesti on olnud viimastel aastatel üks kiireima maksukoormuse kasvuga riik.
Maksude tõstmine majanduslanguse tingimustes (või tasakaalustamata sisemajanduse kogutoodangu kasvu tingimustes) halvendab oluliselt siinsete ettevõtete konkurentsivõimet ja langetab riigi (tulevaste perioodide) maksulaekumisi.

Hiljutine käibemaksu, aktsiiside ja ressursimaksude tõstmine on näide sellest, mida ei oleks tohtinud teha.
Parteipoliitilisi dogmasid kummardav esindajatekoda on viimastel aastatel teinud ridamisi valesid otsuseid, eirates kõige elementaarsemaid majandusteoreetilisi põhimõtteid.

USA majandusajakirja Forbes andmetel on Eesti jõudnud maailmas kolme majanduskriisis kõige enam kannatada saanud riigi sekka.
Ärileht kirjutab:
Rahvusvaheline Valuutafond (IMF) tõdes oma eilses avalduses, et kuigi maailmas on juba näha märke kriisist taastumisest, on Läti, Eesti, Islandi, Leedu ja Iirimaa majanduse seis ülivilets, kuna neis riikides langeb SKP tänavu rohkem kui 10 protsenti. Eesti osas prognoosib IMF tänavu SKP languseks 14,2 protsenti. Kui aasta tagasi oli Eesti töötuse määr 3,9 protsenti, siis praegu on see tõusnud 15,6 protsendini. Teisalt väidab Töötukassa, et Eestis on töötuse määr 10,2 protsenti.

Selleks, et asju paremusele pöörata tuleks hakata tunnistama vigu. Seni, kuni süüdlasi otsitakse mujalt, asi paremusele ei pöördu.

Valimised on võimalus osaleda muutustes

Sügisel möödub neli aastat omavalitsuste volikogude koosseisude valimistest.
19. augustil alustatakse uute koosseisude kandidaatide registreerimist.
Elektrooniline hääletamine viiakse läbi 8. - 14. oktoober. Eelhääletamine toimub 12.- 14. oktoober. Hääletamine valimisjaoskondades 18. oktoobril.

Kandideerida saab nii erakondade nimekirjades, kodanikest koosnevates valimisliitudes kui ka üksikkandidaatidena.

Arengud ühiskonnas kinnitavad, et vajame muudatusi ühiskonnakorralduses. Muudatused eeldavad muutusi arusaamades. Vajame uusi tegijaid. Omavalitsustesse kandideerimisega tagame parema valikuvõimaluse. Valimisel osalemisega parema selektsiooni.

Uute inimeste kaasamine volikogudesse hõlbustab muuta arusaamu esindamisest – esindatakse inimesi, mitte umbmääraseid valimislubadusi. Eelistused muutuvad ajas, sõltudes arengutest ja muutustest elukeskkonnas. Just seetõttu ei saagi valitute osalemist otsustusprotsessides võrdsustada esindamisega. Valimisloosungite ja programmide aktuaalsus muutub. Otsustusprotsessidesse inimesi kaasamata jäävadki vastuolud ühiskonnas süvenema.

Õigete otsuste eelduseks on laiapõhjalised arutelud. Ainult nende abil leitakse erinevate seisukohtade ühisnimetaja. Ideed ja seisukohad, mis kujunevad külade, korterelamute, alevike, linnaosade ja teiste kogukondade konsensuslikul üksmeelel, kindlustavad arengu, tagavad kogukonnaliikmete üksmeele. Üksmeel tekitab ühtekuuluvustunde, mille defitsiitsust paljud tunnevad. Isegi materiaalne puudus ei paista nii suur olevat kui ühtekuuluvustunne. Väikese seltskonna tõe kuulamine ja kummardamine on väsitav, suunates ühiskonna paratamatute kriisideni.

Kandideerimisega ja volikogu tegemistes osalemisega aitate paremini mõjutada vajalikke muudatusi ühiskonnas.