Ühiskondlik arvamus riigieelarve suuruse osas jaguneb kaheks: ühed pooldavad riigitulu iga hinna eest kasvatamist, teised aga eelistaksid selle vähendamist.
Riigieelarve moodustub suuresti maksutulust. 2008. aastal moodustas see 83% kõikidest laekumistest. Just seetõttu peaks riigieelarve kasv olema rajatud eelkõige lisaväärtuse kasvule, mis viib kõikide ühiskonnaliikmete tulubaasi suurenemisele.
Riigi maksutulu ei sõltu niivõrd maksusüsteemist, kuivõrd maksumaksja jõukusest. Nimetatud põhjusel ei ole vahet, mida ühiskond maksustab, kas teenitavat tulu või tarbimist. Tulu ja tarbimine on sõltuvuses. Kui teenitakse tulu, siis ka tarbitakse. Mida suurem on tulu, seda suurem on tarbimine.
Kui elanikkonna tulu väheneb, ei suurenda riigi maksulaekumisi isegi maksusüsteemi muutmine. Ühiskonna tulusus on viimasel ajal drastiliselt langenud. Vaatamata sellele jätkatakse maksukoormuse tõstmist. Selle saavutamiseks on päevakorda võetud koguni senise maksusüsteemi muutmine. Maksusüsteemi muudatuste pooldajad põhjendavad selle vajalikkust tulumaksu seni veel suhteliselt hea laekumisega. Seda ajal, mil tarbimismaksu laekumine on olnud langustrendis.
Vastuvoolu ujumisel pole mõtet.
Paraku ei teadvustata seejuures seda, et selline trend on lühiajaline. Tulumaksu alalaekumine ei jää toimumata. Kui tarbimist piiratakse kohe pärast töökoha kaotamist, siis töötasudelt kogutavad maksulaekumised (koondamishüvitiste tõttu) alanevad viivitusega. Töökoha kaotanute koondamishüvitistelt oodatavad tarbimismaksud aga ei jää laekumata – elamiseks tuleb ju kulusid ikka teha. Selline maksulaekumine on omane töötuse kiire kasvu tingimustes, mis ei kesta igavesti.Just seetõttu tuleks säilitada senine maksusüsteem.
Harjumuspäraseks ja mõistetavaks kujunenud süsteemis tehtavad muutused tuleks välistada.Majanduslanguse tingimuses, kui ettevõtete ja elanike tulud vähenevad, tuleb leppida riigi kesisema tuluga. Tulu iga hinna eest kasvatamine sarnaneks vastuvoolu ujumisega – vaatamata pingutustele liigutakse ikka voolu suunas.
Maksusüsteemi muutmise ja maksukoormuse tõstmise eesmärk ei saa olla üksnes elanikkonnalt suurema obroki kogumine, aga just seda on viimastel aastatel taotletud. Maksukoormus aina kasvab. Ühiskonnaliikmete madala maksukoormuse müüt vajab ümberlükkamist. Selgus üle jõu elamises kaotaks kiusatuse riigi tulusid iga hinna eest tõsta ja neid kõrgel tasemel hoida.
Trendid on kõhedakstegevad.
Selguse saamiseks tuleks maksukoormuse hindamisel arvestada ka varjatud ja imaginaarsete (nähtamatute) maksudega. Viimaste osa Eestis on aga väga suur, palju suurem kui teistes riikides. Tuleb nõustuda majandusmatemaatika professori Ülo Ennuste seisukohaga, et Eesti maksukoormus sisemajanduse kogutoodangust on väidetava 32% asemel üle 50%. 2009. aasta riigieelarve vähendamise vajadust ei tinginud mitte ühiskonna väike maksukoormus, vaid eelkõige riigi suureks kasvanud kulud.
Mõistetamatuks jääb, kuidas maksusüsteemi muutmise pooldajad ei saa aru, et ettevõtlus ei suuda üleval pidada liigrasvunud riiki.
Suurem osa makroökonoomilisi suundumusi ühiskonnas on negatiivsed. Selleks, et neid murda, tuleks leida tasakaalupunkt, mis võimaldaks peatada negatiivsete trendide kasvu. Langusest tõusule pöördumine ilma tasakaalupunkti saavutamata on võimatu. Trendimuutus aga nõuab aega.
Senised tendentsid ühiskonnas näitavad, et mitmed negatiivsed nähtused on võimendumas. Võtame töötuse. Vaatamata sellele, et töötute arv ei ole veel väga suur (38 812 registreeritud töötut jaanuari lõpu seisuga), väljendub selle katastroofsus just trendis. Alates 2008. aasta juunist on töötute arv järjepidevalt kasvanud. Kasv kuude lõikes on olnud: 2%, 7%, 4%, 7%, 13%, 16%, 16%, 28%. Kaheksa kuu kasv pole üldsegi veel katastroofiline, kuid suundumus on hirmuäratav. Samad trendid on ka teistel makromajanduslikel näitajatel, olgu siis tegemist ettevõtete tulususe, ekspordivoogude muutuse või riigi tulude laekumisega.
Riigi tulu elanike vaesumise korral (töökohtade vähenemise tingimustes), olenemata toimivast maksusüsteemist, jääbki vähenema.
Riiklik dieet on hädavajalikOlukorra normaliseerumine ilma riikliku dieedita on lootusetu. Valitsemiskulusid erasektori võimekusega kohandamata ja kogu avaliku sektori tegevust optimeerimata jäävadki paljud tendentsid ühiskonnas negatiivseks.
Riigi tulu laekumine ei saa liikuda vastupidises suunas ühiskonnaliikmete tulususega.
Võimulolijad võiksid taibata, et ühiskonnas loodud lisaväärtus ei kannata senist maksukoormust. Õhukesele riigile toetudes oleme haldusstruktuuri optimeerimise asemel tegelenud riigi tulude kasvatamisega.
Aeg oleks tunnistada, et Eesti ei olegi nii õhuke, kui arvatakse. Ministeeriumide, ametkondade, ametite ja omavalitsuste arvu poolest võime end pidada võrdväärseks paljude suuremate riikidegagi. See on aga igasuguse loogika vastane.Rasvunud riik tuleks panna dieedile. Ainult haldamiseks tehtavate püsikulude kärpimine võimaldab tervendada riigi lubjastunud vereringet, vältides sellega terve süsteemi kokkukukkumist. Madala maksukoormuse müüdi varjus hiilivad maksutõstmised tuleb lõpetada, maksusüsteemi muutmise kavatsusest aga loobuda.
Riigi maksutulu kasv saab tugineda üksnes lisaväärtuse kasvule ja ühiskonnaliikmete jõukuse kasvule, mitte selle vähenemisele. 2009. aasta riigieelarve kärbete käigus tõstatunud maksusüsteemi muutmise idee tuleks unustada, riigi haldamine optimeerida.
Monday, February 16, 2009
Saturday, February 14, 2009
Vastutus
Kui tulemused on halvad lasub vastutus alati juhtidel (otsustajatel). Selline reegel kehtib ettevõtluses. Juhid kujundavad strateegiad, kinnitavad taktika.
Analüütikute või keskkonna ebaõnnestumises süüdistamine on naljakas.
Statistika avaldatakse viivitusega. Statistilisi andmeid ja analüütikute arvamusi võib küll jälgida, kuid nendele otsuste tegemisel tuginemine ei ole õige. Vastasel juhul pole ju mõtet pidada ja teha kulutusi kõrgepalgalistele juhtidele.
Riigijuhtimises paistab kõik toimima vastupidi. Juhid paistavad olema süüdimatud. Süüdlased on kõik teised: analüütikud,konkurendid, maailmamajandus, lollid kodanikud. Ainult mitte nemad ise.
Majanduslangust ja kaost tööjõuturul võimendas eelkõige 2008. aasta riigieelarve, milles kulusid suurendati liiga palju (üle 25%).
Kõrge avaliku sektori palgakulu on see, mis riigi laevukese kummuli ajas.
Vastutus langeb otsustajatel – riigikogulastel ja koalitsioonil.
Analüütikute või keskkonna ebaõnnestumises süüdistamine on naljakas.
Statistika avaldatakse viivitusega. Statistilisi andmeid ja analüütikute arvamusi võib küll jälgida, kuid nendele otsuste tegemisel tuginemine ei ole õige. Vastasel juhul pole ju mõtet pidada ja teha kulutusi kõrgepalgalistele juhtidele.
Riigijuhtimises paistab kõik toimima vastupidi. Juhid paistavad olema süüdimatud. Süüdlased on kõik teised: analüütikud,konkurendid, maailmamajandus, lollid kodanikud. Ainult mitte nemad ise.
Majanduslangust ja kaost tööjõuturul võimendas eelkõige 2008. aasta riigieelarve, milles kulusid suurendati liiga palju (üle 25%).
Kõrge avaliku sektori palgakulu on see, mis riigi laevukese kummuli ajas.
Vastutus langeb otsustajatel – riigikogulastel ja koalitsioonil.
Friday, February 6, 2009
Maksukoormus jätkab tõusmist
Maksukoormuse hindamisel tuleb arvestada kõiki makse, sh ka varjatud ja nähtamatute maksudega. Aga just selliste maksude osa Eestis on suur, palju suurem kui teistes EL riikides.
Eesti madal maksukoormus on müüt – see on hoopiski kõrge. Kinnitavad seda ka tendentsid majanduskeskkonnas ja riigi halduskorralduse struktuur, kus ministeeriumide ja omavalitsuste arvu poolest võime rinda pista isegi suurriikidega.
Madala maksukoormuse müüdile tuginendes jätkame maksukoormuse tõstmist.
Sisemajanduse kogutoodangu (SKT) võrdlusbaasil kasvas 2007. aastal maksukoormus varasema aastaga võrreldes 7,6 protsenti. 2008. aasta kasv on poolaastate andmetel olnud 5,7 protsenti.
Majanduslanguse tingimustes tuleks hoiduda maksude tõstmisest. Maksukoormus aga aina kasvab.
2009.aasta riigieelarve kärbetega toimuva haigusrahade maksmise muudatusega suureneb maksukoormus veelgi.
Jaanuarist tõusis ka palga alammäär 2700 kroonilt 4350 kroonile. Koos sellega kerkis ka sotsiaalmaksu osa omahinnas.
Ettevõtluskeskkonna konkurentsivõime langeb veelgi.
Ma ei poolda ettevõtete tulumaksu pakutud kujul eelkõige seetõttu, et seda arvestatakse raamatupidamisliku tulemi järgi. Ma ei pea õigeks, et makse tuleb tasuda ka siis kui kassapõhist kasumit ei tekki. See viib paratamatult osade ettevõtete tegevuse lõpetamisele. Ettevõtted võivad küll teenida raamatupidamislikku kasumit, kuid raha nende tasumiseks neil ei pruugi ikkagi olla.
Eesti madal maksukoormus on müüt – see on hoopiski kõrge. Kinnitavad seda ka tendentsid majanduskeskkonnas ja riigi halduskorralduse struktuur, kus ministeeriumide ja omavalitsuste arvu poolest võime rinda pista isegi suurriikidega.
Madala maksukoormuse müüdile tuginendes jätkame maksukoormuse tõstmist.
Sisemajanduse kogutoodangu (SKT) võrdlusbaasil kasvas 2007. aastal maksukoormus varasema aastaga võrreldes 7,6 protsenti. 2008. aasta kasv on poolaastate andmetel olnud 5,7 protsenti.
Majanduslanguse tingimustes tuleks hoiduda maksude tõstmisest. Maksukoormus aga aina kasvab.
2009.aasta riigieelarve kärbetega toimuva haigusrahade maksmise muudatusega suureneb maksukoormus veelgi.
Jaanuarist tõusis ka palga alammäär 2700 kroonilt 4350 kroonile. Koos sellega kerkis ka sotsiaalmaksu osa omahinnas.
Ettevõtluskeskkonna konkurentsivõime langeb veelgi.
Ma ei poolda ettevõtete tulumaksu pakutud kujul eelkõige seetõttu, et seda arvestatakse raamatupidamisliku tulemi järgi. Ma ei pea õigeks, et makse tuleb tasuda ka siis kui kassapõhist kasumit ei tekki. See viib paratamatult osade ettevõtete tegevuse lõpetamisele. Ettevõtted võivad küll teenida raamatupidamislikku kasumit, kuid raha nende tasumiseks neil ei pruugi ikkagi olla.
Thursday, February 5, 2009
Demokraatia on jõudnud tupikusse
On arusaamatu, miks eelistatakse riigi otsustusprotsessides erakondade seisukohti teiste rahvaalgatuslike ühenduste seisukohtadele. Eriti veel olukorras, kus elanike usaldamatus parteide suhtes seab kahtluse alla nende otstarbekuse üldse.
Seda, et riik oleme meie kõik, on raske uskuda. Tegemist näib olevat sõnakõlksuga. Võimulolijate otsuseid vaadates jääb mulje, et riigipirukas on küpsetatud eelkõige neile endile. Ülejäänutel on vaid küpsetamise rõõm. Poliitilise eliidi ellusuhtumine sarnaneb mõisniku omaga — asutakse elanikest uhkemates häärberites, vaatamata inimeste vaesustumisele on nende tulu garanteeritud, otsuste tegemisel ei ole vaja teistega arvestada. Ka kõige suurema ebaõnnestumise korral tagab poliitiline vangerdus „mõisnikule“ mõnusa äraelamise.
Selliste võimulolijate side rahvaga on õbluke.
Oleme „demokraatiaga“ jõudnud tupikusse, mis on seadnud kahtluse alla riikliku jätkusuutlikuse. Demokraatia mängimine ja butafooriaga uhkeldamine on läinud ühiskonnale kalliks maksma. Sotsiaalsed pinged ühiskonnas on jõudnud taluvuse piirini. Suitsupääsukese ja rukkilille kõrvale on tekkimas uus rahvustunnus — vägivald ja viha.
Riikliku järjepidevuse huvides oleks vaja kiiremas korras muuta demokraatlikke väärtusi. Valimistel tuleks erakondade kõrvale kaasata ka teisi rahvaalgatuslikke liikumisi ja ühendusi. Vastasel juhul jäävadki paljud sotsiaalsed grupid riiklikul tasemel esindamata, võrdsus ühiskonnas tagamata ja kriis süvenema.
Eesti on väga väike riik. Seda on võrreldud elanike poolest isegi mõne suurlinna tänavaga. Jääb arusaamatuks, miks oleme lasknud võimul peituda esindusdemokraatia maski taha, distantseeruda rahvast.
Rahvas on väsinud lõpututest poliitilistest vaidlustest ja võimulolijate tõe kuulutamisest.
Poliitiline monopolism vajab lõpetamist.
Riiklikul tasemel peaksid saama esindatuse kõik sotsiaalsed grupid. Selleks peavad aga riigikogu valimistel erakondade kõrval kandideerida võima ka teiste rahvaalgatuslike ühenduste ja liitude esindajad. Jutupaunikute aeg on möödas, on tegude aeg.
Seda, et riik oleme meie kõik, on raske uskuda. Tegemist näib olevat sõnakõlksuga. Võimulolijate otsuseid vaadates jääb mulje, et riigipirukas on küpsetatud eelkõige neile endile. Ülejäänutel on vaid küpsetamise rõõm. Poliitilise eliidi ellusuhtumine sarnaneb mõisniku omaga — asutakse elanikest uhkemates häärberites, vaatamata inimeste vaesustumisele on nende tulu garanteeritud, otsuste tegemisel ei ole vaja teistega arvestada. Ka kõige suurema ebaõnnestumise korral tagab poliitiline vangerdus „mõisnikule“ mõnusa äraelamise.
Selliste võimulolijate side rahvaga on õbluke.
Oleme „demokraatiaga“ jõudnud tupikusse, mis on seadnud kahtluse alla riikliku jätkusuutlikuse. Demokraatia mängimine ja butafooriaga uhkeldamine on läinud ühiskonnale kalliks maksma. Sotsiaalsed pinged ühiskonnas on jõudnud taluvuse piirini. Suitsupääsukese ja rukkilille kõrvale on tekkimas uus rahvustunnus — vägivald ja viha.
Riikliku järjepidevuse huvides oleks vaja kiiremas korras muuta demokraatlikke väärtusi. Valimistel tuleks erakondade kõrvale kaasata ka teisi rahvaalgatuslikke liikumisi ja ühendusi. Vastasel juhul jäävadki paljud sotsiaalsed grupid riiklikul tasemel esindamata, võrdsus ühiskonnas tagamata ja kriis süvenema.
Eesti on väga väike riik. Seda on võrreldud elanike poolest isegi mõne suurlinna tänavaga. Jääb arusaamatuks, miks oleme lasknud võimul peituda esindusdemokraatia maski taha, distantseeruda rahvast.
Rahvas on väsinud lõpututest poliitilistest vaidlustest ja võimulolijate tõe kuulutamisest.
Poliitiline monopolism vajab lõpetamist.
Riiklikul tasemel peaksid saama esindatuse kõik sotsiaalsed grupid. Selleks peavad aga riigikogu valimistel erakondade kõrval kandideerida võima ka teiste rahvaalgatuslike ühenduste ja liitude esindajad. Jutupaunikute aeg on möödas, on tegude aeg.
Tuesday, February 3, 2009
Energiaresurrside mõju ettevõtlusele (kommentaar Marek Strandberg blogisse)
Energiaresursside mõju ettevõtlusele ei tasuks ülehinnata.
Eesti ettevõtlus seisab väkese ja kesmise suurusega ettevõtlusel.
Olen ka ise juhtinud mitmeid keskmise suurusega (35-85 töötajat) ettevõtteid. Kuluarvestuse ja rahanduse inimesena olen huvitunud ka teiste valdkondade kulu ja tulu poolega.
Energiakulu meie ettevõluses on tühine. Õeldut kinnitab energeetiliste resursside osa SKTst ja ettevõtete kuluaruanded.
Läänemaal asuvas puidust mänguasju ja mööblit tootvas ettevõttes, mille tegevust mul mõni aeg tagasi oli au juhtida, moodustavad näiteks kulutused energeetilistele resurssidele (elektrienergia, küte transpordile ja soojusele) üksnes mõne protsendi kõikidest kuludest. Olulisema osa moodustavad tööjõukulud (sh riigimaksud), millele järgneb toormekulu.
Eesti majanduse ei ole kunagi olnud tugev. Isegi SKT kasvu perioodil oli näha, et tegemist ei ole tugeva ja jäätkusuutliku majandusega.
Kogutoodangu (SKT, RKT) kasv ei tähenda alati edu. Elanikkonna tervise halvenemise korral paranevad näiteks tervishoiu ja sotsiaaltöö sektoris lisaväärtuse loomise võimalused. Drastiline - mida lagunenumad on elanike hambad, seda kergem on kasvatada lisaväärtust nimetatud sektoris. Mida rohkem kulutatakse ressursse ravimisele, seda uhkem paistab SKT?
Ühe sektori edukus ei kompenseeri teise ebaedu. Riigivalitsemise sektoril on raske, kui mitte võimatu, kompenseerida hotellinduse ja restoranide sektoris toodetava lisaväärtuse langust. Tervishoiu ja sotsiaaltöö või hariduse lisaväärtuse kasv ei kompenseeri töötleva tööstuse või finantssektori puudujääki.
Kulud avalikus sektoris peavad tuginema erasektori võimekusel. Riigi kulutused on aga olnud sellest orienteeruvalt 10% suuremad.
Just seetõttu vajame haldusreformi selle sõna kõige siiramas tähenduses. Reformida tuleks aga riigi haldusstruktuur tervikuna, kaasates protsessi ministeeriume, ameteid, sihtasutusi ja teisi riigieelarvest finantseeritavaid institutsioone.
Tugevale riigile pannakse alus soovide ja võimaluste optimumiga. Aastatega on Eesti võimaluste ja soovide tasakaalutelg nihkunud kreeni. Haldusreform paistab olevat ainuke vahend, mis suudaks tasakaalu taastada.
Endiseid aegu (kus riigieelarve kasv oli nii kiire) ei tule tagasi. Nende ootamisele ei tasu aega raisata.
Varisemisohtlik maja lammutatakse. Ainult sellega luuakse eeldus uue vastupidava hoone ehitamiseks. Ka riiki tuleks mõranenud kohtadest „lammutada“. Seda tuleb aga teha nii, et vundament ja tugevamad osad säiliksid, võimaldades väiksemate kadudega ehitada tugev ja sõltumatu riik.
Riigi haldusstruktuuri tuleb plaanitust odavamaks ja efektiivsemaks muuta. Ainult siis paraneb meie ettevõtlusmaastik, hakkavad kasvama ekspordivood ja inimeste elujärg taas paranema.
Eesti ettevõtlus seisab väkese ja kesmise suurusega ettevõtlusel.
Olen ka ise juhtinud mitmeid keskmise suurusega (35-85 töötajat) ettevõtteid. Kuluarvestuse ja rahanduse inimesena olen huvitunud ka teiste valdkondade kulu ja tulu poolega.
Energiakulu meie ettevõluses on tühine. Õeldut kinnitab energeetiliste resursside osa SKTst ja ettevõtete kuluaruanded.
Läänemaal asuvas puidust mänguasju ja mööblit tootvas ettevõttes, mille tegevust mul mõni aeg tagasi oli au juhtida, moodustavad näiteks kulutused energeetilistele resurssidele (elektrienergia, küte transpordile ja soojusele) üksnes mõne protsendi kõikidest kuludest. Olulisema osa moodustavad tööjõukulud (sh riigimaksud), millele järgneb toormekulu.
Eesti majanduse ei ole kunagi olnud tugev. Isegi SKT kasvu perioodil oli näha, et tegemist ei ole tugeva ja jäätkusuutliku majandusega.
Kogutoodangu (SKT, RKT) kasv ei tähenda alati edu. Elanikkonna tervise halvenemise korral paranevad näiteks tervishoiu ja sotsiaaltöö sektoris lisaväärtuse loomise võimalused. Drastiline - mida lagunenumad on elanike hambad, seda kergem on kasvatada lisaväärtust nimetatud sektoris. Mida rohkem kulutatakse ressursse ravimisele, seda uhkem paistab SKT?
Ühe sektori edukus ei kompenseeri teise ebaedu. Riigivalitsemise sektoril on raske, kui mitte võimatu, kompenseerida hotellinduse ja restoranide sektoris toodetava lisaväärtuse langust. Tervishoiu ja sotsiaaltöö või hariduse lisaväärtuse kasv ei kompenseeri töötleva tööstuse või finantssektori puudujääki.
Kulud avalikus sektoris peavad tuginema erasektori võimekusel. Riigi kulutused on aga olnud sellest orienteeruvalt 10% suuremad.
Just seetõttu vajame haldusreformi selle sõna kõige siiramas tähenduses. Reformida tuleks aga riigi haldusstruktuur tervikuna, kaasates protsessi ministeeriume, ameteid, sihtasutusi ja teisi riigieelarvest finantseeritavaid institutsioone.
Tugevale riigile pannakse alus soovide ja võimaluste optimumiga. Aastatega on Eesti võimaluste ja soovide tasakaalutelg nihkunud kreeni. Haldusreform paistab olevat ainuke vahend, mis suudaks tasakaalu taastada.
Endiseid aegu (kus riigieelarve kasv oli nii kiire) ei tule tagasi. Nende ootamisele ei tasu aega raisata.
Varisemisohtlik maja lammutatakse. Ainult sellega luuakse eeldus uue vastupidava hoone ehitamiseks. Ka riiki tuleks mõranenud kohtadest „lammutada“. Seda tuleb aga teha nii, et vundament ja tugevamad osad säiliksid, võimaldades väiksemate kadudega ehitada tugev ja sõltumatu riik.
Riigi haldusstruktuuri tuleb plaanitust odavamaks ja efektiivsemaks muuta. Ainult siis paraneb meie ettevõtlusmaastik, hakkavad kasvama ekspordivood ja inimeste elujärg taas paranema.
Subscribe to:
Posts (Atom)
