Tuesday, September 25, 2007

Aeg arendada demokraatiat

Esindusdemokraatia on demokraatia vorm, mille puhul rahvas teostab oma võimu kaudselt, esindajate kaudu. See, et rahval võimaldatakse valimistel osaleda, ei tee demokraatiat kohe esindusdemokraatiaks. Mitmed diktaatorid on saanud võimule just tänu valimistele. Valijate huvide eest seismine on olulisemaid esindusdemokraatia tunnusjooni. Demokraatia tähendab eelkõige seda, et valitu arvestab otsuste vastuvõtmisel valija huvidega, isiklikke seisukohti eelistamata, sageli enda huvisid ohverdades.Vaatamata sellele, et erakondade nimekirjad koosnevad kümnetest tuhandetest inimestest, on seisukohtade kujundamises kaasarääkijate osa suhteliselt madal. Küsitlused kinnitavad, et erakonnas toimuvaga on kursis ca 10% parteilastest. Sellistest parteilastest koosnevad valitsused jäävadki rahvast kaugele. Liidrid paistavad aga sellist „passiivsust“ nautivat – pole vaja palju pingutada oma seisukohtade elluviimiseks, samas jätkub piisavalt ressursse (sh inimressurssi), mida vajadusel mobiliseerida valimisvõidu saavutamiseks. Sellist „demokraatiat“ põhjustab erakondade praegune rahastamine. Erakondade rahaline sõltumatus - riigieelarvest ja sponsorlusest tagatud tulubaas – võimaldab neil praktiseerida nn erakondade tagatubadele rajatud demokraatiat. Liikmemaksude väike osakaal eelarvetes pärsib demokraatiat. Erakondade finantseerimist muutmata jääbki ühiskonnas toimima nn butafoorne demokraatia. Ühiskondlike organisatsioonide (sh erakondade) rahastamine peaks olema rajatud liikmemaksudele ja ühistegevusest teenitavale tulule. Riigieelarvest ja sponsorrahadest finantseeritud tegevus ei ole efektiivne, tulemus on kaugel oodatust – valitud kaugenevad valijatest, inimkapitali efektiivsus (vähese kaasamise tõttu) jääb madalaks, demokraatia olematuks.Ühiskondlike liikumiste riigieelarvest rahastamine eeldaks suure osa elanike kokkulepet. Praeguse rahastamise poolehoidjate arv on aga tühine. Miks peakski erakondlikku tegevust eelistama teistele rahvaalgatuslikele liikumistele? Elanike usaldamatus (uuringute järgi usaldab 28% elanikest) erakondade vastu seab kahtluse alla isegi nende vajalikkuse.Demokraatia mängimine ja butafooriaga uhkeldamine läheb ühiskonnale kalliks maksma. Sotsiaalsed pinged jäävad kasvama. Suitsupääsukese ja rukkilille kõrvale on tekkimas uus rahvustunnus - rahvushaigus stress. Psühhotroopsed ja narkoained on võitmas populaarsust kõikides vanusegruppides. Arstide poolt välja kirjutatud ravimite kogused aina kasvavad. Pingete tõttu hüljatakse juba isegi kodumaa. Ma väga loodan, et minu poolt kirjapandu ajendab lugejaid ühiskonnakorralduse puudustest rääkima. Eelpool esitatud arvamust „nutulauluna“ käsitleda ei oleks õige.Ühiskonnakorralduste puudustele osutamine on ju lausa kodanikukohus. Probleemide teadvustamine on samas kogukonna heaolu üheks eelduseks. Eesti voorustest rääkimine on ennast ammendanud. Vaatamata sellele, et meil on endiselt e-valitsus, võidame olümpiamedaleid ja saavutame kohti edetabelites, oleme jäänud ennast liiga kauaks imetlema, juhuste peale lootma. Oleks aeg hakata sihipärasemalt tegutsema, demokraatiat arendama. Poliitiline monopol vajab reformimist.

Poliitikute karistamatu optimism

26% riigieelarve planeeritav kasv tundub olevat üpris loomulik ootus selle väikesearvulise võimuhierarhiasse kuuluva poliitilise seltskonna jaoks, kes arvatavasti järgib Jean-Baptiste Colbert`i mitu sajandit tagasi öeldut: „Maksustamise kunst on kitkuda hane nõnda, et saaks kätte võimalikult palju sulgi võimalikult vähese susinaga.“ Muud loogilist põhjendust järgneva aasta riigieelarve tohutus suurendamises ma igatahes ei näe.Usutavasti mõjus kõigile majanduses vähegi orienteeruvatele inimestele rahandusministeeriumi ennustatud 96 miljardiline riigieelarve tulude suurenemine külma dušina. Mille arvelt küll oodatakse nii suurt tulude kasvu?Olen küll kuulnud rahandusministeeriumit ja statistikaametit raporteerimas üha paranevast tööjõumaksude laekumisest (mis on ka suurim riigitulu allikas), kuid ei uskunud, et see võiks olla mingi tõsine argument riigi edaspidiste kulutuste suurendamisel. Kui vaadata jooksva aasta riigieelarve täitmise tulemusi, siis näeme, et tegevuskulude (majandamise + personalikulu) kasvamisega 20,64% (aastas) suurenesid majanduskulud ja personalikulud vastavalt 17,34% ja 23,35%. Majanduskulude ja personalikulude suhte edaspidinegi muutumine (samas suunas muidugi) võimaldaks veelgi suurendada riigieelarvelisi tulusid.Kujutagem nüüd ette, millist efekti saavutame riigikassa täitmisel kogu avaliku sektori töötasude tõstmisega, missugust mõju rahavoogude juurdekasvule see avaldab. Ainult arvutada mitteoskav inimene ei suuda mõista, millisele geniaalsele ideele tulid poliitilise koalitsiooni valitsejad tulevaks aastaks pakutud suure avalikus sektoris plaanitava palgatõusuga.Tööjõukulult kogutavate maksude üha suurenev laekumine hakkab sarnanema juba nn püramiidimänguga, mille fenomen seisneb selles, et esimesed „osalejad“ võidavad. Arusaadav on see, et mida enam palku tõstetakse, seda suuremad on nendelt laekuvad maksud. Kahjuks ei tähenda avalikust sektorist laekunud tööjõumaksud midagi muud kui riigieelarve järjekordset ümberjagamist — osa varasemast personalikuludeks eraldatud summadest liigub riigieelarvesse tagasi — olgu selleks siis tööjõukulult laekuv sotsiaalmaks või siis tulumaks.Suurendades 2008. aastal avalikus sektoris makstavaid töötasusid 15%, suurenevad kindlasti samavõrra ka nendelt laekuvad tööjõumaksud, mõnevõrra suureneb ka käibemaksu ja aktsiiside laekumine — seda muidugi eeldusel, et mingi osa teenitud töötasust kulutatakse ikka Eestis.Jätkusuutlik saab aga riigitulude senine kasv olla ainult siis, kui erasektorist laekuvate maksude kasv suureneb rohkem kui avaliku sektori sama näitaja. Vastasel juhul ongi tegemist petturite hulgas levinud „püramiidimängu“ efektiga, kus eelarvest makstav palgakulu kasv vähendab üha enam riigi niigi ebaefektiivselt toimivat haldussuutlikust ning võib lõppeda krahhiga.Palgakulu on ju selline kulu, mida tulubaasi vähenemise korral on (tulenevalt seadustest) väga keeruline muuta, seetõttu tuleks järgida põhimõtet, et iga inflatsioonist kõrgem palgkasv peaks olema tagatud efektiivsuse kasvuga.Mulle jääb mõistetamatuks rahandusministeeriumi (poliitikute) liigne optimism riigitulude edaspidises kiire suurenemise asjus, sest ettevõtete kasumimarginaalid langevad. Paljude ettevõtete edaspidise eksistentsi juurde on tekkinud küsimärk.Seega võib ebasoodne majanduskeskkond (ülemaailmne majanduskasvu aeglustumine, tööjõukulude ootamatu ja liiga kiire kasv, aina suurenevad finantskulud, Venemaa mõju jne) lähiajal anda tõuke suure hulga olematu kasumimarginaaliga tegutsevate ettevõtete majandustegevuse lõpetamiseks.Võin oletada, et tulude kavandamisel toetutakse peamiselt tehnilisele analüüsile (senise trendile) ja koalitsioonis olevate erakondade soovitustele, mis ei võimalda ennustada tulevasi võimalikke järske majanduslangusi ega ootamatuid kriise. Fundamentaalne analüüs (makromajanduslik) on küll keerulisem, kuid „lollikindlam” , mis annab tehnilisest analüüsist õiglasema pildi tulevaste tulude prognoosimiseks.Lahkarvamused majandusanalüütikute pessimismi ja rahandusministeeriumi (poliitikute) optimismi vahel ehk tulenevadki nende kasutatud erinevatest metodikatest (ja eesmärkidest). Kui analüütikule on oluline anda võimalikult tegelikusele vastav prognoos (vastasel juhul kannatab tema senine autoriteet), siis poliitikute motivatsiooniks on võim (= raha), mille oliseks alustalaks on pidev riigikulude suurenemine. Poliitikuid julgustab ebareaalseid otsuseid vastu võtma karistamatus, mille tagab toimiv kollektiivne otsustamismehhanism. Tulevase võimaliku halva üllatuse (riigieelarve puudujäägi) põhjustaja leidmine ei kujune sõnaosavatele poliitikutele eriti raske ülesandeks.Oletada võib, et patuoinaks ei osutu eelarve vastuvõtja, selle tagab ju meie demokraatia. Loodan, et patuoina otsimise ajaks on jutt erasektori ebaefektiivsusest devalveerunud ja on mõistetud, et erasektor ei ole võimeline kandma avaliku sektori kulude nii kiire kasvu koormat.

Sunday, September 23, 2007

2008. aasta riigieelarve ettepanek RK EER saatdikutele

Kohila
22.09.2007


2008 aasta Riigieelarve


Roheline mõttelaad sobib kokku konservatiivsusega. Riigieelarve seisukohalt tähendab see pigem väiksemaid oodatavaid tulusid ja madalamaid planeeritavaid kulutusi, kui halbu ja ootamatuid üllatusi.
Teades, et majanduse areng toimub tsüklitena - tõusude ja langustega, peaksime peale mõningast kiiret majanduskasvu (p.t. II poolaasta makromajandusnäitad ei ole veel ju teada) olema valmis võimalikeks majanduslangusteks (kriisideks).
Konservatiivsus eelarve koostamisel võimaldab erakonnal propageerida paremini „rohelist mõtlemist“ (tarbimise vähendamise olulisust jmt), tõstab erakonna autoriteeti majanduses orienteeruvate inimeste hulgas (mida ei tasu alahinnata) ja suurendab meie nähtavust poliitilisel maastikul.
Hoides igapäevaselt kätt majanduspulsil jääb mulle mõistetamatuks rahandusministeeriumi (poliitikute) liigne optimism riigitulude edaspidises kiires kasvamises, sest ettevõtete kasumimarginaalid langevad, paljude ettevõtete edaspidise eksistentsi taha on tekkinud küsimärk. Seega võib ebasoodne majanduskeskkond (ülemaailmne majanduskarvu aeglustumine, tööjõukulude ootamatu ja liiga kiire kasv, aina suurenevad finantskulud, Venemaa mõju jne.) lähiajal anda tõuke suure hulga olematu kasumimarginaaliga tegutsevate ettevõtete d majandustegevuse lõpetamiseks.

Toetudes eelnevale ma ei pooldaks 96,3 mld suurust riigieelarvet.


(See võiks olla 10 mld väiksem, millest veel 5-10 mld võiks eraldada reservfondi. Aasta alguses võib ju alati koostada lisaeelarve).
Meie saadikud võiksid mitte nõustuda ka maksukoormuse kasvuga (2006 – 30,7% SKP-st; 2007 – 32,2%; 2008 – 32,8%). Sellega võiksime suurendada oma poolehoidjate ridu.
Avalik sektor peab (nii nagu erasektorgi) muutuma efektiivsemaks. Tööjõukulude plaanitava kogumahu kasvuga (ca 15%) ei soovitaks nõustuda. Sellise tööjõukulu kasvuga inimese kohta peaks kaasnema palgasaajate arvu vähenemine. Vastasel juhul võimendame niigi riigikuludes toimivat nn. lumepalliefekt – suurenevad veekgi pensionid, suurenevad keskmised töötasud ja kõik sellest tulenev, suurenevad ravikulud, tõusevad enam hinnad jne. Riigi tulubaasi planeerimisel tuleb enam arvestada ettevõtlusest laekuvaid tulusid, mitte riigieelarve kuludest laekuvaid makse (avaliku sektori töötajate töötasudest laekuvad maksud seda ju on).

Suurendada tuleks stabiliseerimisfondi, sest riigieelarve kasvuga väheneb selle osa kuludest. Kui 5,9 mld moodustab 75 mld (eelmine riigieelarve) juures ca 7,9%, siis uue eelarve korral oleks võrreldav näitaja 6,1 %. 7,6 mld stabiliseerimisfondi hoiab ära reservi vähenemise ja moodustaks ca 4 nädala riigikulude varu.

P.S. Igasuguste ühekordsete toetuste lisamine tulude poolele on üks kahtlane asi, sest nendega ei pruugi saada tasuda tulevaste perioodide püsikulusid. Riigieelarve kulude pool (summana) on ju püsikulu, sest järgneva perioodi eelarve vähendamine on peaaegu võimatu.
2008. aasta riigieelarvesse on planeeritud neid ca 11 mld.
Eks toetused ole üks puhver, millega on mõnus manipuleerida (mitte laekumise korral süüdlane väljaspool).

Wednesday, September 12, 2007

Avaliksektor - majandusepidur

Mitmed autoriteedid on tööjõu välisriikidesse liikumise põhjuseks pidanud ettevõtluse ebaefektiivsusest tingitud liiga madalaid töötasusid. Sellega kujundatakse ühiskonnas arvamust, justkui meie ettevõtjad ongi need, kelle saamatusest teenivad inimesed väiksemaid töötasusid võrreldes teistes riikides analoogilist tööd tehes. Kas see ikka on nii?Madalama töötasu maksmisel mängib peaosa meie nn väikeriiklik gigantomaania, mille käigus oleme suuremate naabritega sarnanemise soovist delegeerinud avalikule sektorile üldjuhul ainult suurriikidele taskukohased funktsioonid.
13 ministeeriumist, 25 ametist, loendamatust arvust ametkonnast ja allasutusest, kulukast ning tegelikult isegi rahva mandaadita riigikogust koos oma kuluka erisoodustuse mehhanismiga, suurearvulisest ja mittevajalikust kohalike omavalitsuste võrgustikust koosnevast avalikust sektorist võib saada oht meie riiklikule jätkusuutlikusele. Suurearvulisest ja ebaefektiivselt töötavast ametnike ja „esindajate“ armeest on kujunemas liiga raske kandam meie õblukesele erasektorile.
Kas aga ikka on otstarbekas püüda üle oma varju hüpata? Või oleks mõttekam luua väikeriigile sobilik haldusstruktuur, mis võimaldaks pakkuda elanikkonnale pigem vähem, aga paremat teenust, olgu selleks haridus, riigikaitse, omavalitsuste osutatavad teenused või muud avalik teenused?
Tundub, et oleme seni eelistanud kvantiteeti kvaliteedile. Seda kinnitab kas või fakt, et enamasti tuuakse mingi ebaõnnestumise põhjusena ette ressursside puudust. Nii väidetakse ekslikult, et liiklusõnnetuste suurenemist põhjustab ebapiisav politseinike arv, ravijärjekordi tingib meditsiinitöötajate puudus, koolide riigieksami tulemuste pingerea määrab (ainult) kool. Kas ei otsita öelduga põhjendusi millegi tegematajätmisele, püüdes samas ressursipuuduse taha varjata oma saamatust millegi korraldamisel?
Avaliku sektori madal efektiivsus on juba halvanud Eesti majanduse konkurentsivõime. Majanduse konkurentsivõime langust kinnitab minu poolt läbi viidud Norra ja Eesti rahvusvaheliste kaubavedudega tegelevate ettevõtete tegevuskulude võrdlus, kus võrdse töövõtja netotulu juures osutub tööjõukulu maksukoormus meie ettevõtetele tunduvalt kõrgemaks. Ettevõtete sama tööjõukulu juures laekub Norra ettevõtte palgal oleva autojuhi kontole umbes kümme protsenti suurem netotutul kui Eesti ettevõtte palgal olevale autojuhile.
Eri riikide palkade võrdlemise kõrval tuleks vaadelda ettevõtete tööjõukulusid tervikuna, mis sisaldab peale töötaja teenitud brutotöötasu kõiki töötasudele kehtestatud maksusid ja soodustusi.
Kahjuks ei toimi turud ainult emotsioonide, vaid ka konkurentsi ja reaalsuse mõjul. Väikeriigina on meil väga oluline tagada konkurentidest soodsam majanduskeskkond, mille üheks oluliseks eelduseks on efektiivselt toimiv avalik sektor.
John Strider Coleman on öelnud: „On tarvis meeles pidada, et mida valitsus annab, peab ta enne ära võtma.“ Kas meil ikka on kõike seda pealesurutut vaja? Ehk oleks õigem millestki loobuda? Peame arvestama, et hästitoimiv ja motiveeritud ettevõtlus on iga riikluse vundament, millele saab viimase kandevõimest olenevalt ehitada toimiva pealisehituse — avaliku sektori.
Majandusanalüütikud on kinnitanud, et elanike kiire palgatõusu ootuste realiseerimine vähendab paljude ettevõtete konkurentsivõimet, nõrgestades sellega meie seni hästi toimivat mitmekülgset ettevõtlusmaastikku. Muudatused ebaefektiivselt toimivas avalikus sektoris, mille tulemusena väheneksid riigikassasse (tööjõukuludelt) kogutavad maksud, parandavad ettevõtete palgakasvu tagamise võimekust ja rahvusvahelises konkurentsis püsimist, milleta ei suudaks ükski väikeriik tagada oma iseseisvust.
Kuna Eesti riiklus tugineb „lonkaval“ demokraatial (otsedemokraatiat ei viljeleta), siis võiksid meie riigi innukamad valitutest ja nende poolt ametisse määratutest asjameestest tõusta üles oma mugavatest tugitoolidest, käärida käised üles ja asuda vajalikke töid (muudatusi) teostama! Vastasel juhul võib kaduda neil võimalus valijate postkastidesse oma näopilte sokutada ja edaspidist aupaistet nautida.