Maamaksust

Juba iidsetel aegadel kasutati maad jõukuse mõõdupuuna. Territooriumi suuruse järgi hinnati selle omaniku füüsilist ja vaimset võimekust.

Arvatavasti seetõttu ongi maa olnud paljude rahvaste omavahelise tüli peapõhjustaja, selle nimel on peetud sõdu inimese eksistentsi algusaastatest alates. Territooriumi suurus on riikluse mõjuvõimu demonstreerimise vahend ka tänapäeval, sellega määratakse oma positsioon teiste riikide hulgas.

See on üks põhjustest, miks näiteks Jaapan ja Venemaa ei suuda kuidagi kokku leppida 1/3 Eesti territooriumi suuruse pindalaga vulkaaniliste Kuriilide kuuluvuse osas.

Samadel põhjustel ei tunnista Venemaa Tartu rahulepingut. Suurriigile olematute mõõtmetega maa-ala väärtus ületab isegi heanaaberlikest suhetest saadava kasu.

Mõned ühiskonnad polegi märganud, et sajandite jooksul on vähenenud maa osatähtsus lisaväärtuse ahelas, sellest on kujunenud igaühele kättesaadav ja eksistentsiks oluline asi.

Maa väärtuse hindamine on subjektiivne.

Eluaset ei ole võimalik käsitleda maata, olenemata sellest, kas tegemist on suurlinna ostetud korteriga või looduskaunisse kohta ehitatud individuaalelamuga. Vaatamata mõõtmete erinevustele, ei pruugi nende all olevate maatükkide turuväärtused oluliselt erineda. Näiteks Tallinna linn nõustus mõne aasta eest tasuma Harju tänava äärse kinnistu iga ruutmeetri eest sellist hinda, millest oleks piisanud individuaalelamu püstitamiseks vajaliku maatüki soetamiseks mujal.
Tehing Harju tänava kinnistuga on näide sellest, et maa võib olla jõukuse näitaja - maad müües on mõningal juhul võimalik teenida netotulu. Selliseid müüjatele soodsaid tehinguid võimaldasid teha meie arengustaadiumis olev majanduskeskkond ja erastamisprotsessi käigus kujunenud kinnisvarahindade hälbed. Toodud näide on aga pigem erand kui reegel.

Eluaseme alune maa ei näita tänapäeval enam kellegi varakust. Tegemist ei ole aktivaga, millel on lisaväärtust taotlev eesmärk. Maa omamine ja selle hooldamine on omanikule ressursimahukas ning selle mõju hinnale ei tohiks unustada. Pealegi tasutakse maa soetamiseks ja arendamiseks tehtud kulutustelt riigile nagunii makse (sotsiaalmaks, tulumaks, käibemaks).

Maa turuväärtuse arvutamine on subjektiivne, see ei kajasta selle omaniku varakust ega maksevõimet. Mida suuremaid kulutusi maaomanik oma valdusesse teeb, seda suuremaks muutub selle turuväärtus, kasvatades sellega maamaksu tariife - tõuseb ju maa turuväärtus.

Seadused ei arvesta isegi seda, et maa väärtus (omanikule) ei ole mitte selle turuhind, vaid netoväärtus (turuhind - võlad). Maa soetamise ja aredustegevusega suurenevad kohustused (sageli seatakse hüpoteek), millest vabanemine nõuab lisavahendeid ja võib kesta aastakümneid. Individuaalmaja omaniku netovara väärtus võib nimetatud põhjusel korteri omaniku omast sageli isegi väiksem olla.

Eluaseme turuhinna tõusu ei saa võrdsustada tulu teenimisega. Elukoha müümisel tuleb see asendada uuega, mille ostuks (või rentimiseks) kulub samuti varasemast rohkem vahendeid.

Unustada ei tohiks ka seda, et eestlasele tähendab kodu palju enamat kui eluaset. Kodu seostub meile mälestuste, turvalisuse, armastusega - kõige sellega, mis on oluline. Kodust saadakse hingerahu, siit ammutatakse elutahet. Kodust lahkumine on eestlastele raske, eriti raske on see eakatele inimestele.

Hooldekodude asukate silmades võib märgata kurbust, mis ei ole seotud nende vanusega. Kurbust põhjustab koduigatsus. Vaatamata hooldekodude hubasele interjöörile, ei suuda paljud sealse eluga kohaneda. Arvestamata füüsise nõrkusega, ihkab vaim endiselt nooruspõlve elupaika, suutmata viimse elutunnini leppida paratamatusega.

Maamaks ei tee riiki jõukaks.

Ühiskonnakorraldus peaks olema reguleeritud selliselt, et igal inimesel oleks võimalus luua endale sobilik kodu (ja seda ka hoida). Igal inimesel peaks olema võimalus elada oma kodus ka siis, kui tema tulud on olematud. Eluaseme alust maad ei tohiks maksustada. See, et osas riikides seda tehakse, ei ole põhjendus selle rakendamiseks meil. Teistes riikides on demokraatia traditsioonid palju pikemaajalisemad, nende elukeskkond stabiilsem ja turvalisem, nende elanike eluiga pikem ja eakate elukvaliteet kõrgem.

Maamaksu osakaal kogu maksutulust on tühine. Selle kompenseerimine omavalitsustele ei saa kuidagi kahjustada riigi haldussuutlikkust.

Maksustamisel on oluline järgida ka õigluse printsiipi - maksud peavad olema kõigile üheselt arusaadavad ja maksja poolt kontrollitavad. Seetõttu lepitakse maksudega, mida tasutakse sissetulekutelt (sotsiaalmaks, tulumaks) või väljaminekutelt (käibemaks, aktsiis) maamaksu seejuures trotsides. Trotsi tekitab see, et selle mõttekuses kaheldakse. Meie seadused (maamaksuseadus, maa hindamise seadus) on sellised, et need võimaldavad omavalitsustel tulubaasi vähenemisel seda maksu oluliselt tõsta, seades sellega raskustesse paljud koduomanikud.

Ma väga loodan, et praeguse valitsuse soov nihutada maksukoormus tulu maksustamiselt tarbimise maksustamisele ei ole lihtsalt järjekordne deklaratiivne väljaütlemine, vaid seda ka järgitakse. Kodudelt maamaksu kogumise lõpetamine sobiks kenasti sellesse konteksti. Koalitsioonipoliitik Jürgen Ligi idee "maksuvaba miinimumi" kehtestamiseks kinnitab selle aktuaalsust.

Eluaseme koormamisele maamaksuga on raske põhjendust leida - liiga palju on sellele vastuargumente. Kodude maksustamine ei ole põhjendatud, eriti veel kui arvestada meie õblukest sotsiaalkindlustuse süsteemi.

Eesti madal maksukoormus on müüt

Viimastel nädalatel on hellitanud meie kõrvu kaks head uudist: meie elanike ostujõud läheneb jõudsalt ELi keskmisele ja meie maksukoormus on ELi madalaim. Selleks, et uurimistulemused oleksid kõikidele huvitatutele üheselt arusaadavad, tuleks analüüsida kasutatud algarve ning võrdlusbaase. Ilma nendesse süüvimata jõutakse ebaõigete järeldusteni. Kahe viimase uudise puhul paistab just selline viga tehtud olevat.

SKT kasv ei taga iseenesest reaaltulu kasvu
SKT (sisemajanduse kogutoodang) on näitaja, millega ühiskonnad demonstreerivad oma edukust, selle suuruses otsitakse ühiskonnaliikmete jõukuse ja riigi võimekuse tunnusjooni. Liigne kontsentreeritus kvantitatiivsusele jätab paraku varju kvaliteedi.
Seda, et SKT kasv ei tähenda ilmtingimata isikliku netotulu kasvu, teadvustavad paljud. Isegi palga ja pensioni kasv ei ole tagatiseks inimeste reaaltulu kasvule. Öeldut on kogenud kindlasti eripensioniga mitteõnnistatud pensionärid ja alla keskmist töötasu teenivad palgatöötajad. Elame keskkonnas, kus hindade kasv ületab paljude tulude kasvu.
Eurostati uurimistulemuste järgi jõudis Eesti elanike ostujõud 72 protsendi tasemele Euroopa Liidu (kohalikku hinnataset arvestades) keskmisest näitajast. Uudis on küll positiivne, kuid uskumatu. Kõrvutades majandusühenduse riikides müüdavate esmatarbekaupade hindu pensionimäärade (sh pensionikindlustus) ja palgasaajate töötasudega, peaks meie inimeste ostuvõime olema endiselt oluliselt (kordades) vanaeurooplaste ostuvõimest madalam.
Võrreldamatute näitajate võrdlemine viib paratamatult valede järeldusteni. Riikide kogutoodangud (SKT, RKT) on kvalitatiivselt võrreldamatud, võrreldamatud on isegi kaupade müügihinnad.
Müügihindade võrreldamatuse tingivad eelkõige erinevused hinnastrateegiates, mille määrab piirkondlik tarbimiskultuuri eripära. Kuna allahindlustega tehtud korrektsioonid ei kajastu statistilistes hinnatasemetes, siis moonutab nendele tuginemine ostuvõimeindeksit.
Kui tuletatud ostuvõimel on emotsionaalne väärtus, siis SKT-l on ka praktiline rakendus - seda kasutatakse tulemuslikkuse hindamisel.
Kogutoodang on indikaator, mis mõjutab riigieelarveid, ajendab tegema seadusemuudatusi. Tegemist on makromajandusliku tulemiga, millele tuginetakse ühiskonnale oluliste otsuste tegemisel.
Liigne kontsentreeritus kogutoodangu kvantiteedile jätab unarusse selle kvaliteedi. Ebameeldivad üllatused on vältimatud. Kogutoodangu (SKT, RKT) kasv ei tähenda alati edu.

Maksukoormuse määr on moonutatud
Eurostat ja Euroopa Komisjon avaldasid hiljuti kogumiku maksustamise trendide kohta Euroopa Liidus. Selle andmetel oli kaalutud keskmine maksukoormus ELi liikmesriikides 2006. aastal 39,9 protsenti sisemajanduse kogutoodangust. Samal perioodil ulatus Eestis maksukoormus 31 protsendini SKTst. Selline uudis tekitab paratamatult valitsejatel kiusatust tõsta maksukoormust, eriti tingimustes, kus loodetud tulubaas ei kasva enam soovitud kiirusel. Eurostati ja Euroopa Komisjoni poolsed protsendid aga paraku ei kajasta maksustamist. Maksude jagamine kogutoodanguga annab mingi umbmäärase tuletise, mis moonutab elanikkonna tegelikku maksukoormust. Pealegi on see näitaja võrreldamatu riigiti, sest selles ei arvestata kvalitatiivseid erinevusi - üksikute sektorite osatähtsusi.
Elanikkonna tervise halvenemise korral paranevad näiteks tervishoiu ja sotsiaaltöö sektoris lisaväärtuse loomise võimalused. Drastiline - mida lagunenumad on elanike hambad, seda kergem on kasvatada lisaväärtust nimetatud sektoris. Mida rohkem kulutatakse ressursse ravimisele, seda uhkem paistab SKT?
Maksukoormust hinnata sellise lisaväärtusega on ju jabur.
Ühe sektori edukus ei kompenseeri teise ebaedu. Riigivalitsemise sektoril on raske, kui mitte võimatu, kompenseerida hotellinduse ja restoranide sektoris toodetava lisaväärtuse langust. Tervishoiu ja sotsiaaltöö või hariduse lisaväärtuse kasv ei pruugi kompenseerida töötleva tööstuse või finantssektori puudujääki.
Maksukoormuse hindamine SKT võrdlusbaasil on eksitav peale mainitu veel ka sellepärast, et mõlemad algarvud sisaldavad mõningas osas samu väärtusi (maksutulu). Mida kõrgemad on tootemaksud, seda kopsakamaks kujuneb SKT. Statistikaameti andmetel moodustasid näiteks neto-tootemaksud Eesti sisemajanduse kogutoodangust (jooksevhindades) aastatel 2005-2007 vastavalt 11,9%, 12,2% ja 12,6%, kasvades aastas ca 4,5 ja 5,4 miljardit krooni.
Nende tõstmise mõju kajastub maksukoormuse indeksis aga moonutatult.

Inimeste ostujõud on jäänud madalaks
Eelarve arutelusid jälgides jääb mulje, et paljud poliitikud ei mõista senini SKT sisu, selles nähakse ainult kvantitatiivsust. Öeldut kinnitab valitsuse (2009.-2012. aastaks) 457,8 miljardi krooni suuruse eelarve strateegia, mille mahu avalikustamine pani paljusid ahhetama. Majanduskasv ei saa ju jätkuda hindade tõusu arvel. Selle restruktureerimine on aga aeganõudev, eeldab suuri lisainvesteeringuid. Tingimustes, kus ettevõtete tulusus väheneb (11% I kv, 2008) ja suureb nende ettevõtete arv, kes ei ole suutelised enam haldama laenukohustusi, on muudatuste läbiviimine raskendatud. Üksnes paari viimase kuuga on kahekordistunud (üle 60 päeva) tähtajaks tasumata laenude maht - märtsi lõpu 900 miljonilt paisus see mai lõpuks 1,9 miljardi kroonini. Äripäeva andmetel kuulub juba iga neljas äriklient selliste võlgnike hulka.
Eesti Panga prognoosi järgi väheneb tööhõive 2008. aastal 15 000 inimese võrra.
Kui võrdsustada iga tööturult lahkuva töötaja töötasu 2008. aasta I kvartali statistilise keskmise palgaga, siis kaotab riik sellest 1,2 miljardit maksutulu aastas. Lisaks tööjõumaksudele jääb saamata 200-300 miljonit käibemaksu.
Vaatamata sellele, et SKT võrdlusbaasil on Eesti maksukoormus endiselt ELis üks madalamaid, on see tegelikult väga kõrge. Kõrget maksukoormust kinnitavad arengutendentsid erasektoris ja suurearvuline väikese ostuvõimega inimeste osakaal elanike hulgas.
Valitsejate seisukoht eestlaste madalast maksukoormusest on müüt, see on kaugel tegelikkusest. Riigitulude ja SKT kasvule vaatamata on paljude inimeste ostuvõime jäänud madalaks.
On tõestatud, et paika peab väide: kui ühte seisukohta järjepidevalt korrata, siis pidavat sellest tõde saama. Nii ongi tekkinud "tõde" Eesti madalast maksukoormusest. Küll tekib peagi ka usk tegelikust kõrgemasse ostuvõimesse.

Vabariigi 90. aastapäev

Riigikogu esimees Ene Ergma lõpetas oma esinemise riigi 90. aastapäeva lipuheiskamise tseremoonial sõnadega: „Riik on tugev, kui ta on meie südames.“ Öeldu erineb tavapärasest poliitilisest mõtlemisest, milles riikluse tugevust hinnatakse arvudes. Riik on kodanike südametes, kui seal valitsevad reeglid tuginevad võrdõiguslikkusele ja üksteise mõistmisele ning riigi kodanikud tunnevad ennast turvaliselt. Vabariigi aastapäeva viimastel tundidel vaagisin viimaste päevade vastuolulisi kogemusi - kas uskuda poliitilise ladviku ülistuslaulu või peitub tõde samal ajal kostnud minoorsetes toonides. Kunagiste Riigikogu saadikutega (Marju Lauristin, Jüri Adams, Ignar Fjuk) ETVs toimunud vestlussaates domineerisid minoorsed toonid, mille sarnaseid kostab terves Eestis: Riigikogu viimased koosseisud ei esinda enam rahvast.„Seadused on nagu ämblikuvõrgud, mis püüavad pisikesi kärbseid, aga lasevad herilastel ja vaablastel end lahti rebida,“ on öelnud Jonathan Swift. Väikeriigis ei tohiks me sellega leppida. Seaduseloomest võib tuua piisavalt näiteid, kuidas poliitiline eliit suhtub neile edastatud ettepanekutesse. Poliitikute ülbe suhtumine kodanikesse ületab juba mõnda aega paljude taluvuse piiri – osa rahvasaadikuid lausa irvitab kodanikele näkku. Poliitilise ülbuse näiteks toon 23. veebruari Postimehes avaldatud kahe „rahvasaadiku“ seletuse nende tasustamise aluste õigustamise kohta. Vaatamata sellele, et suur osa valijatest ei taha leppida riigiisade põhjendamatult kiire töötasude kasvuga ja neile kehtestatud erisoodustustega, ei kavatse demokraatia jüngrid muuta endale kehtestatud teiste kodanikega võrreldes soodsamaid tingimusi. Keskerakondlane Ain Seppik arvab: “Kui meil on 1,4 miljoni elaniku seast valitud 101 saadikut, siis ei saa ju nende palk väga vilets olla. Aga eks see ametikoht on vaid neljaks aastaks ja aeg möödub kiiresti. Kõik need, kes kadestavad, ei pea seda pikalt tegema ning kolme aasta pärast avaneb neil uus võimalus valida.”Ainult valimiste läbiviimine ei tee ühtegi riiki demokraatlikuks. Eriti veel tingimustes, kus selle sõna kirjutamisel tuleks kasutada jutumärke. Kirev valimiseelne klounaad, milles määrav roll on ajupesul, ajab paljusid iiveldama. Eesti Vabariigis kehtivad seadused (valimis- ja erakonnaseadus) soosivad aga just selliseid valimisi. Seppik tõdes, et nende palk kasvab täpselt nii kaua, kui riigil hästi läheb – kui riigil hakkab kehvemini minema, siis ei tõuse enam ka riigikogulaste palgad. Pikaajaline poliitik kahjuks ei selgita, mida ta „hästi minemise“ all mõtleb. Loodetavasti ei mõelnud ta selle all elanikele üha enam väljastatavaid antidepressantide retsepte, rohkearvulisi hambatõve all kannatajaid (kes ei ole suutelised ravi eest tasuma) või mingit muud analoogset tendentsi. Arvatavasti mõtles rahvaasemik majandusedu, mille osa „hästi minemises“ ei pruugigi nii suur olla, kui seda oletatakse üksikute indikaatorite põhjal. Jätkusuutlikkus ja stabiilsus teevad majanduskeskkonna edukaks. Majandusteadlased ja -analüütikud on juba mõnda aega püüdnud „trallivaid“ poliitikuid tantsupõrandalt tagasi kutsuda, selgitades, et praegune majanduskasv ei ole jätkusuutlik. Poliitilise ladviku lihtsustatud edukäsitlusel valminud riigieelarvest on saanud tõsine oht majandusarengule. Senise majanduskasvu veduriks olnud kinnisvaraturg, laenuraha ja sisetarbimine ei suuda tagada edasist kasvu. Lühiajaliselt toetab küll sisetarbimist avalikus sektoris toimunud töötasude tõus, kuid näguripäevad võivad seetõttu kujuneda veelgi rängemateks. SKT kasvu ja „hästi minemist“ võrdsustada ei saa. Tuleb arvestada, et sisemajanduse kogutoodangu loomisel osalevad lisaks eestlastele välismaalastest juriidilised ja füüsilised isikud, kelle tulu liigub teiste riikide kodanike rahakottidesse, jättes meile ainult ilusa SKT näitaja. Teiseks heaolu mõõdikuks peab lugupeetud keskerakondlane kindlasti statistilist keskmist töötasu. Seda, et keskmist või sellest kõrgemat tulu teenib igast neljast inimesest ainult üks ja suuremal osal jääbki keskmine püüdmatuks, ei paista rahvasaadik teadvustavat.Statistiline keskmise töötasu tõus kajastab pigem riigi poliitilise eliidi materiaalse heaolu kasvu, mitte keskmise elaniku majandusliku kindlustatuse paranemist. Üha suurenev kulude kasv (inflatsioon) nullib suurema osa kodanike loodetatava tulu. Protsendid ja hulgad on võrreldamatud, kui nende võrdlusbaasid on erinevad – 10%ne kasv 10 000 või 40 000 puhul on ikka erinev küll. Kogenud poliitiku demagoogilise mõttekäiguga saaks veel leppida, ent teise põlvkonna poliitiku seisukoht teeb lausa nõutuks. Samas Postimehes kirjutatakse: „Värskelt parlamenti pääsenud reformierakondlasest noorpoliitik Kalle Palling leidis sarnaselt Seppikuga, et kui eelmised koosseisud on niisuguse süsteemi välja mõelnud, siis järelikult ei ole seni suudetud paremat alternatiivi pakkuda. “Ma ei taha kuidagi nõustuda, et Riigikogu muudab seadusi omakasupüüdlikult ning vaid enese huve silmas pidades, nagu arvab teinekord avalikkus või mõned meediaväljaanded,” ütles Palling. “Kui keegi pakuks välja parema variandi, siis võiks selle otstarbekust kindlasti arutada.““Riigikogu interjöör justkui motiveeriks iseendale oodi loomist, mille kõla millegipärast ei sobi tavakodaniku kõrvadele. Aruandlus ülevalt alla, valimine alt üles iseloomustavad ühte klassikalist demokraatiat. Eestis toimiv esindusdemokraatia on demokraatia väärastunud mudel. See, et valitavad ametimehed tegelevad endale meelepärase seaduskeskkonna loomisega, ei vasta demokraatia põhimõtetele. Erisoodustuste kookon, mille seaduseloojad on aastatega enda ümber kudunud, tuleks kiiremas korras purustada. Demokraatia on valitsemisvorm, milles ei tohiks olla kohta riiklikul tasemel viljeldaval ebavõrdsusel - erisoodustustel. Rahva arvamuse ülimuslikkust poliitiliste seltskondade seisukohtade ees on aga lausa piinlik korrata. William Penn on öelnud: „Laske rahval arvata, et ta valitseb, ja ta laseb end valitseda.“ Loogem siis selline keskkond, et rahvas tõesti arvaks, nagu ta valitsekski. Vajalikud muudatused ei nõua mingeid materiaalseid ressursse, piisab täiesti valitsejate empaatiast ja nende mõningasest eneseohverdamisest.

Töölepinguseadus

Töövõtjaks olemine ei ole privilegeeritud seisus, mille saamiseks on loodud ületamatuid takistusi. Arvestada tuleb aga seda, et see staatus toob kaasa suure vastutuse, millest pääsemine ei pruugigi nii lihtne olla kui selle saavutamine.Olles vabanenud tööandja murekoormast, võin tõdeda, et naudin meeleldi töövõtjaks olemise voorusi ja sellega kaasnevaid "hüvesid": garanteeritud tulu, limiteeritud tööaega, mõnusat töökeskkonda ja mis kõige olulisem - vabadust. Sotsiaalsest vastutusest vabanemine oli see, mis mulle suuremat vabadust andis, kuid öeldut mõistavad tõenäoliselt ainult need, kes on seda leiba maitsnud.
Nõudmised tööandjale on konkreetsemad kui töövõtjale
Minu suhtumist töövõtja eelistesse ei suutnud kõigutada isegi uue töölepinguseaduse eelnõu. Pealiskaudselt formuleeritud kohustuste järgimine ei tohiks käia üle jõu ühelegi töövõtjale, sest sellised mõisted nagu "viivitamata", "soovimine", "hoidumine", "teatamine", "tegemine" ei ole üldse mõõdetavad. Isegi lojaalsuse nõue ei takista soovi korral energia ja oskuste jagamist mitme tööandja vahel. Tööaja ratsionaalsest kasutamisest ei tasu vist üldse rääkida. Paistab, et eelnõu arvustajatele see säte isegi sümpatiseerib.
Ei suuda mõista, kuidas on võimalik, et massiliselt tööeas olevaid inimesi külastab just tööpäeviti rohkearvulisi Interneti-portaale ja avalikke teeninduskeskusi, kus kassasabade järjekorrad on sageli pikemad kui tööpäeva lõppedes.
Töölepinguseaduse §16 (1) kohaselt peab töövõtja täitma oma töökohustusi (lisaks lojaalsusele) teadmiste ja oskuste kohaselt (tööandja jaoks) parima kasuga ning töö iseloomust tuleneva vajaliku hoolsusega. Kuidas avastada teguviis (vajalik hoolsus), mille tõestamine on võimatu?
Endise tööandjana tunnen aga erilist kahjurõõmu nende nõudmiste üle, mida esitab eelnõu tööandjatele, kellelt eeldatakse lausa selgeltnägemise oskust. Töölepinguseaduse eelnõu §17 (1) (tööandja korralduse sisu) teeb sellise nägemuslikkuse tööandjale lausa kohustuseks. See, et tööülesanded võivad ajas muutuda, paistab eelnõu koostajatele uudis olema.
Töötajate huvide ja õiguste arvestamine samas paragrahvis on nõudmine, mida suudaks täita ehk ainult kuldkalake.
Konkurentsipiirang (§23), mis peaks kaitsma justkui töövõtja huve, paistab aga kuuluvat hoopiski tragikomöödia valdkonda. "Ne poiman, ne vor," öeldakse Venemaal. See reegel kehtib ka meie tööjõuturul. Raske on leida tööandjat, kes suudaks silma peal hoida kõikidel aktivatel (töövõtjate tööaeg, oskusteave, vara), mis võimaldabki "kavalamatel" lepingupartneritest hõlpsalt kujuneda konkurentideks.
Tööandja kohustustele mõeldes tuleb mul kananahk ihule, seda saadab sapise sülje eritus ning teatud kehaosade koordineerimatu tõmblemine. Sõnad "kindlustama", "andma", "tagama", "tutvustama", teavitama" ja "austama" tunduvad olema võetud justkui militaarsest leksikonist ning nende täitmisest möödahiilimine tundub lausa võimatu.
Kas eelnõu arvustajad on mõtisklenud selle §28 (2) 1. üle, milles töövõtja võtab endale kohustuseks töötajatele kokkulepitud töö tagamise? Üksnes nimetatud säte seab ühele poolele väga suure vastutuse, mille täitmine ei pruugi isegi parima tahtmise juures õnnestuda.
Selleks, et mingit muudatust hinnata, tuleks kõigepealt fikseerida hetkeseis. Praegune töölepinguseadus on tööandja poole kreenis, tööandjast on saanud "nõrgem pool", mida tõestavad kas või töövaidlus- ja kohtukaasused.
Aktsepteerin Eesti ametiühingute keskliidu (EAKL) kui tööandja kulul parasiteeriva institutsiooni ja sotsiaaldemokraatide soove töölepingupartnerite vahelise vaenu õhutamiseks, sest nendele on see eksistentsi küsimus.
Kunagise tööandjana ja nüüdse töövõtjana (töötajana) võin kinnitada, et uus töölepinguseaduse eelnõu on mõistlikum ja inimsõbralikum kui kehtiv seadus.
Paljukirutud töölepinguseaduse §94 (ülesütlemise etteteatamine) ja §95 (ülesütlemise hüvitis) muudatused ei sea töövõtjaid keerulisemasse olukorda, kui see oli kehtiva töölepinguseaduse rakendamise ajal. Töötuskindlustusest saadav hüvitis tagab piisava sissetuleku ja aja (6 kuud) uue töökoha leidmiseks. Uue eelnõu arvustamisel tuleks arvestada, et eelmise seaduse koostamise ajal töötuskindlustus ei toiminud, mistõttu ülesütlemise hüvitiste muutmine eelnõus on igati põhjendatud.
Õigused ja kohustused peavad olema tasakaalus
Töölepinguseaduse eelnõule tuleb anda õiglane hinnang, vajadusel teha korrektsioone. Õiglast hinnangut saavad anda aga need, kes tunnevad ja arvestavad mõlema osapoole võimalusi ja ootusi. Endise tööandja ja praeguse töövõtjana kinnitan, et pakutud tingimused on optimaalsed, arvestavad mõlema osapoole võimalusi ja huve.
Õigused ja kohustused peavad olema tasakaalus. Kokkulepped peavad sündima lepingupartnerite vahel, seaduse osa nendes võiks olla minimaalne. Rohkearvulised ettekirjutamised põhjustavad paratamatult partnerite põhjendamatu vastandamise. Vastandamisega soovitud tulemuseni jõudmine on lootusetu - lõpuks osutuvad kõik kaotajateks.
Piimatoodete hindade poolest oleme juba praegu Euroopa Liidus esirinnas. Vaieldamatult on selles oma osa töölepinguseadusel. Seadust muutmata saavutame peagi liidrikoha kõikides tootegruppides.
Olen kuulnud, et pikk ja peenike leib pidavat olema palju maitsvam kui paks ja lühike. Ärgem otsigem kolli sealt, kus seda ei ole, oluline on mõista muudatuste mõju ühiskonnale.
Kes maksab, saagu valida ka muusika. Valitud pala ei pruugi olla meie lemmikute hulgast, kuid tantsida saame selle saatel kõik.

Inflatsioonist

Inflatsioonist on kujunenud moesõna, ilma milleta ei toimu vist enam ühtegi arutelu. Sellest on kujunenud hästitoimiv hirmutamise vahend, mis paistab sobivat kõikidesse teemadesse. Nii kõlbab inflatsiooni kasutada isikliku elujärje või riigiisade kirumiseks, kui ka kulutustele (tarbimisele) põhjenduse leidmiseks. Seda, et tegemist on makromajandusliku mõõdikuga, mis annab olulist informatsiooni tulevikku puudutavate otsuste tegemiseks, teadvustatakse vähem. See on näitaja, mis (pikemas perioodis) ongi kasvav. Kui kuni kahe protsendilist inflatsiooni peetakse normaalseks, siis sellest kordades kõrgem näitaja süütab juba punase tule majanduskeskkonna arengule.2007. aasta novembri 9,1%-ne tarbijahindade kasv ületab tõenäoliselt lähikuudel maagilise 10% piiri. Aasta jooksul 15,1%-ne toiduainete ja mittealkohoolsete jookide ning 13,4%-ne eluaseme kulutuste kasvu mõju tunnetavad kõik siinsed elanikud. Tundub, et hindade kiirel kasvul polegi lõppu. Olukord, kus kauplustes pakutavate esmatarbekaupade hinnad ületavad juba naaberiikides pakutavat, tundub lausa kummaline.Ühiskondades toimuvate protsesside katalüsaatoriks on selle elanikkonna meelestatus. Massipsühhoosi mõjul teostuvad riigipöörded, võidetakse valimisi, nende abil suunatakse turgusid. Iga hinnatõusu eelduseks on tarbija valmisolek – valmidus mingi toote või teenuse eest tasuda senisest kõrgemat hinda. Nimetatud põhjusel alustas riik aegsasti elanike harjutamist maksupoliitiliste muudatustega kaasneva hinnatõusuga. Tänu tarbijate hinnatõusu ootusele õnnestuski kaupade ja teenuste pakkujatel suhteliselt valutult kergitada oma müügihindu, tehes seda oskuslikul enne fiskaalpoliitiliste nuudatuste tagajärgede avaldumist ning pääsedes sellega patuoina staatusest.Riiklike kaudsete maksude tegelik mõju avaldub alanud aastal, mistõttu tegelik üllatus ootab tarbijaid veel ees. Kütuse kallinemine ja avaliku sektori töötasude järsk tõus vallandavad uue hinnatõusulaine, suurendades sellega elanike rahulolematust ja halvates paljusid ettevõtlusmaastikul tegutsejaid. Segadus kaubaturgudel ei jäta puutumata tööjõuturgu – tekitades sellel veelgi suurema korralageduse, mis väljendub jätkuvas tööpanusest (efektiivsusest) kiiremini kasvavates tööjõukuludes. Kasvavad toodete omahinnad eeldavad uusi hinnatõuse, mistõttu oleks ehk inimestel otstarbekam tööandjalt töötasude nõudmise asemel pühenduda (läbi tarbimisharjumuste muutmise) enam hindade kujundamise mõjutamisele. Kollektiivne tarbimise vähenemine võiks olla üpris mõjus hoob põhjendamatu kiirusega hindadekasvu peatamiseks.Inflatsiooni mõju on muidugi individuaalne, sõltudes tarbimisharjumustest. Oskus ühildada soove võimalustega pidavat olema üheks õnneliku elu eelduseks. Praegused hälbed majanduskeskkonnas oleksid heaks motivaatoriks harjumuste muutmiseks ja säästlikuma eluviisi kujundamiseks. Jõukas ei pidavat olema see, kelle tulud on suured, vaid see, kelle kulud on väikesed. Erinevalt tulu teenimisest, on kulutamine subjektiivsem tegevus, sõltudes sageli enam meelestatusest kui vajadusest.Hinnatõus ei saa ollla argumendiks mingi tarbeeseme või maiuspala soetamiseks. Prioriteediks on pigem konservatiivsus kui millegi omandamiseks põhjenduse otsimine. Tegemata kulu on tulu. Tulu võimaldab teenida lisatulu, samas kui kuluga kaasnevad lisakulud. Kodumasina, sõiduvahendi või mingi muu asja soetamisega suurenevad tahtmatult varasemad (püsi)kulud, kajastugu need siis suuremates elektriarvetes, kõrgemates kindlustusmaksetes, finantskuludes (laenuintresside kasvus) või mingis muus kasvanud väljaminekus.Nii nagu hästitoimival riigil (või ettevõttel), peaks ka leibkonna eelarves leiduma koht säästureale, mis võimaldab vajadusel keerulisematel aegadel paremini toime tulla.Suhtumiselt säästmisesse võiks inimesi jagada kolme käitumisgruppi:- need, kes ei säästa (perioodilised kulud võrduvad teenitud tuluga);- need, kes säästavad (mingi % tuludest);- need, kelle perioodilised kulud on tuludest suuremad (kasutavad laenuraha).Laenamisega tarbitakse oma tulevaste perioodide tulusid, vähendades sellega tulevaste perioodide võimalusi. Kui laenuraha kasutamisega vähendatakse (eluea jooksul) kasutatavat rahaliste vahendite hulka, siis säästmine toimib vastupidiselt – võimendades ressursse. Isik, kelle perioodilised kulutused võrduvad tema teenistusega, saab eluea jooksul kulutada ainult selle, mis ta on teeninud. Laenuraha kasutamisel on see intresside võrra väiksem. Säästliku eluviisi harrastaja võimalused on palju suuremad.Nii näiteks 7,2% aastaintressi korral säästusumma kahekordistub 10 aastaga. Edasine kasv toimub geomeetrilises progressioonis – iga kümne aasta tagant säästusumma kahekordistub. Nii kasvab säästusumma 30 aastaga 8 kordseks, 40 aasta möödude juba 16 kordseks, seejärel 32 kordseks. 10% -lise tootluse juures oleksid kasvunäitajad aga vastavalt 11 kordsed, 22 kordsed ja 44 kordsed. Toodud näited kinnitavad ameeriklaste kõnekäändu: „aeg on raha“.Laenuraha kasutamisega loobutakse tuleviku tuludest ja teatud osast vabadusest, müües selle kasutamise eest oma tuleviku aega ja tegevust.Inflatsioonimäär muutub ajas – olles kord tipus, siis jälle all. Praegune kiire hinnatõus ei kesta kaua, kaupade ja teenuste hindade kasvu piiravad naaberriikide hinnatasemed, milledest palju kõrgemad hinnad ahvatlevad madalamate hindadega pakkujaid meie turule.Tarbimisharjumused kujunevad aga pikaajaliselt, nende muutmisega kohanemine nõuab aega. Seetõttu on alati otstarbekas hoida oma kulutused hetke tulubaasist madalamana. Raske on mõista inimesi, kes leiavad põhjendusi SMS laenude kasutamiseks.Uudistes avaldatud 500 miljonilise SMS laenude mahu ületamine, mis moodustab üle poole protsendi riigieelarve mahust, üllatas kindlasti paljusid. Kes on need „rikkad“ laenajad, kes suudavad tasuda üle 100%.list laenuintresse?Millelegi hinnangu andmiseks on oluline seda vaadata tervikuna. Elukvaliteedile saab anda selle lõpuaastatel. On olemas ütlemine: „lõpp hea, kõik hea“. Õnnelik on selline elu, mille teine pool on samuti mõnus ja muretu.Palju ja vähe on suhtelised mõisted, mis sõltuvad võrdlusbaasist. Võrdlusbaasi oleks aga targem otsida hetke võimalustest ja tegelikust reaalsusest, mitte „Just“, „Kroonika“ või mingi muu „kollase“ väljaande poolt kujundatud kangelasest, kes tegelikuses ei pruugigi olla nii õnnelik kui teda püütakse näidata. Konservatiivsus ja säästmine on sellised harjumused, mis tagavad tulevikus selle harrastajale suurema rahuolu ja vabaduse kui seda teevad laenuraha eest omandatud asjad.

Jõulud on endasse vaatamise aeg

Jõuluaeg murrab pimeduse ülemvõimu, mis avab tee päevavalguse kasvule.
Pimeduse ülemvõimul vohav masendustunne hakkab taanduma lootusrikkuse ja rõõmsameelsuse ees.
Paljud tunnevad rõõmu Jeesuse sünnipäevast.
Jõuludest leiab igaüks midagi meeldivat. See on aeg, mis toob paljudele tagasi argipäevade muredesse kadunud hingerahu.
Laste silmadesse toovad need pühad palju rõõmu ja sära. Tundub, et positiivsete emotsioonide poolest ei suuda ületada jõulusid ükski teine aeg. Need on pühad, mil inimeste mõttetesse tekkib palju heatahtlikke soove, mis ei ole seostatavad ainult materiaalsusega.

Hingerahu on vast parim kingitus, mida sellel ajal soovitakse.

Jõuludest sobilikumat hetke sõjakirve mahamatmiseks ja lepituse otsimiseks - olgu tegemist siis tülis oleva lähedaste sugulastega, endiste sõbradega või vihavimma kandvate naabritega - on raske leida.
Andestamine ja andestuse saamine käivad aga käsikäes. Andestades kellelegi, tuleks oodata ka teise andestamist. Tülidel ei ole ainusüüdlast, mistõttu peasüüdlase väljasegitamisel ei ole mõttet.

Jõulud on minevikku pöördumise aeg. Vaimujõud võimaldab pöörduda siis tagasi nooruspõlve maile, milles on jälle kohta lahkunud vanematel, suureks sirgunud pisipõnnidel ja teistel lähedastel.

Paljudele noortele on see unistamise aeg, mis viib neid hetkeks tuleviku maale, kus omandatakse unelmate amet, leitakse endale ideaalne elukaaslane, nauditakse tulevast tööalast edu. Unistustes emmatakse ja mängitakse tulevaste rõõmust kilkavate põngerjatega.

Jõulude aeg on soovide aeg. Öeldakse, et kui midagi väga, väga soovitakse, siis seda ka saavutatakse. Jõulusoovidel on aga eriline võime. Uskugem nendesse soovidesse, sest jõulusoovid on heatahtlikud. Need on head nii iseendale kui ka teistele.

Jõulupühad on erilised. Teist sellist aega, mis muudaks kõiki paremaks, vist ei olegi. Vaatamata väljas valitsevale külmale, on inimeste südamed soojad. Andmise rõõmul on sel ajal eriline väärtus. Jõulutunnel ja muud annetustele orienteeritud üritused purustavad igal aastal üha uusi rekordeid, mille kaudu viiakse jõulusoovid tundmatute abivajajateni.

Eestlased pidavat olema kitsid oma tunnete avaldamisel. Ilukirjandusest võib tuua mitmeid näiteid tegelastest, kes ei julgenudki kogu eluea jooksul reeta kaaslasele oma tundeid. Jõulud on selliste saladuste avaldamise aeg. Kui seda ei tehta jõulude ajal, siis võib see jääda ka muul ajal tegemata. Tunnistage lähedastele seda, et te neist hoolite. Öelge neile seda, mida tunnete, sest jõulud on selleks sobilikum aeg. Jõulutunded on erilised, neid ei tasuks ainult endale hoida.

Häid jõule!

Omavalitsuste olemus

Haldus-territoriaalne reform on paratamatu, isegi siis kui riigieelarve seda tagant ei pitsuta.
Kogukondade omavalitsustele tuginev eksistents on ennast devalveerinud. Vallavalitsused ei täida juba aastaid neile kunagi pandud ootusi. Piirkonna elanike huvide eest seismine ja teenimine on jäänud tahaplaanile.
Omavalitsused mängivad ühiskonna ühtsuses teisejärgulist rolli, tegeledes peaasjalikult iseenda loodud probleemidega. Konfrontatsioonist otsustajate ja elanike vahel on saanud pigem reegel kui erand.
Kohalikes omavalitsustes toimuv jääb paljudele mõistatuseks. Olen hakkanud uskuma, et omavalitsused ongi vajalikud peamiselt kohalikule eliidile eneseteostamise võimaluse pakkumiseks. Elanike kõrvale jäämine otsustusprotsessidest kinnitab selle väite paikapidavust.
Olin väga üllatunud kui kuulsin telerist uudist Kohilas toimuvast promenaadi ehitusest. Kuna olen Kohila elanik, siis üllatus oli tõesti suur. Vedas, et juhtusin olema seekord õigel ajal õiges kohas. Vastasel juhul ei teaks ma tänini, et peagi saan jalutada Keila jõe äärsel promenaadil. Vaatamata positiivsele sõnumile kuuldu mind eriti ei rõõmustanud. Pigem mõjus see vastupidiselt - tekitades nördimust, ja viha. Reageeringu põhjuseks oli telesaates (grupi elanike poolt) vallavalitsuse umbusaldamine. Peagi mõistsin protestijate seisukohti, mistõttu minu poolehoid kaldus üha enam nende poole. Vallamajas tegutsejate ükskõiksus elanike arvamusse kasvatas minus trotsi.
Paistab, et otsustajad puudusid koolist ajal, mil demokraatiat õpetati. Enamuse huvid on demokraatias ülimuslikud, millele tuginedes tulebki teha ühiselu puudutavaid otsuseid. Ilma isiklikke seisukohti ohverdamata demokraatia ei toimi. Kvaliteetsed otsused eeldavad laiapõhjalisi arutelusid. Ainult ühisseisukohast lähtuvad otsused tagavad edu ja üksmeele.

Seda, et Kohila elanikud kuulevad kodukandis alanud promenaadi ehitustegevusest „Kaua võib“ saatest, tuleb pidada vallavalitsuse asjaamise puuduseks. Vallaametniku põhjendused paistsid halenaljakatena, suhtumine inimestesse üleolevana .
Detailplaneering, otsuseprojektid, ega isegi kuulutus vallalehes või teadetetahvlil, ei asenda arutelusid inimestega.
Paljude valdade juhtimine on jõudnud just seetõttu tupikusse, et rahvaga ei suhelda, nende arvamusega ei arvestata. Vastuolud elanikega ületavad paljudes piirkondades kriitilise piiri. Usaldus otsustajate vastu aina langeb.
Kohila vallvõimu usadus elanike hulgas langes koos prügiveo diktaadi kehtestamisotsuse langetamisega. Vallavalitsuse prügkäitlemise otsusega distantseerus vallavõim rahvast veelgi. Otsustamisprotssi ei kaasatud järjekordselt rahvast. Tulem on aga paljusid diskrimineeriv. Raske on mõista, et Kohila vallavalitsus otsustas inimeste reaaltulu vähenemise ajal (inflatsioon, töötuse ja maksukoormuse kasv) tekitada neile otstarbetuid lisaväljaminekuid. Rumalust tolereerida on painav. Inimeste toimetulekuvõime langus on muret tekitav. Prügiveofirma diktaadi kehtestamine põhjustab kogukonnale lisakulusid. Sellisel diktaadil on ohvreid palju. Võitjaid aga üks . prügiveofirma. Cleanaway`le õhu vedamise eest tasu maksmine on jabur, mida võiks lugeda ülemaailmse „lolluse“ tiitli nominendiks. Seda isegi siis kui arvestamata jätta looduskeskkonnale tekitatav kahju. Prügiautode vuramise ja jäätmete kasvu mõju keskkonnale ei ole aga tühine.
Inimesed on erinevad. Erinevad on nende eelistused, harjumused ja kombed. Viimased väljenduvad ka nende prügitekitamises ja käitlemises.
Äravedamisele pühendumine ei täida peaeesmärki. Keskkonnakahjustus suureneb, jäätmeid hakkab tekkima rohkem.
Igaüks pidavat lähtuma oma rikutuse astmest. Selleks, et oleksin paremini mõistetavad minu seisukohad, otsustasin avalikustada oma pere (3 liiget) suhted jäätmetega.
Nii nagu enamus inimesi, tegeleb ka meie pere prügi sorteerimisega. Sellel on väga oluline koht meie elukorralduses. Kauba valikul saab määravaks pakendi keskkonnasõbralikkus. Bioloogiliselt lagunevad jäätmed kuuluvad komposteerimisele, paberist jäätmed aga põletamisele. Taara ( mis ei kuulu korduvkasutusele) viime alevis asuvatesse kogumiskonteineritesse. Säästvast hoiakust on kujunenud meie eluviis. Just seetõttu koguneb meie prügikasti suhteliselt vähe olmeprügi. 240 liitri olmeprügi kogumine kvartalis nõuab meilt lausa elustiili muutmist – siiani on selleks kulunud 4 kuud.
Kohila valla prügikäitlemise otsus näitab seda, et meie pingutusi ei hinnata. Inimpsüühika reegleid arvestades tuleb nüüd hakata prügikoguseid kasvatama. Väiksema konteineri soetamine on kulukas (eriti veel siis kui praegusele on juba kulu tehtud).
Kohila vallavalitsuse otsus kohustab prügiveo eest tasuma vähemalt korra kuus. Seda ka juhul kui jäätmeid ei tekki, või tekkis väga vähe. Seda, et jäätmekoguseid saaks vedada harvemini, jääb ametnikele mõistetamatuks. Ühe „seadusepügala“ nimel ollakse valmis rikkuma teisi seadusi.

Valitsejad võiksid tajuda, et sellise korralduse andmisega eirasid nad elanike huvisid, kahjustades paljude toimetulekut. Põhjendused sellisele tegevusele ei ole aktsepteeritavad. Inimesed vajavad kaitset. Viimane aga on üks omavalitse ülesannetest.
Mulle jääb mõistetamatuks omavalistuste vähene osalemine seadusloome mõjutamises. Kui mingi seadusesäte on tarbetu, halvendades pealegi veel inimeste toimetulekut, siis saab ju seda muuta.
Kohila valla prügikäitlemisotsus kinnistas minus seisukohta, et omavalitsused vajavad muutmist. Rahvas vajab esindust. Esindust, kes ei oleks talle koormaks, vaid toeks.
Ilma radikaalse haldus- territoriaalse reformita jäävadki omavalitsused iseenda keskseks. Isenda esindamine ja administreerimine jäävadki nende põhitegevuseks.